Great Ocean Road

Reklaamin meie ellujäämiskunsti põhikoostisosa - kraanikauss ja tee äärsed maa seest välja ulatuvad veekraanid. Millist laialdast otstarvet need jubinad avaldavad. Kasuta kätepesemiseks, spana või nõudepesumasinana. Äärmise häda korral võib ehk paar lonksu rüübata ka - seda pole veel testinud, aga minu tugev kõht peaks sellele kindlasti vastu… eriti kui ta peale Hiina kolkakülas joodud kraanivee peale kuidagigi ei reageerinud. :) 

Õnnepäevadel satuvad meie teele korralikud pesemisvõimalused. Ööbimiskohast välja sõites leidsime campermate appist lähedal asuva dušši, mis kusjuures oli SOE! Oleksime nagu Vspasse sattunud. Milline positiivne turgutus enne Great Ocean Roadile suundumist - meie reisi saapanina, peale mida hakkame tagasi Airlie Beachi poole sõitma. :) Richard kirjutas, et juba igatseb meid ja meie nalju. 

Kui keegi peaks kunagi Austraalia kohta soovitusi küsima, siis Great Ocean Road on must go! Ootused olid täpselt nii kõrged, nagu Itaalias iga teise promenaadi ääres sõites. Just nii me ka alguses tundsime, kui vaatamata esmaspäevale kihasid parklad paksu rahvasumma all, kõigil ühes käes surfilaud ja teises pudel turgutava joogiga. Judistasin õlgu, õues polnud isegi piisavalt soe, et nii napis riietuses end mugavalt tunda. Matt ei nõustunud, vaid kiskus enne selga aetud pusa üle pea. Paistab, et minu Melbournes saavutatud "karastuslevel" haihtus sama kiiresti, kui jää kevadise päikese käes.. 

Mida päev edasi, seda positiivsemaks meie arvamus antud teest muutus. Vaated läksid võimsamaks, maastik erikülgsemaks ja omanäolisemaks. Whinny pani meid küll vahelduva eduga südamerabanduse lähedase seisundisse, näiteks kui keset järsakut peaaegu seisma jäi ja tagasi hakkas vajuma. Samal hetkel vastu tulev auto ei aidanud olukorrale kaasa... ma pigistasin silmad kinni ja lasin Mattil olukorraga tegeleda. Tore, et vähemalt üks meist sellistel hetkedel teovõimetuks ei muutu, mootorit keset järsakut ei seiska ega minema kõnni (ma oleks juba Airlie Beachi ringteel äärepealt seda teinud:))) ) AGA  kõige olulisem -  vaade oli seda väärt. Ma peaaegu unustasin, et peame veel selle asjandusega alla ka sõitma. 

Great Ocean Roadi osas soovin, et oleksime natuke rohkem selle kohta eeltööd teinud. Kui palju uskumatute vaadetega matkaradasid sealsete küngaste vahele on peidetud. Me kujutasime vaimusilmas ette teed, mis on rohkem mõeldud läbi sõitmiseks ja aegajalt tee ääres piltide tegemiseks. Nüüd saame aru, mida Kosciuszko Mountaini otsas kohanud poolakas seal 12 tundi tegi. Kuid siiski, seal veedetud kaheksa tundi oli ka piisavalt pikk, et põhikohad läbi käia. Iga peatus asus loomulikult pimekurvis, seega mina pidin tagama, et vasakult tulev tee oleks vaba (Whinny peeglid on kohati täiesti kasutud). Kui ma mõni hetk ära unustasin, et asume vastupidiseliiklusega Austraalias, oli Mattil jälle nalja kui palju. Üllatan ise ka ennast aegajalt… Et naer ikka õhtuni kestaks, kukkus Matt ookeani ääres paistvaid kaubalaevasid nähes möirates naerma ja meenutas meie Perthis tehtud kihlvedu, kus ma surmkindlalt pidasin seda saareks. Reaalsuses oleks iga normaalne inimene arvanud - nii ebaproportsionaalse paigalseisva laeva oleksid võibolla ainult meie kunagised meremehed, Taivo ja Tõnu, ära tuvastanud … aga see selleks. Mida tee lõpupoole jõudsime, seda rohkem loodus meid ahhetama pani. Kirss tordil oli 12 Apostel Lookout, vee sügavustest välja ulatuvad kuldkollased kaljuriifid. Nagu Nusa Penida, ainult vähem turiste ja rohkem kaljusid. Kui keegi lugema satub ja siia kanti peaks reisima, sõitke pisut edasi - Loch Ard Gorgeni. Saate treppe mööda alla ronida ja kogu ilu nii alt üles kui ka ülevalt alla nautida. :)  Avastasime ka hiljem, et koht on tegelikult kella viieni avatud, kuid meid ei takistanud keegi ja saime rahulikult ilma piletit ostmata kõik Apostlid päikeseloojangu taustal üle vaadata. Olime taolisest loodusimest nii lummatud, et vastutahtmist kupatasime end Whinnysse ja algas võidujooks päikesega. Jäime vist viiki, parklasse jõudmise hetkel kolksatas erkoranž lõõmav kera mägede taha, jättes meid hetke pärast sünkjasse pimedusse. Ma hüppasin meie uhkesse “elutuppa”, hakates enda koriseva kõhu eest hoolitsedes kõike suhu toppima, mis ette juhtus. Matt kükitas mitu head minutit roolitaga, jättes mulle mõistatuseks, mis asja ta seal kohmitses. Viimaks komberdas võidukalt uksest sisse ja teatas, et oleme sõitnud üle 4500 km ehk kaugemale, kui Eestist Portugali. :)

Ma ei hakanud sellest kirjutama, aga käisime enne Great Ocean Roadi veel Melbournest läbi. 

Matt ootab kannatamatult oma Sushit 

Nii õnnelik, et ostis 12 sushirulli 

Mäletate seda pulti ? :D 

Great Ocean Roadil oli nii palju surfaritele mõeldud randasid 

Pildil raske arusaada, aga puu oli hiiglaslik 

Jäi peaaegu laine alla :)) 

12 Apostles 

Davidile külla

 

Kas sattusime ootamatult Soome Eili juurde? Käis mul peas korduvalt tuttav küsimus lâbi. Lapik ühekorruseline maroon punastest kividest laotud maja asetses täpselt pisikese järve kaldal, mägede vahelises orus, ümbritsetud tiheda küngastele kinnitanud puudemerega. Õhk oli karge, pidin kotist enda kollase keebi välja kaevama. Matt vaatas lummatult ringi, kuni ootamatult näpuga lagedale mäeservale näitas - kolm kängurut valmistusid järjekordaeks poksimatsiks. Ma poleks neid ilmselt märganudki, olin liiga lummatud nööpnõelasuurustest ringi kalpsavatest jänestest. 

Esimesed emotsioonid läbielatud, tüürisime meeltega tagasi käesolevasse hetke. Jõudsime küll kohale, aga Davidit, kellega koos Perthist Richardi juurde sõitsime, ei paistnud kusagil. Telefoni paremal nurgas seisis pisikeste trükitähtedega SOS ehk sellest tehnilisest vidinast polnud ka suurt tolku.  Proovisime akendest sisse piiludes viimsetki viisakuse kübet säilitada, jalge all krigisev kruus liigset müra tekitamas.  

Davidi naine Lynn ilmselt kuulis meid. Nagu välk selgest taevast komberdas nurga tagant välja pisike kôhetu, kuid suurepärases vormis spordiriietes proua. Olgugi, et nägime teda esimest korda, polnud meil kummalgi kahtlustki, et tegu on Lynniga. Davidil oli meie reisi jooksul tihti kombeks rääkida, et tema armas abikaasa kannab alati spordiriideid. Kiirel sammul meie poole tõtates, sirutas ta tervituseks käe välja juba mitu meetrit enne meieni jõudmist. Imetlen austraallaste kaasasündinud oskust isegi võhivõõrad panna tundma justkui oleksime vanad tuttavad. Lynni sõnul pole David mitu päeva muust, kui meie tulekust jahvatanud.  

Viipas käega meid endale sappa ja suundusime paari saja meetri kaugusel olevate garaazide juurde, kus oli peidetud Davidi kurikuulus man cave.  Kuulsime sellest  värvikaid kirjeldusi ilmselt isegi rohkem, kui ta naisest Lynnist. Richardil meeldis selle üle pidevalt nalja teha, väites, et tal on isegi spetsiaalne külmkapp sinna veetud, mis on Coca-Cola Zerot ja ussikujulisi kummikomme täis (paljud aussikad hoiustavad komme ja šokolaade külmkapis). Lynn sosistas meile, et tema hoiab sellest kohast eemale - liiga palju vidinaid. 

David kuulis meie hääli ja jooksis avasüli vastu. Teadmata pôhjusel, paistis ta meie taasnägemise üle siirast rõõmu tundvat. 😊 Haaras meid karukallistusse ja vedas peaaegu, et kättpidi enda lemmikpaigaga tutvuma. Mattil vajus suu lahti. Millised masinad ja tööriistad - mul ilmselgelt pole õrnaaimugi mis asjandused need seal olid. Traktori tundsin ära. David tegi meile kiire tuuri, näidates ka teist garaazi, kus ta hoidis kahte hinnalist vanaaegset autot, mis mõlemad hämmastaval kombel sõitsid. Polnud kahtlustki, et järgmised pool tundi veetsime seal, Matt ja David elavalt automootorite ja muude kruvide üle jahvatades. Lynn pööritas salaja minu poole silmi ja tatsas karrit soojendama. 

Kui viimaks majakesse tagasi jôudsime oli päike juba loojas. Ukselt tundsime tuttavat karri lôhna, mis segunes pôrandatest ja seintest ōhkuva mônusa puidu lôhnaga. Olin täiesti lummatud. Nii kodune ja mônus. Sättisime ennast kööki lumivalge ümmarguse laua taha, lastes tegevusest mônutundval Lynnil köögisaarel toimetada. David vedas samal ajal meile posu erinevaid karastusjooke, olles oma kollektsiooniga ise äärmiselt rahul. 

Vahetult enne söömist ilmus välja pikka kasvu hobusesabasse seotud juustega naisterahvas, samuti spordiriietes, istus oahtes lösakil toolile ja kukkus enda rusuvast päevast uue ilmakodanikuga jahvatama. Austraallasels kohaselt võõrastamist taaskord ei eksisteerinud. David muudkui kõkutas naerda ja pakkus Mattile ôlut. 

Naeru ja hea toidu saatel veetsime mitu head tundi. Jõudsime isegi Richardile helistada, keda Matt peale kônet esimest korda igatsema vist hakkas. Ta oli unustanud, kui hästi nende kahe huumorimeel klappis. Ilmselgelt visati nalja minu ja mu sõiduoskuse üle .. :)) Ärge muretsege, ma ise pean ennast endiselt tasemel autojuhiks. 

Hommikul ärkasin enne päikest, mis tegi keset metsa ringi jalutamie pisut hirmuäratavaks. Pidin endale meelde tuletama, et Lynn teeb ju seda iga päev. Jah, lugesite ôigesti, Lynn on täpselt see naine, kes iga päev hommikul jooksmas või jalutamas käib, laskamta end 70le lähenevast vanusenumbrist häirida. Veab isegi kohalikku jooksuklubi. 

Kui tagasi jôudsime istusime koos hommikusöögi laua taha, sõime austraallastele omaselt pehmet saia moosi ja võiga. Imestasin alati Food Republicus miks keegi taolist asja hommikul sööb, kui valikus oleks nii palju maitsvamaid ja tervislikemaid variante (avokaado toastid, müslikausid jm). Kuid seal olles tundus see täpselt see õige toit mida süüa. :) Teate küll, kuidas vanaema kartulisalat maitseb vanaema juures alati palju paremini või maal valmistatud juustuvorsti võileib, mille olemasolu linnakodus isegi meelde ei tule. 

Pikka pidu hommikul ei olnud. Jätsime Davidi ja Lynniga hüvasti ja jätkasime oma seiklust .. Davidi juurest välja sôites tômbas mu pilku mäenajale kinnitanud jämedad ürgsed puud, mis kogu atmosfääri mõnusalt hämaraks muutsid. Oleksime otsekui Stephenie Meyeri kurikuulsasse Videviku raamatusse sattunud. Kui kunagi peaksid uus film tehtama, näiks see ideaalne koht võttepaigaks. 

Teel Davidi juurde 

David

Man Cave 

Köögist avanes vaade järvele

Matt ja ta parim sõber

Hommikune udu

Philip Island

 

Veepiirile jäi vaid kitsas liivariba, edasi oli rand kaetud miljonite suurte, teravatipuliste või vee pool lapikuks silutud kividega, mis näisid kaugelt vaadates ühtlaselt süsimustad. Vaade Philip Islandi ranniku servalt oli haruldaselt ilus, vahutavad lained peksid vastu järsku panka, tuues aegajalt nähtavale oma helesiniseid meteoriidikraatrit meenutavaid augukesi. 

Phillip Island, pisike saar Melbourne külje all, mida ühendab mõnesaja meetrine sild. Ideaalne koht, kuhu kagurannikule sattudes minna. Minul istus see mõte kuklas juba Austraaliasse saabumise päevast alates, eriti kui Grete ja Timi värvikaid kirjeldusi seal pesitsevate pingviinide kohta kuulasin. Miski, mis mulle pikalt arusaamatuks jäi, oli saarele pääsemise võimalused. Kas vajame paati? Kas autod on lubatud? Kas saar üldse on veega eraldatud või on tegu hoopis poolsaarega? 

Mõni minut guugeldamist ja vastused olid käes. Loomulikult on tegu täiesti eraldi seisva saarega, kuid sinna pääsemiseks ei ole isegi otseselt autot vaja. Maismaad saarega ühendav värskelt renoveeritud sild on piisavalt lai mahutamaks nii jalakäijaid, autosid, jalgrattureid kui ka suuri karavane. 

Whinny aknast sillalt avanevat vaadet silmates, tundsin hetkeks nagu sõidaksime Saaremaale, ainult kordades kiiremini ja ilma praamita. Möödusime viieliikmelisest jalgratturite pundist, kes häirimatult vastutuult vuhisesid, pilk aina lähemale jõudvale sihtpunktile keskendunud. Ehk siis midagi kõikidele aktivistidele - rattaga saarele tiir peale teha on suurepärane võimalus! Kohaliku šokolaadivabriku kõrval märkasin isegi rattarendiputkat - juu siis on tegu päris populaarse valikuga.

Meie olime laisad, kasutades liikumiseks põhiliselt Whinnyt. Kõrvalistujana otsisin google mapsist iga peatuspaiga juurest kõige suurema ja sobivama parkla, (mitte et me valik nii tohutult suur oleks olnud) kuhu see kuue ja poole meetrine kobakas paigutada. Olin õhtu lõpuks täitsa imestunud, kui libedalt parkimine läks… tasub oma reise ikka hooajaväliselt ajastada.  

 

Jalutasime läbi põhilised matkarajad. Esimene, Cape Woolomai rada, jäi meil käimata, kuna vee tase oli kogu raja enda alla matnud. Hõreda valge habemega väärikas vanahärra kukkus meile sõnu peale lugema, et veetaseme tõus on miski, millega tuleb alati siin matkates arvestada. Tänasime informatsiooni eest ja jätsime ta järgmiseid turiste ootama. Miski temas meenutas tohutult Richardit. Läbi rohelise võseriku Whinny poole jalutades, käisin silmadega meie  pika tegevuste nimekirja üle …. võibolla oli isegi hea, et esimene plaan aia taha läks.

Enne tipptunni algust sõitsime Philip Islandi “kesklinna”. Parkisime Whinny veel tühjana seisva Colesi toidupoe parklasse ja jalutasime läbi Kuressaart meenutava linna Cowsi ranna äärde. Tänavad hakkasid vaikselt turistidest kihama, mis oli ka iseenesest mõistetav, kui kell keskpäevale läheneb. Meie sihtpunktiks saanud Cows rand on kohalike poolt üks enim soovitatud peatuspaikasid, olles põhiliselt tuntud enda enneolematu muuli poolest. Uhkusega vatrasin terve tee Mattile, mis vapustav elamus teda ees ootab (meenutuseks- ta on hull kõige järele, mis on seotud paatide või veega). 

Oleksin äärepealt oianud, kui kaks kilomeetrit hiljem kohale jõudsime. Vaimusilmas erisuuruses paatidest kubiseval muulil haigutas tühjus!  MITTE ÜHTEGI paati silla ääres ei olnud?! Mind hakkas juba vihaseks ajama, kuidas kõik mu näiliselt perfektselt planeeritud üritused ebaõnnestuvad. Mattil oli õnneks naljakas ja väitis surmtõsiselt, et see on tema lemmikmuul meie reisi jooksul. Hingas suure sõõmu õhus levivat adru ja tõrva lõhna, mis vähemalt viitas seal kunagi olnud paatidele… 

Kolmanda peatuse jätsin põnevuse tekitamiseks saladuseks. Kuidagi peame ju enda tuuridele vürtsi juurde lisama. Keelasin Mattil siltide lugemise ära, mis siis, et lõpuks mitte ühtegi viidet meie teepeale ei sattunudki. Olin viimase kaljunukini kindel, et seda kohta ei eksisteeri. Ilmselt oli vee alla mattunud matkarada ja muulil avanev üllatus piisavalt värskelt veel meeles…. kuniks nägin mida otsisin - roostes vana laevavrakki. Eks ta natuke õnnetum, kui google piltidel, välja nägi, aga Matt vähemalt oli sama elevil nagu karu Ülo meepotte nähes. Tormas alla, jalgupidi vette, et parim kaader vees vedelevast raudhunnikust saada. Sääri embav soe vesi ja pehme liiv taldade all tekitasid seni tundmatu joovastuse. Ilmselt andis Mattile veel rohkem hoogu juurde, et meie järgneva tunni laevavrakkide ajaloost jahvatades ära sisustada.

 

Miks aga Philip Island kõige enam tundud on, on saarel pesitsevad pisikesed pingviinid. Nähtavale ilmuvad nad õhtul, pärast päikseloojangut. Infotahvlitelt loetu põhjal kardavad nad päeval oma pesasid üksi jätta. Teades, et pimedani me saarele jääda ei saa, proovisime õnne ja läksime nende põhipesitsuspaika jalutama. Teletupsude mäge meenutav küngas oli täis kohvitopsi suuruseid augukesi, mille vahelt aegajalt pisikesed pingviinipead uudishimulikult välja piilusid. Mina, terve aeg telefoni kaamera valmis, proovisin tulutult õiget hetke tabada. Igal juhul kui keegi peaks kunagi Philip Islandile sattuma, ajastage kindlasti nii, et õhtusest pingviinideparaadist ilma ei jääks. :) Näha saab neid ka veidi kaugematelt vaateplatvormidelt, kui ei taha ülehinnatud turistidest pungil grupiekskursioonile minna. Mul tekkis juba puhtalt selle inimeste hulga nägemisest õhupuudus…

 

Tagasi Melbourne poole sõitsime mööda saare rannikuäärt. Saare teine pool oli tunduvalt rahulikum, turistide poolt veel praktiliselt puutumata. Vaiksemale alale viitasid ka terve posu Swamp Wallabid, kes mõtlematult autode ja põldude vahel kalpsasid. Kes neid olevus guugeldama plaanis hakata, siis Swamp Wallabid on kängurudemoodi loomad, ainult erinevalt kängurudest ei kasva nad naljalt üle meetri pikaks ega kaalu üle 20 kg. Minu jaoks oli ka uus informatsioon, et nad on ainsad imetajad, kes kogu oma elu püsivalt tiined on. Tean, kõlab igast otsast loogikavastaselt aga erinevalt inimestest on neil kaks emakat ehk siis raseduse lõpus moodustunud uus embrüo areneb teises. 

 

Öö veetsime pooleteise tunni kaugusel asuvas tanklas. Campermate appis lubatud dušširuumid olid suletud, kuid oleme juba ennast vetsu spaga väljatreeninud. Peale spa protseduure sõime üllatus üllatus -  kausitäie karrit. :))