Sydneysse minnes paigutasime ennast linn äärde, tunni bussisõidu kaugusele kesklinnast. Campermate appi sõnul läheduses pesemisvõimalused puuduvad, kuid mis seal ikka, oleme kraanikausi spaga juba sinapeal. Suur parkimisplats asus otse veekorgu ääres, vaatega tosinale purjepaatidele. Värviliste kaunistustega kastiautod, mille avatud ustest võis valmis ehitatud voodit ja kööki näha, rahustasid meid maha. Rastapatsides mees istus muretult auto ees matkatoolil ja pugis äsja valmis saanud auravat kiirnuudlipotsikut. Tema olekust võis välja lugeda, et ta on seal olnud juba mitu päeva. Viipas meile naeratades ja jätkas nuudlite peale puhumist.
Kui järgmisel hommikul jooksma minnes vetsude juures oleva ujula avastasin, oleksid nagu jõulud uuesti saabunud! Ujula tähendab rändajate keeles jackpoti: laadimis - ja pesemisvõimalus ühes. Ilma pikemalt mõtlemata kõmpisin sisse, uurisin kas meil oleks võimalik ainult duššikabiine kasutada. Lahkelt naeratav naisterahvas paistis taolise küsimusega harjunud olevat, silmi arvutiekraanilt tõstmata andis teada, et üritus läheb maksma 3$. Kui Mattiga uudist jagasin, plaksutas ta rõõmust käsi ja naljatas, et ma kindlasti vähemalt tund aega peseksin ja 3$ maksimumi võtaksin.
Aga nüüd põhiteema juurde - Sydney! Meie ilus ja luksuslik “noorem” versioon Melbournest. Koht, mis on olnud mu unistus ammu enne seda, kui otsustasin Austraaliasse tulla. Bussi ja rongiga saime täpselt linna keskusesse, tänasime jälle maailma ühistranspordi eest. Pressisime end läbi rahva alla mattunud metrooväravate ja jõudsime välja vikerkaarevärvi lippudega kaunistatud tänavale, kus iga vastutulija silmapaistvalt oma riietusega teistest erines. Puhtalt jalutamine oli omaette näitus, nullides praktiliselt meie vajadused muuseumi avarustest groteskseid karikatuure otsida. Tikkkontsadel meigitud mehed, tätoveeritud jõulised naised ja käevangus jalutavad samast soost paarikesed said mõne tunni möödudes tavapäraseks nähtuseks.
Pikk sirge läbi parkide kulgev kõnnitee viis meid segamatult Sydney kõige kuulsama vaatamisväärsuse, ooperimaja, juurde. Seisime hoone ees nagu paigale naelutatud, ammuli sui pea kuklas valgeid kaarjaid detaile imetledes. Reaalsuses avanev pilt oli ma ütleks isegi võimsam, kui videoklippidelt ja piltidelt nähtu. Ehk midagi sarnast, kui ööpimeduses sätendava Eiffeli torni all seista - nii maasiivne ja aukartustäratav. Loomulikult proovisime Mattiga esimese asjana sinna sisse pääseda ja nende uhket tualetti külastada. Missioon õnnestus. Apollo kino eesruumi meenutav sisemus oli nagu ta oli, kuid saime rahul olla, et oma jala maailmakuulsas ehitises maha panime.
Ooperimaja rõdu-terrassilt püüdis pilku vasakule jääv värvilistest taimedest ja tiivulistest lookas botaanikaaed, kus enamus noored lõunapausidel või vabadel päevadel sõpradega aega veedavad. Mattil muidugi kõht korises alates hetkest, kui bussist maha astusime, seega tundus parim moment kohalike kombel pargis lõunatada. Ma ei jõudnud enda esimese tortillaga veel poole pealegi, kui Mattil juba kolmandat peaaegu tervenisti suhu toppis. Tol hetkel meenutas ta pigem õnnelikku oravat, kes jälgib uut pähklit nosivat sõpra. Saatsin talle hoiatava pilgu, tortilla ümber haaret tugevdades. Mu ilme üle itsitades, avas ta kotisuu, et sealt lõpetuseks üks soolakaramelli müslibatoon õngitseda. Silm lausa puhkas, nähes, kuidas parkide hüvesid 100% kasutust said - kes pidas pikniku, kes tegi pärastlõunast jooksutiiru, kes organiseeris pulmade jaoks fotosessiooni.
Märkamatult liikus kell õhtusse, teate ju küll kuidas uues kohas ringi uidates aeg teise tähenduse saab. Eriti, kui satud kossu hulluga NBA poe otsa, kust suurelt ekraanilt tema lemmiktiimi mängu näidatakse. Ma vist ei ole Matti kunagi nii elevil näinud (ta paistis hiljem selle üle ise ka päris jahmunud olevat xd)… Kahtlen, kas ma isegi Lindori kommivabrikus taolisi emotsioone kiirgaks.
Õhtul ootas meid kokkusaamine Matti prantslasest sõbra, JBga, kellega nad tarpingu hooaja algusaegadel tutvusid. Täiesti juhuslikult viibisime samal ajal Sydneys - instagram ja tema kasulikud küljed. JB käis välja kesklinna Rooftop bari ehk katusekohviku, lootuses õues terrassil mõne sõõmu külma jooki juua. Ei tea miks kohvikut nii kutsuti, kuna terrassist polnud haisugi. Pisut pettunult lasime teenindajal end maja kõige kõrgemal korrusel asuva vaba koha juurde juhatada ja jäime lärmakatest naabritest piiratud laua taga JB ootama.
JB, kelle õige nimi on meile kõigile müsteerium, saabus mõne minutilise hilinemisega. Lehvitas enda karamellivärvi käega meie poole, mustad juuksed erisuunas turritamas. Tervitamise sootuks unustades, kallas ta meid üle rohkete vabandustega, tundes end silmnähtavalt (põhjuseta) süüdi. Ta oli magama jäänud. Rahustasime ta maha.. ega meil ju kiiret ei olnud. Jb oli järjekordne positiivsusest pakatav seljakotirändur, kes peale tarpingut Uus-Meremaale põrutas. Ta hääl oli kähe, mis andis tunnistust nendele vahele jäänud unetundidele, mis ta Sydnisse jõudmiseks oli ohverdanud. Reisimuljetest rääkima asudes oli kõrgenenud meeleolu selgesti tajutav. Nii palju ülevoolavad emotsioone, et mind haaras hullumeelne soov kohe lennupileti Uus-Meremaale ära osta. Õnneks targem hääleke mu peas meenutas, et ei ole mõtet rapsida, teen enne enda 88 farmi tundi ära. Pealegi tundub igati mõistlikum emsalt reisifondi kopsakam summa koguda, et siis muretult seigelda. Lobisesime ja muljetasime, kuni päike looja läks. Kui JB viiendat korda Matti keerulistest inglise keelsetest sõnadest aru ei saanud, purskasin tahtmatult naerma - kui väga ta mind kohati meenutas. Matt raputas muiates pead, tehes nimetissõrmedega meelekohtades ringe. Õhtu pikaks ei veninud, mure Whinny pärast utsitas meid tagasi parklasse minema, mis minusugusele hommikuinimesele suurepäraselt sobis. Ilmselt magamata JBle samuti. Kusjuures tema järgmine sihtpunkt on Airlie Beach ehk mine tea, äkki viivad meie teed veel kokku.
Teise päeva pühendasime tervenisti Sydneyle. Rahulikke hommikuid nautival Mattil polnud vajadust kiirustada, seega sain rõõmsalt üksi linna kohvikusse minna. Mu lemmik ajaveetmisviis iseendaga. :) Valisin loomulikult kõige populaarsema koha - aitäh google - kust mind minema küll ei aetud, aga istuma pandi veekraanide kõrvale, paberilehe suurusele alale. Minust paremal kohvitav mandlikujuliste silmadega meesterahvas ei paistnud selle üle just väga vaimustuses olevat. Kümme minutit hiljem haaras ta enda kolm asja ja läks minema, proovisin end mitte selles süüdi tunda...
Sain just blogipostitusega uhele poole, kui puhanud Matt helistas. Enam paremini poleks ta saanud oma linna jõudmist ajastada. Pakkisin end kokku ja kohtusime eile leitud NBA poe ees - tal ikka korralikult kripeldas, et sealt midagi mälestuseks ei ostnud. Kuniks ta shoppas, leidsin meile järjekordse paadituuri, mida kohalikud ühaistranspordivahendina kasutavad. Veesõiduk sõitis maailma suurima teraskaarega silla - Harbour Bridge - alt läbi, peatudes põgusalt Luna Pargi ääres. Luna Parki minema ei hakanud, olgugi, et tegu on kuulsa miniatuurse lõbustuspargiga, kus nii mõnigi film on üles filmitud (nt Number 96, Skippy the Buch Kangaroo etc - ma pole ühtegi neist vist näinud). Pargil on ka päris traagiline taust. 1979-aasta keskel, vahetult peale kummituse rongi tulekahju, milles hukkus kuus last ja üks täiskasvanud, oli park sunnitud uksed sulgema. Suurem osa pargist lammutati maha ja rajati uus lõbustuspark. Kannatusterada jätkus 1988-aastal, kui park uuesti suleti, insenerid tuvastasid nii mõnegi eluohtliku ehitusvea. Nüüd on park oma üksikute atraktsioonidega jälle avatud. Me tervitasime googlest nähtud tuttavat päikesekiirtega klouni nägu paadi toolilt tõusmata ning lasime veesõidukil end ooperimajani viia. Matt oli nii rahul. Ma ei tea mida ta seal tarpingus viis kuud tegi, ta peaks tõsiselt meremehe karjääri kaaluma… :D
Üleüldised muljed Sydneyst? Tundsin end seal veidral kombel kodusemalt, kui Brisbanes või Airlie Beachil. Võimalik, et puhtalt tema Melbourne sarnase atmosfääri tõttu või siis andis üks lisapäev piisavalt palju väärtust juurde. Kui Brisbane ja Airlie Beachi nimetaks isiksusetüübilt “esivõitlejaks”, kus loovad ja seltsivad hinged oma sooja energiaga linna positiivselt õhkama panevad, siis Sydneyt võiks pidada justkui Melbourne nooremaks õeks/vennaks. Ilus, võibolla pisut pinnapealne, kelle kogu energia on pühendatud sellele, et keegi kunagi igavust ei tunneks. Ehk kes tahab möllu ja melu, Sydney on koht kuhu minna. Kirjutan ja mõtlen ise ka, kui vastuollu kogu jutt mu eelistustega läheb… :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar