Istusime hommikul issiga söögilaua taha ja hakkasime ajusid ragistama - võiks mu kokku klopsitud plaani reaalsuses ka toimima saada. Christchurchi kandis leidus tegevusi küllaga, mis varasemad mõtted natuke pea peale keeras.
Poolteist tundi hiljem vajusin toolil lösakile. Tundsin, kuidas mu aju suurest mõtlemisest plahvatab. Umbes nagu siis, kui kooliajal enne eksamit sai tundide viisi materjali tuubitud.
Tänu sellele venis ka hommikusöök hilisemaks, mis empsi ja Karli kohe kindlasti rõõmustas. Kui teised aegamisi kotte autosse vedasid, valisin kiiruga paljutõotava brunchika. Kahekorruseline puumaja, kus kõrred ja muud helgetes toonides kaunistused kohvikule hubasust juurde andsid. Juhuslikult oli see sama koht, millele eile näpuga osutasin ja 100% mõnusaks kohaks kuulutasin.
...
Äsja üle lävepaku astudes, pakkus emps meile nalja. Jõudis vaevu pilgu ukse juures kõikuvale tahvlile "Wait to be seated" (tõlge: oodake, kuni teid istuma juhatatakse) heita, kui ta koheselt esimesele vabale kohale jooksis. Vaatasin jahmunult talle järele. Enda apsakat märkamata, saatis ta meile vaikimisi pilke, mida me nii kaua ootame?! Viipas isegi kutsuvalt käega. Murdosasekund hiljem purskasime kõik naerma. Poleks kunagi selle peale tulnud, et palvet lauda juhatamist oodata, võib mõni kodanik mõista, kui nõuet istudes järgmisi juhiseid oodata. Originaalsuse eest teenis emps küll plusspunkte. :D
Väikese vahejuhtumi pärast sai ta veel pikalt puid. Vähemalt seni, kuni piltilusad toidud lauale asetati. Rüüpasin mõmisedes mandlipiimaga matchat ja imetlesin lahke käega üle küllatud avokaado toasti. Mu sõnaohtrad reisisellid nautisid oma tühjaks söödud taldrikute põhjal elamust sama palju.
...
Meie reisipäevad on nagu puud, sarnased aga samas nii erinevad. Selgroog on sama: ärkamine/ plaanide kinnitamine - hommikusöök - matk - õhtusöök - ööbimiskoht. Lihtsalt kõik see toimub alati erilinnas, uusi üllatusi täis matkaradadel.
Tänase raja kohta ei teagi kohe mida öelda... Ei taha seda igavaks ka nimetada, aga suurt vaimustust ta ei pakkunud. Sik-sakina üles viiv tee näis troopiliselt põnev. Kitsamaks ja laiemaks suubuv mullatee algus millelegi võimsale.
Emps ja issi jäid meist maha, ilmselt minu pärast. Kepsutasin ees, iga natukese aja tagant Karlile pilku heites ja uurides, kas ta on juba ees ootavate vaadete üle põnevil. Ütles, et on.
Esimene vaateplatvorm oli noorte seljakotirändurite poolt hõivatud. Pidasid seal lösakil pikniku, mis ajendas meid edasi liikuma. Küll tuleb veel paremaid kohti...
Kuid rada läks ainult allamäge. Vankumatus usus, et peagi jälle tõusma hakkab, ei pööranud sellel suurt tähelepanu.
...
Vatrasin just asjalikult mingist tähtsast teemast, kuid vakatasin poole sõna pealt ja põrnitsesin tiheda võsa vahelt paistvat silti. See ei saanud ju olla ... Jõudsime kellegi taluni. Vaatasin Karli poole, kes muiates kukalt kratsis. Veidi teeseldud hämmeldusega küsis, kas see ongi kõik?! Esimeses šokist üle saades kehitasime õlgu, vähemalt oli tipust avanev vaade ilus. Uudistasime ümbrust, suutmata ära oodata empsi kommentaare läbitud raja kohta.
Ei läinud kaua, kui kuulsimegi kaugelt tema peenikest hämmeldunud häält küsimas, kas see oligi kogu matk?! Nägin Karli eemal oja ääres kõkutamas, juu kuulis temagi seda. Issi, kes ka päris veendunud ei olnud, uuris näiliselt telefonist kaarti, julgemata kohe vist rada lõppenuks kuulutada. Olukorraga leppides, vaatas emps kitsukese oja poole, istus ühele kivile maha ja lubas vähemalt vee vulinast maksimumi võtta.
Tagasi tippu ronides hakkasid meie tempod taas pisut erinema. Lõime Karliga võidukalt käsi kokku, kui platvormil haigutas tühjus - suur grupp oli minema läinud. Karl otsustas lausa suurest rõõmust enda päevased kõhulihased ja kätekõverdused ära teha. Harjutustega poole peal, ilmus künka tagant issi, kes Karli tegevusest nii vaimustusse sattus, et viskas ise ka sinna liivapinnasele käpuli ja hakkas pumpama. Teesklesin, et olen nende treener.
...
Auto juures võrdlesid Karl ja issi enda spordikellasid, koukisime pagasniku sügavustest mõned snäkid ja hakkasime ööbimiskoha poole sõitma.
Naljatades palusin teistel päeva unustamatuid hetki jagada. Sain isegi üllatavalt asjalikke vastuseid... või no paremaid, kui "mulle meeldis toit". Emps vaimustus hiiglaslikest sõnajalgadest, mis temas Pöial-Liisi muinasjutu tunde tekitasid. Tiim linnuarmastajad (loe: issi ja Karl) kiitsid nähtud tiivulisi. Muud vastust ma neilt ei oodanudki, arvestades, kui valvsaks nad iga krõbina peale muutusid.
...
Päikeseloojangu saatel viis Google maps meid mööda kurvilisi mägiteid linna nimega Nelson. Skeptiliselt kella poole vaadates, otsustasime enne ööbimiskohta minekut kiire õhtusöögi teha. Kell hakkas juba üheksale lähenema. Tavaliselt ma lähen siis juba magama ... :D
Reede õhtule kohaselt olid inimesed linnatänavatel ülevoolavas meeleolus. Õlle topsikud näpus, vestlesid nad elavalt suurtes gruppides ja õõtsusid pubist tuleva muusika saatel kaasa. Silmitsesin nappides toppides ja lühikestes pükstes noori, olles enda sulejopes ütlemata rahul. Õues oli maksimaalselt 10-kraadi… Aga tuletagem meelde, viibisime siiski Uus-Meremaal. Need inimesed ju ei tunne külma.
...
Kui eile sõime jaapani toitu, siis jätkasime Aasia lainel ning astusime sisse kuldsete dekoratsioonidega Tai restorani. Käputäis inimesi olid ninapidi koos ja paistsid muretult vestlevat. Vaiksed meeldivad hääled kõlasid tasase suminana, varjatud kõlaritest tilises kerget muusikat. Lõpuks ometi koht, kus ei röögita üle restorani ... Veidi ärevil olekuga teenindaja, kelle näonahk oli nii hele, et paistis läbi, hoiatas, et tunni aja pärast hakkavad nad uksi sulgema. Lubasime kindlasti enne seda sääred teha. Oi kuidas ma mäletan Hetke ja Nimmitabeli aegadest seda tunnet, kui hakkad mõttes juba uksi lukustama, aga siis otsustab kari rõõmsaid inimesi õhtustama tulla...
Karl, kes enamasti enda toite vürtsikuse järgi valib, võttis ühe vähestest kolme tšillimärgiga toidu. Kui köögis askeldavat tairahvusest kokka silmasin, ootasin juba põnevusega, mis tuldpurskav meistriteos sealt valmib. Elu on näidanud, et kui tailasele öelda “vürtsikas”, tasuks kohe salvrätikuid varuma hakata.
Olin vist Karli toidu üle rohkem elevil, kui enda Tom Khast. Põnevusega jälgisin, kuidas ta oma köögiviljadest ja lihast pakatavast roast esimese ampsu ampsas.
Punaseks tõmbuvast näost polnud märkigi… isegi nina ei hakanud vett jooksma. Karl mälus mõne sekundi, justkui uut võimalust vürtsikusle andes. Viimaks vaatas kulm kortsus mulle otsa - isegi mannavaht on vürtsikam, kui see seal. Skeptiliselt surkasin oma kahvli ta taldrikusse. Enamasti Karli jaoks mitte vürtsikas toit paneb minu suu põlema, kuid seekord tundsin vaevu väikest kipitust kuskil kurgu tagumises otsas… Võibolla ei saanud nad täpselt ta soovist aru. Minu Tom Khad arvestades, läksid neil lihtsalt road segamini. Kui keegi ei vaadanud, kühveldasime vürtsikat supileent talle taldrikusse.
Vaatamata sellele jäime pakutuga rahule. Vaoshoitud teenindaja ulatas kõigile piskese kommi ning saatis meid eelviimaste klientidena ukseni. Armastan kohti, kus tasuta maiustusi jagatakse! - hõiskasin ma rõõmust. Issi nägu oli selline, nagu oleks ta pidanud liiga mitu aastat minu entusiasmi taluma ja küsis naljatades, mitme aastane ma olengi...
Elavalt päeva üle muljetades sõitsime läbi öise pimeduse künka otsas asuvasse Airbnbsse. Majast, mille ühe seina moodustas praktiliselt 100% klaas, näis isegi kottpimedas vapustav vaade olevat. Täispaketi jaoks pidime hommikuni kannatama. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar