Kas sattusime ootamatult Soome Eili juurde? Käis mul peas korduvalt tuttav küsimus lâbi. Lapik ühekorruseline maroon punastest kividest laotud maja asetses täpselt pisikese järve kaldal, mägede vahelises orus, ümbritsetud tiheda küngastele kinnitanud puudemerega. Õhk oli karge, pidin kotist enda kollase keebi välja kaevama. Matt vaatas lummatult ringi, kuni ootamatult näpuga lagedale mäeservale näitas - kolm kängurut valmistusid järjekordaeks poksimatsiks. Ma poleks neid ilmselt märganudki, olin liiga lummatud nööpnõelasuurustest ringi kalpsavatest jänestest.
Esimesed emotsioonid läbielatud, tüürisime meeltega tagasi käesolevasse hetke. Jõudsime küll kohale, aga Davidit, kellega koos Perthist Richardi juurde sõitsime, ei paistnud kusagil. Telefoni paremal nurgas seisis pisikeste trükitähtedega SOS ehk sellest tehnilisest vidinast polnud ka suurt tolku. Proovisime akendest sisse piiludes viimsetki viisakuse kübet säilitada, jalge all krigisev kruus liigset müra tekitamas.
Davidi naine Lynn ilmselt kuulis meid. Nagu välk selgest taevast komberdas nurga tagant välja pisike kôhetu, kuid suurepärases vormis spordiriietes proua. Olgugi, et nägime teda esimest korda, polnud meil kummalgi kahtlustki, et tegu on Lynniga. Davidil oli meie reisi jooksul tihti kombeks rääkida, et tema armas abikaasa kannab alati spordiriideid. Kiirel sammul meie poole tõtates, sirutas ta tervituseks käe välja juba mitu meetrit enne meieni jõudmist. Imetlen austraallaste kaasasündinud oskust isegi võhivõõrad panna tundma justkui oleksime vanad tuttavad. Lynni sõnul pole David mitu päeva muust, kui meie tulekust jahvatanud.
Viipas käega meid endale sappa ja suundusime paari saja meetri kaugusel olevate garaazide juurde, kus oli peidetud Davidi kurikuulus man cave. Kuulsime sellest värvikaid kirjeldusi ilmselt isegi rohkem, kui ta naisest Lynnist. Richardil meeldis selle üle pidevalt nalja teha, väites, et tal on isegi spetsiaalne külmkapp sinna veetud, mis on Coca-Cola Zerot ja ussikujulisi kummikomme täis (paljud aussikad hoiustavad komme ja šokolaade külmkapis). Lynn sosistas meile, et tema hoiab sellest kohast eemale - liiga palju vidinaid.
David kuulis meie hääli ja jooksis avasüli vastu. Teadmata pôhjusel, paistis ta meie taasnägemise üle siirast rõõmu tundvat. 😊 Haaras meid karukallistusse ja vedas peaaegu, et kättpidi enda lemmikpaigaga tutvuma. Mattil vajus suu lahti. Millised masinad ja tööriistad - mul ilmselgelt pole õrnaaimugi mis asjandused need seal olid. Traktori tundsin ära. David tegi meile kiire tuuri, näidates ka teist garaazi, kus ta hoidis kahte hinnalist vanaaegset autot, mis mõlemad hämmastaval kombel sõitsid. Polnud kahtlustki, et järgmised pool tundi veetsime seal, Matt ja David elavalt automootorite ja muude kruvide üle jahvatades. Lynn pööritas salaja minu poole silmi ja tatsas karrit soojendama.
Kui viimaks majakesse tagasi jôudsime oli päike juba loojas. Ukselt tundsime tuttavat karri lôhna, mis segunes pôrandatest ja seintest ōhkuva mônusa puidu lôhnaga. Olin täiesti lummatud. Nii kodune ja mônus. Sättisime ennast kööki lumivalge ümmarguse laua taha, lastes tegevusest mônutundval Lynnil köögisaarel toimetada. David vedas samal ajal meile posu erinevaid karastusjooke, olles oma kollektsiooniga ise äärmiselt rahul.
Vahetult enne söömist ilmus välja pikka kasvu hobusesabasse seotud juustega naisterahvas, samuti spordiriietes, istus oahtes lösakil toolile ja kukkus enda rusuvast päevast uue ilmakodanikuga jahvatama. Austraallasels kohaselt võõrastamist taaskord ei eksisteerinud. David muudkui kõkutas naerda ja pakkus Mattile ôlut.
Naeru ja hea toidu saatel veetsime mitu head tundi. Jõudsime isegi Richardile helistada, keda Matt peale kônet esimest korda igatsema vist hakkas. Ta oli unustanud, kui hästi nende kahe huumorimeel klappis. Ilmselgelt visati nalja minu ja mu sõiduoskuse üle .. :)) Ärge muretsege, ma ise pean ennast endiselt tasemel autojuhiks.
Hommikul ärkasin enne päikest, mis tegi keset metsa ringi jalutamie pisut hirmuäratavaks. Pidin endale meelde tuletama, et Lynn teeb ju seda iga päev. Jah, lugesite ôigesti, Lynn on täpselt see naine, kes iga päev hommikul jooksmas või jalutamas käib, laskamta end 70le lähenevast vanusenumbrist häirida. Veab isegi kohalikku jooksuklubi.
Kui tagasi jôudsime istusime koos hommikusöögi laua taha, sõime austraallastele omaselt pehmet saia moosi ja võiga. Imestasin alati Food Republicus miks keegi taolist asja hommikul sööb, kui valikus oleks nii palju maitsvamaid ja tervislikemaid variante (avokaado toastid, müslikausid jm). Kuid seal olles tundus see täpselt see õige toit mida süüa. :) Teate küll, kuidas vanaema kartulisalat maitseb vanaema juures alati palju paremini või maal valmistatud juustuvorsti võileib, mille olemasolu linnakodus isegi meelde ei tule.
Pikka pidu hommikul ei olnud. Jätsime Davidi ja Lynniga hüvasti ja jätkasime oma seiklust .. Davidi juurest välja sôites tômbas mu pilku mäenajale kinnitanud jämedad ürgsed puud, mis kogu atmosfääri mõnusalt hämaraks muutsid. Oleksime otsekui Stephenie Meyeri kurikuulsasse Videviku raamatusse sattunud. Kui kunagi peaksid uus film tehtama, näiks see ideaalne koht võttepaigaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar