Tundub, et uute asjade kirjeldamine ja märkamine muutub ajaga Austraalias raskemaks, kuigi endiselt on akuutne prügikasti puuduse tunne ja rahvamasside väsimus.
Vähemasti leidus seekord Coffs Harbourisse jõudes õhku mida hingata. Oli veidike isegi jahe, mis absoluutselt ei häirinud, sest Kellerberrini kõrvetav kuumus on liiga valusalt meeles. Mõelda vaid, alles mõni kuu tagasi ei osanud enam ettegi kujutada, mis tunne oleks pikkade käistega pluus selga panna... või kuidas ma igatsevalt vaatasin sõbrannade pilte Eesti varakevadest, kus inimesed jakkide ja kergete sallidega ringi patseerisid. Ise vehkisin rätikuga tuult teha ning mõtlesin, et tahaks duši alla jahtuma minna (aga sealt tuli ka ainult sooja vett).
See-selleks, lähme tagasi Coffs Harbouri.
Emotsioonid keesid üle pea. Kalpsasin rõõmust hõisates autost välja veel enne, kui Karl selle korralikult ära jõudis parkida. Coffs Harbour - mu Austraalia vaieldamatu lemmik jooksulinn. Vaated, mis päikesetõusuga linnumäe tipust avanesid, kuulusid kohe kindlasti rohkem teisele planeedile. Nii maagilised, et pidasin taolist nähtust varem võimatuks.
Polnud kellelegi üllatuseks, et viimne kui üks linnas olev kohvik oli mulle tuttav. Misuke taasnägemisrõõm! Viibutasin teistes kaugenedes enda lemmikkohviku logo suunas, mis sombuse ilma taustal kaunilt sillerdas. Pop koht, nagu ta on, ei võimaldanud meile sees ühtegi vaba lauda ... mis seal ikka, istusime õue. Kitsuke tänavaäär pakatas sportlastest, koerajalutajatest ja niisama kohvihimulistest. Sekundiga leidis Karl endale uue neljajalgse sõbra, kes kõrval lauas oma omanikult piisavalt tähelepanu ei saanud.
Külma üle vingumise asemel tellisime suured kruusitäied chaid ja kujutasime ette, et praktiseerime WimHofi meetodeid - pruun rasv hakkas vohama. Issi kohendas ennast toolil, soovitades meil kõigil tema eeskujul hommikuid jääkülma dušiga alustada. Emps arvas, et ta on napakas peast.
...
Sydneysse oli üle 600 kilomeetri. Asja rahulikult võttes, tegime piisavalt jalasirutus peatuseid ja kiireid tankla sutsakaid. Sisustasime sõidu põnevust kerivate debattidega, kuniks jõudsime - meie kõigi üllatuseks - päevavalges Sydneysse.
Ilmselgelt kipun valusaid mälestusi ajust kustutama, sest Sydney katastroofiline liiklus meenus mulle alles siis, kui kakskümmend kilomeetrit enne kesklinna algas meeletu ummikutes tiksumine. Proovisime rooli taha aheldatud Karli lõbustada - keegi meist poleks tahtnud taolises segasummasuvilas tema nahas olla. Teile parema pildi loomiseks, sõitsime ühte kilomeetrit kakskümmend viis minutit. Kuuekümne meetri kauguselt paistvasse parkimismajja keeramiseks ootasime sobivad momenti kümme minutit. Vapustav, kas pole? :)
Niipea kui jala Sydney kesklinnas maha panime, täitus ilmselt mu vanemate esialgne ettekujutus Austraaliast. Pilvelõhkujad ja moderne arhitektuur, ime et meil kael kangeks ei jäänud. Natuke, nagu tagasihoidlik Shanghai või New York. Rahvas on siin tohutult viisakas ja samal skaalal ka pohhuistlik. Nimelt tänaval kõndides, on neil täiesti savi, vaata ise kuidas saad, nemad lähevad ainult otse. Ehk siis teisisõnu laveerimine teosammul liikuvate pilude ja vastu tulevate inimeste vahel. Harjumise asi.
Juhindusime Sydney klassikalise kava järgi, kui nii võib öelda: sadam, ooperimaja, Harbour sild, kesklinn/ pargid. Loojuv päike andis veel silmipimestava valgusshow ooperimaja suunas, mis ka kõige laisema kohvikus kohvitaja püsti ajas. Sealsamas kõrgus ka kuulus Sydney Harbour Bridge (loe: sild), kus grupp ekstreemsuste ihaldajaid parajasti üle kaare ronisid.
Räägitakse, et Sydney ooperimaja arhitektil Jorn Utzonil tekkis ooperimaja purikatuste idee apelsini koorides. Ooperimaja sünd oli pikk ja vaevaline: seda ehitati tervelt 14 aastat. Pildistasime aukartust äratavat meistriteost nii ühest kui teisest küljest, nii ülevalt kui ka alt. Lõpetades empsi originaalse fotoideega, kust ta palus meil kolmel üksteise taha ritta seda ja kaamerasse naeratada. Meie segaduses ilmele vastates, suunas ta vaba käega katuste poole, nagu oleks ilmselge, et niimoodi meenutame ooperimaja kolme katusekaart. Keegi ei tea, kuidas me nõusse jäime, kuid sekund hiljem seisime nagu kolm eksinud moosekanti üksteise taga, kõik eri suunas ja eri küljega seistes. Tõeline bufonaad, mis mul muud öelda.
Peale päikeseloojangut sai issil ooperimaja katus katsutud ja kõik lähiraadiuses tiirutavad kajakad pildistatud. Võisime rahuliku südamega sööma jalutada. Linna meeletu rahvastikutihedus ilmutas end taas, kui meid igast kohast enne sisse astumist ära saadeti. Broneeringut pole? Siis lauda ei saa. Meid päästis nurgatagune Bettys Burger, kus lasime end ühe korraliku mahlase burksiga poputada.
Kahjuks ei saanud vanematele Austraalia bussiliiklust tutvustada, mis kuuldu järgi on Sydneys ja Melbourneis kõige katastroofilisem. Lühidalt, busse peatatakse siin üldjoones näpuviibutusega. Kui ei viibuta siis sind ka peale ei võeta, ole sa peatuses üksi või kambakesi. Sama kehtib bussist lahkumise kohta. STOP nupp on siin kohustuslik, muidu võidki ringiratast sõitma jääda. Eestis on need STOP nupud torude küljes rohkem ilu pärast, kui mu mälu mind ei peta. Kui peatus hakkab lähenema, tasub kahe käega tugevasti kinni hoida, sest bussijuhid kipuvad siin päris raske jalaga olema. :)
…
Järgmine päeval olime omadega Canberras. Pealinnas. Pole just palju linnu, millede nurgakivi panekut saaks kuupäeva täpsusega dateerida. Canberra ehitamist alustati 12. märtsil 1913, viis aastat pärast ideekonkursi väljakuulutamist - planeerida uus pealinn kusagile tühermaale, et lõpetada rivaalitsemine Melbourne’i (tolleaegne pealinn) ja Sydney vahel. Fakt, mida Kellerberrini Quenten isegi ei teadnud, vaid pidi keset tööpäeva auto seiskama, et mulle vastupidist tõestada. Tema sõnul taheti Kellerberrini juurde pealinn teha, kuid oh seda üllatust, kui ta guuglist hoopis midagi muud avastas. See-selleks, linna planeeringu konkursi võitis 35-aastane USA maastikuarhitekt Walter Burley Griffin. Tema vaimusilmas pidi linn saama avar, madala hoonestusega ja igati tänapäevane. Ütleks, et avaruse ja madalusega tabati naelapea pihta.
On ütlus, mille järgi ei tohiks raamatuid hinnata nende kaane järgi, aga Canberra teistes ülevoolavaid emotsioone ei tekitanud. Mõistagi, tõstis issi käed võidukalt õhku - pealinnas käidud! - ning arutles Karliga, kas ta peaks äkki lisaks riikidele, ka kõik elus külastatud pealinnad ka excelisse panema. Karl kiitis lõbustatud ilmel idee heaks. Emps otsis abitult mu pilku, oli siililegi selge, et tema arust on neid exceleid nende elus isegi palju.
...
Sõidu Coomasse sisustasin enda Nimmitabeli aegadest jahvatamisega. Oleks patt maha vaikida koht, kus veetsin pool 2023 dast aastast ja mis päästis mind näljasurmast (sest Nimmitabelis ju toidupoodi ei eksisteerinud).
Kõik näis täpselt samasugune. Eesti lipp lehvis endiselt vardas, 123 kohviku töötajad tarisid välimööblit sulgemiseks tuppa ja kakaduud moodustasid punaste viirpapagoidega kõrvulukustava dueti. Võite Arvata, kelle pildistamisele järgmise tunni ohverdasime. Ainuke muutus oli kadunud raamaturiiul, kust tasuta raamatuid sai võtta.
Kuna Nimmitabelisse asus vaid poole tunni kaugusel, pidasid mu vanemad kohustuslikuks ka sealt läbi põigata. Tundsin ärevust, minusse peitunud pigilind hakkas iga kilomeetriga endast tugevamalt märku andma. Palun teeme, et kogu kompanjon ei kohvita kohvikus... Teistel aga mööda mägist tühermaad sõites elevus kasvas. Kui põnev neile näis varem blogiridadelt loetud kohta oma silmaga näha!
Inimtühja Nimmitabel saabudes, võisin kergendatult hingata. Muidugi ei viitsi keegi sekunditki kauem, kui tööpäev ette näeb, kohvikus veeta. Miks nad peakski? Ja kui kellelgi tekib küsimus, miks ma nii väga nendega kohtumist kartsin, siis jään vastuse võlgu. Kogu see tähelepanujama äratab minus elu aeg põgenemisinstinktid ellu äratanud... Keegi teine autosolijatest mind ei mõistnud, kuid õnneks vaikiti see jutt peagi maha ning tormati hoopis Nimmitabel Bakeryst pilte klõpsutama. Issi ja Karl vaimustusid maja kõrval kõrguvast elevandikujust, emps uudistas kohviku sisemust, endal käed vastu klaasi, et sisse säravat valgust takistada. Politseid õnneks ei kutsutud... Nimmitabelis ei eksisteerigi sellist asja.
...
Ööbima sõitsime Jindabynesse, Snowy Mountains. Mu sealse kandi lemmiklinn. Suusahooaja alguseni oli mõni kuu aega, kuid gigantsed reklaamtahvlid andsid peagi algavast hooajast aimu.
Õhtusöögiga saime Mehhiko rahvusköökide nimistust maha kriipsutada. Karli tšillikastme palve peale, vahtisid meile nüüdsama vastu kümme erineva teravusega potsikut. Teenindaja laiutas abitult käsi, suutmata ühte välja valida.
Issi ega Karl end tagasi ei hoidnud. Uhasid kõige teravamat punast kastet burritole, nagu homset ei oleks ja kirusid selle lahjasuse üle. Ürituse lõpuks ei vajanud nad ainsatki kokku kuhjatud salvrätikut, mis nad nina nuuskamiseks valmis panid. Pisut pettunult tegid ühise järelduse, et õige terava toidu söömiseks tuleb Aasiasse lennata.
