Vihma hakkas tibutama just siis, kui ma karavani uksest välja astusin - milline üllatus. Udu oli niivõrd tihe, et märkasin alles mõne sammu järel meie kõrvale parkinud autot. Ilma täiel rinnal nautivad ahvid uirgasid okstel kiikudes, samal ajal kui hiiglaslikud erksavärvilised sisalikud mind nähes kivide vahele peitu sibasid. Sisalikest pole mul enam sooja ega külma, küll aga lootsin mõnd uimast koaalat puude vahel kohata, kelle eest hoiatavad sildid tee äärtes asetsesid. Paks niiske õhk veel kogu kupatuse otsa, sundis mind aeg ajalt endale meenutama, et ma ei viibi botaanikaaias ringkäigul. Ka loodus oli jahmatavalt kaunis. Hiigelsuured viigipuud haarasid oma gigantsete elevandiluuvärvi juurtega nõrgemad puud endasse, kasutades neid armutult enda elukoha loomisel. Kes ei teadnud, siis täpselt nii nad kasvavadki - valivad nõrgema liigikaaslase, istuvad neile pähe, et siis nende najal suuremaks kasvada, kuniks alla jäänud kaaslane ära sureb. Loodan, et ükski bioloog mu kirjeldusi lugema ei satu…
Levi meie uhkes küngaste vahelises kämpingus ei olnud. Milline puhkus. Meenutasin endale taas, miks on tore aeg ajalt ilma klappideta joosta. Nii palju erinevaid loodushääli, viies mõtted kõikvõimalikes suundades laiali, kuniks ühel hetkel valitseb peas lõõgastav meditatiivne vaikus. Tagasiteel kohtasin Matti, kelle jooksu trajektoor juhtumisi minuga kattus. Läksime tagasi Whinnysse, terve tee nähtu taimede ja loomade üle muljetades. Pistsime kiiruga nahka kausitäie kreeka jogurtit rohke banaaniga ja jõime natuke külma kookosvett.
Õnnistasime Whinny oma soojade sõnadega sisse, et ta eesootavatele järskudele mägedele vastu astuks. Matt keeras süüdet, mille peale masin möirates ellu ärkas - Brisbaine ootas! Kui me naaberautost möödusime, silmitsesid nad meie lärmakat sõiduriista täpselt nagu kõik teised. Sõitsime läbi uduloori varjunud teede, liiga aeglaselt ja Whinney pärast ebamugavust tundes. Metsa süngsus oli ka siin tuntav, sest mitme ürgse seedri laiuvad oksad varjutasid kogu selle ala. Ei tea, kuidas Matt selles hämaruses ja lakkamatult kallavas vihmas üldse tee leidis - tee, mis meenutas rohkem mägirada kui maanteed.
Aja jooksul sadu vaibus, tuues nähtavale imekauni tiheda metsa, koos uhkete laineliste mägedega. Erkrohelised künkad ümbritsesid meid mõlemast küljest ning maona iidsete puude vahel siuglev tee paistis kitsa ribana kaugustesse. Avanev pilt viis meid tahest tahtmata mõtetega Iirimaale. Kui esimese tankla peatuse tegime, raputas Matt uskumatult pead, suutmata mõista, kuidas ahtralt kütust lonksav Whinney kütusekulu vaid 12l 100 le saab olla.. pani kõik oma insenerimõistuse tööle, kuid ühelegi loogilisele järeldusele veel ei jõudnud. Ma kehitasin kogu arutelu peale lihtsalt õlgu, üritamatagi taolisest segasest teemast aru saada.
Brisbane kubises autodest, jumal tänatud et olime seal keset päeva, kui veel inimesed tööl olid. Meie missioon oli sealt ruttu läbi saada ja Bleenleighti jõuda. Kollased kiired ilmusid pilve vahelt välja, tuues nähtavale kõrgel taevas rippuva kollase kera.
Karavanpargi juures leidsime meie parima sõbra - Aldi. Pood jäi linna põhja servale, kus nimekirja alusel kõik eluks vajaliku kokku kraapisime. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kogu hunnik läks maksma kõigest 60$ - poole vähem, kui eelmine kord. Milline juudi reis. :D
Karavanpargi tädi Anette mu kõnedele ei vastanud. Tuiasime seal eksinud nägudega ringi kuni paljajalu ringi luusiv tuulest uhutud juustega vanamees meid peatas - Anette kontor koos platsiga asus üle tee.
Hingasime kergendatult. Teisel pool ootav parkla näis tunduvalt korralikum, kui esmalt leitud räämas heinamaa. Astusime platsi ääres paiknevasse majakesse sisse. Armas lillelises kleidis vanaproua - Anette - tervitas meid soojalt, pakkus värvilisse paberisse mähitud komme ja komberdas ise taha tuppa paberite järele. Pikka asjatamist ei olnud, maksime ära, andsime enda andmed ja võisime endale omavoliliselt pesitsuspaiga valida. Vets, pesumaja ja lauad olid olemas. Kui nuriseda, siis köök oleks ilusa punkti kohale pannud, kuid saime ka ilma selleta seekord hakkama.
Matt ühendas karavani juhtmetega ära. Ei tea mida ta tegi, aga elekter sai Whinnysse ja elasime nagu kuningad paar päeva. Milline privileeg on konditsioneer ja voolav vesi karavanis! :) Olime olukorraga nii rahul, et veetsime ülejäänud õhtu Whinnys kokates, küll samaks õhtuks kui ka järgnevateks päevadeks. Enne tegime veel väikese jalutuskäigu Beenleightis, vaatasime rongijaama üle. Koht on kahtlane - jõudsime itsitades üksmeelselt järeldusele. Mööda komberdavad inimesed olid enamjaolt kodutud, veidi kasitumad kimusid sigarit või näisid ilmselgelt kerge alkoholi vine all. Aga vähemalt saime hea hinnaga ööbimise. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar