Reklaamin meie ellujäämiskunsti põhikoostisosa - kraanikauss ja tee äärsed maa seest välja ulatuvad veekraanid. Millist laialdast otstarvet need jubinad avaldavad. Kasuta kätepesemiseks, spana või nõudepesumasinana. Äärmise häda korral võib ehk paar lonksu rüübata ka - seda pole veel testinud, aga minu tugev kõht peaks sellele kindlasti vastu… eriti kui ta peale Hiina kolkakülas joodud kraanivee peale kuidagigi ei reageerinud. :)
Õnnepäevadel satuvad meie teele korralikud pesemisvõimalused. Ööbimiskohast välja sõites leidsime campermate appist lähedal asuva dušši, mis kusjuures oli SOE! Oleksime nagu Vspasse sattunud. Milline positiivne turgutus enne Great Ocean Roadile suundumist - meie reisi saapanina, peale mida hakkame tagasi Airlie Beachi poole sõitma. :) Richard kirjutas, et juba igatseb meid ja meie nalju.
Kui keegi peaks kunagi Austraalia kohta soovitusi küsima, siis Great Ocean Road on must go! Ootused olid täpselt nii kõrged, nagu Itaalias iga teise promenaadi ääres sõites. Just nii me ka alguses tundsime, kui vaatamata esmaspäevale kihasid parklad paksu rahvasumma all, kõigil ühes käes surfilaud ja teises pudel turgutava joogiga. Judistasin õlgu, õues polnud isegi piisavalt soe, et nii napis riietuses end mugavalt tunda. Matt ei nõustunud, vaid kiskus enne selga aetud pusa üle pea. Paistab, et minu Melbournes saavutatud "karastuslevel" haihtus sama kiiresti, kui jää kevadise päikese käes..
Mida päev edasi, seda positiivsemaks meie arvamus antud teest muutus. Vaated läksid võimsamaks, maastik erikülgsemaks ja omanäolisemaks. Whinny pani meid küll vahelduva eduga südamerabanduse lähedase seisundisse, näiteks kui keset järsakut peaaegu seisma jäi ja tagasi hakkas vajuma. Samal hetkel vastu tulev auto ei aidanud olukorrale kaasa... ma pigistasin silmad kinni ja lasin Mattil olukorraga tegeleda. Tore, et vähemalt üks meist sellistel hetkedel teovõimetuks ei muutu, mootorit keset järsakut ei seiska ega minema kõnni (ma oleks juba Airlie Beachi ringteel äärepealt seda teinud:))) ) AGA kõige olulisem - vaade oli seda väärt. Ma peaaegu unustasin, et peame veel selle asjandusega alla ka sõitma.
Great Ocean Roadi osas soovin, et oleksime natuke rohkem selle kohta eeltööd teinud. Kui palju uskumatute vaadetega matkaradasid sealsete küngaste vahele on peidetud. Me kujutasime vaimusilmas ette teed, mis on rohkem mõeldud läbi sõitmiseks ja aegajalt tee ääres piltide tegemiseks. Nüüd saame aru, mida Kosciuszko Mountaini otsas kohanud poolakas seal 12 tundi tegi. Kuid siiski, seal veedetud kaheksa tundi oli ka piisavalt pikk, et põhikohad läbi käia. Iga peatus asus loomulikult pimekurvis, seega mina pidin tagama, et vasakult tulev tee oleks vaba (Whinny peeglid on kohati täiesti kasutud). Kui ma mõni hetk ära unustasin, et asume vastupidiseliiklusega Austraalias, oli Mattil jälle nalja kui palju. Üllatan ise ka ennast aegajalt… Et naer ikka õhtuni kestaks, kukkus Matt ookeani ääres paistvaid kaubalaevasid nähes möirates naerma ja meenutas meie Perthis tehtud kihlvedu, kus ma surmkindlalt pidasin seda saareks. Reaalsuses oleks iga normaalne inimene arvanud - nii ebaproportsionaalse paigalseisva laeva oleksid võibolla ainult meie kunagised meremehed, Taivo ja Tõnu, ära tuvastanud … aga see selleks. Mida tee lõpupoole jõudsime, seda rohkem loodus meid ahhetama pani. Kirss tordil oli 12 Apostel Lookout, vee sügavustest välja ulatuvad kuldkollased kaljuriifid. Nagu Nusa Penida, ainult vähem turiste ja rohkem kaljusid. Kui keegi lugema satub ja siia kanti peaks reisima, sõitke pisut edasi - Loch Ard Gorgeni. Saate treppe mööda alla ronida ja kogu ilu nii alt üles kui ka ülevalt alla nautida. :) Avastasime ka hiljem, et koht on tegelikult kella viieni avatud, kuid meid ei takistanud keegi ja saime rahulikult ilma piletit ostmata kõik Apostlid päikeseloojangu taustal üle vaadata. Olime taolisest loodusimest nii lummatud, et vastutahtmist kupatasime end Whinnysse ja algas võidujooks päikesega. Jäime vist viiki, parklasse jõudmise hetkel kolksatas erkoranž lõõmav kera mägede taha, jättes meid hetke pärast sünkjasse pimedusse. Ma hüppasin meie uhkesse “elutuppa”, hakates enda koriseva kõhu eest hoolitsedes kõike suhu toppima, mis ette juhtus. Matt kükitas mitu head minutit roolitaga, jättes mulle mõistatuseks, mis asja ta seal kohmitses. Viimaks komberdas võidukalt uksest sisse ja teatas, et oleme sõitnud üle 4500 km ehk kaugemale, kui Eestist Portugali. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar