Veepiirile jäi vaid kitsas liivariba, edasi oli rand kaetud miljonite suurte, teravatipuliste või vee pool lapikuks silutud kividega, mis näisid kaugelt vaadates ühtlaselt süsimustad. Vaade Philip Islandi ranniku servalt oli haruldaselt ilus, vahutavad lained peksid vastu järsku panka, tuues aegajalt nähtavale oma helesiniseid meteoriidikraatrit meenutavaid augukesi.
Phillip Island, pisike saar Melbourne külje all, mida ühendab mõnesaja meetrine sild. Ideaalne koht, kuhu kagurannikule sattudes minna. Minul istus see mõte kuklas juba Austraaliasse saabumise päevast alates, eriti kui Grete ja Timi värvikaid kirjeldusi seal pesitsevate pingviinide kohta kuulasin. Miski, mis mulle pikalt arusaamatuks jäi, oli saarele pääsemise võimalused. Kas vajame paati? Kas autod on lubatud? Kas saar üldse on veega eraldatud või on tegu hoopis poolsaarega?
Mõni minut guugeldamist ja vastused olid käes. Loomulikult on tegu täiesti eraldi seisva saarega, kuid sinna pääsemiseks ei ole isegi otseselt autot vaja. Maismaad saarega ühendav värskelt renoveeritud sild on piisavalt lai mahutamaks nii jalakäijaid, autosid, jalgrattureid kui ka suuri karavane.
Whinny aknast sillalt avanevat vaadet silmates, tundsin hetkeks nagu sõidaksime Saaremaale, ainult kordades kiiremini ja ilma praamita. Möödusime viieliikmelisest jalgratturite pundist, kes häirimatult vastutuult vuhisesid, pilk aina lähemale jõudvale sihtpunktile keskendunud. Ehk siis midagi kõikidele aktivistidele - rattaga saarele tiir peale teha on suurepärane võimalus! Kohaliku šokolaadivabriku kõrval märkasin isegi rattarendiputkat - juu siis on tegu päris populaarse valikuga.
Meie olime laisad, kasutades liikumiseks põhiliselt Whinnyt. Kõrvalistujana otsisin google mapsist iga peatuspaiga juurest kõige suurema ja sobivama parkla, (mitte et me valik nii tohutult suur oleks olnud) kuhu see kuue ja poole meetrine kobakas paigutada. Olin õhtu lõpuks täitsa imestunud, kui libedalt parkimine läks… tasub oma reise ikka hooajaväliselt ajastada.
Jalutasime läbi põhilised matkarajad. Esimene, Cape Woolomai rada, jäi meil käimata, kuna vee tase oli kogu raja enda alla matnud. Hõreda valge habemega väärikas vanahärra kukkus meile sõnu peale lugema, et veetaseme tõus on miski, millega tuleb alati siin matkates arvestada. Tänasime informatsiooni eest ja jätsime ta järgmiseid turiste ootama. Miski temas meenutas tohutult Richardit. Läbi rohelise võseriku Whinny poole jalutades, käisin silmadega meie pika tegevuste nimekirja üle …. võibolla oli isegi hea, et esimene plaan aia taha läks.
Enne tipptunni algust sõitsime Philip Islandi “kesklinna”. Parkisime Whinny veel tühjana seisva Colesi toidupoe parklasse ja jalutasime läbi Kuressaart meenutava linna Cowsi ranna äärde. Tänavad hakkasid vaikselt turistidest kihama, mis oli ka iseenesest mõistetav, kui kell keskpäevale läheneb. Meie sihtpunktiks saanud Cows rand on kohalike poolt üks enim soovitatud peatuspaikasid, olles põhiliselt tuntud enda enneolematu muuli poolest. Uhkusega vatrasin terve tee Mattile, mis vapustav elamus teda ees ootab (meenutuseks- ta on hull kõige järele, mis on seotud paatide või veega).
Oleksin äärepealt oianud, kui kaks kilomeetrit hiljem kohale jõudsime. Vaimusilmas erisuuruses paatidest kubiseval muulil haigutas tühjus! MITTE ÜHTEGI paati silla ääres ei olnud?! Mind hakkas juba vihaseks ajama, kuidas kõik mu näiliselt perfektselt planeeritud üritused ebaõnnestuvad. Mattil oli õnneks naljakas ja väitis surmtõsiselt, et see on tema lemmikmuul meie reisi jooksul. Hingas suure sõõmu õhus levivat adru ja tõrva lõhna, mis vähemalt viitas seal kunagi olnud paatidele…
Kolmanda peatuse jätsin põnevuse tekitamiseks saladuseks. Kuidagi peame ju enda tuuridele vürtsi juurde lisama. Keelasin Mattil siltide lugemise ära, mis siis, et lõpuks mitte ühtegi viidet meie teepeale ei sattunudki. Olin viimase kaljunukini kindel, et seda kohta ei eksisteeri. Ilmselt oli vee alla mattunud matkarada ja muulil avanev üllatus piisavalt värskelt veel meeles…. kuniks nägin mida otsisin - roostes vana laevavrakki. Eks ta natuke õnnetum, kui google piltidel, välja nägi, aga Matt vähemalt oli sama elevil nagu karu Ülo meepotte nähes. Tormas alla, jalgupidi vette, et parim kaader vees vedelevast raudhunnikust saada. Sääri embav soe vesi ja pehme liiv taldade all tekitasid seni tundmatu joovastuse. Ilmselt andis Mattile veel rohkem hoogu juurde, et meie järgneva tunni laevavrakkide ajaloost jahvatades ära sisustada.
Miks aga Philip Island kõige enam tundud on, on saarel pesitsevad pisikesed pingviinid. Nähtavale ilmuvad nad õhtul, pärast päikseloojangut. Infotahvlitelt loetu põhjal kardavad nad päeval oma pesasid üksi jätta. Teades, et pimedani me saarele jääda ei saa, proovisime õnne ja läksime nende põhipesitsuspaika jalutama. Teletupsude mäge meenutav küngas oli täis kohvitopsi suuruseid augukesi, mille vahelt aegajalt pisikesed pingviinipead uudishimulikult välja piilusid. Mina, terve aeg telefoni kaamera valmis, proovisin tulutult õiget hetke tabada. Igal juhul kui keegi peaks kunagi Philip Islandile sattuma, ajastage kindlasti nii, et õhtusest pingviinideparaadist ilma ei jääks. :) Näha saab neid ka veidi kaugematelt vaateplatvormidelt, kui ei taha ülehinnatud turistidest pungil grupiekskursioonile minna. Mul tekkis juba puhtalt selle inimeste hulga nägemisest õhupuudus…
Tagasi Melbourne poole sõitsime mööda saare rannikuäärt. Saare teine pool oli tunduvalt rahulikum, turistide poolt veel praktiliselt puutumata. Vaiksemale alale viitasid ka terve posu Swamp Wallabid, kes mõtlematult autode ja põldude vahel kalpsasid. Kes neid olevus guugeldama plaanis hakata, siis Swamp Wallabid on kängurudemoodi loomad, ainult erinevalt kängurudest ei kasva nad naljalt üle meetri pikaks ega kaalu üle 20 kg. Minu jaoks oli ka uus informatsioon, et nad on ainsad imetajad, kes kogu oma elu püsivalt tiined on. Tean, kõlab igast otsast loogikavastaselt aga erinevalt inimestest on neil kaks emakat ehk siis raseduse lõpus moodustunud uus embrüo areneb teises.
Öö veetsime pooleteise tunni kaugusel asuvas tanklas. Campermate appis lubatud dušširuumid olid suletud, kuid oleme juba ennast vetsu spaga väljatreeninud. Peale spa protseduure sõime üllatus üllatus - kausitäie karrit. :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar