Milline öö… Mul läks tuju ainuüksi mõttest heaks, kui kujutasin ette, mis kommentaarid teiste poolt tulema hakkavad. Akendeta maja sügavustes asuv hotellituba etendas perfektselt Austraallaste ehituskultuuri. Uus-Meremaa panin juba enne siia tulekut julmalt samasse patta, puhtalt eelarvamustel põhinedes. Siiani näib paika pidavat.
Terve öö kõikusin reaalsuse ja unenägude piirimail. Mitu korda ärkasin võpatades üles, arvates, et keegi üritab meie tuppa tungida. Kolistamine hakkas korduma ja taipasin - need on ju Austraalias tavaliseks saanud papp-seinad! Polnud isegi üllatunud, kui selgus, et näiliselt terve öö koridoris peetud pidu toimus hoopis linnatänavatel... Enne lahkumist viipas Karl laes olevale hiiglaslikule ventilatsioonitorule, kust kogu mürgel filtrita sisse tungis.
Emps rüüpas sõõmu tulikuuma chaid, enne kui häälepaelad valla päästis. See olevat kindlasti siiani kõige jubedam ööbimiskoht. Karl avas Google arvustused, kus toodi samuti korduvalt välja, et hind on kesklinna kohta suurepärane, kuid magada tõenäoliselt ei saa. Issi arvas, et juba krigisevate põrandate fikseerimine annaks ööunele nii mõnegi lisatunni. Pidevalt edasi-tagasi kooserdavad külastajad oleksid nagu öömaratoni hotelli koridorides korraldanud.
Samas, mida nädalavahetusel südalinnas ikka oodata? Kirjutasime selle meeldejäävate kogemuste varna, üksmeelselt nõustudes, et nii parimad reisiseiklused sünnivadki! :D
Hommikusöögiks valitud kohvikuga saab ka jämeda paralleeli Austraaliaga tuua. Pärani lahti olev uks sundis meid hõlmu eest koomale tõmbama ja sooja saamiseks käsi üksteise vastu hõõruma. Kes mäletab, kirusin mitmeski postituses, kuidas austraallased ei tunne külma ning hoiavad uksed isegi siis avatult, kui õues sajab rahet ja salvrätikud lendavad sisse tuiskava tuule tõttu minema. Uus-Meremaal kohtasin seda esimest korda.
…
Plaanisime varakult liikuma hakata, sõitmist oli palju. Kas nii läks? Loomulikult mitte. Tatsasime veel 12-ajal Wellingtonis asuvas K-martis. Minu kiirest lõnga ostmisest kujunes veidi pikem shoppamine, millest omakorda sündis vajadus toidupoe järele. Joogipudelid näpus autosse istudes, näis igati normaalne viimane vetsu peatus teha.
Täpselt sel hetkel, kui tankla juurde jõudsime, keeras sinna valge, vanaaja (jah, see on parim, mida selle kirjeldamiseks öelda oskaksin) auto, mis Karli elevusest pöördesse ajas. Lubas meile kohe järele tulla - tahtis kiiresti mõned pildid klõpsata.
Kui ma vetsust välja tulin, polnud Karl ikka tagasi. No muidugi ... Mu rõõmust pakatavad vanemad teatasid, et ta olevat oma unistuste autoga sõitma läinud. Tajusin ta õnne tanklani välja. Et mitte värskest emotsioonist ilma jääda, jäin teda ootama, kuniks teised ületee matkapoodi uudistavad. Panin kaamera valmis, olles esimest korda siiralt tänulik, et auto nii kõva lärmi teeb. Kõrvulukustav plärin hoiatab vähemalt minut aega nende kohalejõudmist ette.
Nägin, kuidas Karl autost välja ronides noormehega kätt surus, suutmata oma tänu sõnadesse panna. Ülendatud meeleolus unustas ta vetsus käimise sootuks ja kirjeldas värvikalt kogetud unistuste autosõitu. "Vanaaja auto" peale pidi ta ära minestama, paludes rõhutada, et tegemist on 600-hobujõulise Nissan Skylinega. :P Isegi Kiirete ja Vihaste Paul Walker olevat sellega sõitnud.
...
Matkarajani jõudsime alles 16:00. Uskumatult head ajaplaneerijad, ma nõustun ... Suur vulkaan, mida Karl maakera mädapunniks nimetas, kõrgus kõhedusttekitavalt meie vaateväljas. Ei hakanud enda mõtteid välja ütlema, kuid sisimas ei suutnud välja nuputada, kuidas me peaksime selle matka enne valget tehtud saama. Internetile tuginedes võtab see vähemalt kuus tundi ja valget aega oli jäänud vaevu neli.
Raja algusesse paigutatud kaarti uurides, taipasid Karl ja issi (õnneks) ise, et tervet ringi me kohe kindlasti teha ei jõua. Otsustasime poole peale kõndida ja otsa ümber keerata. Üpris üksluine kuumaastikku meenutav rada, kuid ühe kose ja paar inimest nägime ära.
Vulkaani tippu oleks suurima rõõmuga roninud, kuid napilt päikeseloojanguks autosse jõudes, olime otsuse üle ütlemata tänulikud. Seda enam, et raja lõpus märkasime kaardi alla kirjutatud hoiatust, et keskmiselt kaovad sellel rajal kaks inimest nädalas. Emps judistas info peale õlgu, soovides kähku sõitma hakata.
Poolik matk oli sellegipoolest imetore. Saime peale pikka sõitu vere taas käima ja kivine maastik, vaatega aukartustäratavale vulkaanile, pani meele puhkama ja kreatiivsuse voolama.
Läbi õhtuhämaruse sõitsime pooletunni kaugusel asuvasse linna nimega Turangi. Viimast soovitas meile isegi too tüdruk, kellega tänu Karli õele Perthis kohtusime. Kahtlustame, et me eksisime linna nimega, sest see koht oli umbes Nimmitabelisuurune (ehk u üks tänav) veidi mahajäetud energiaga külake, kus iga vastutulija jättis oma välimuse või kõnepruugi tõttu kõhedust tekitava tunde. Ka restoranidega ei hiilatud. Valikus oli kas erksinise valgusega hiina toit, mis oma ühe laua ja olematute toolidega võimaldas ainult kaasavõtmist või meie Airbnb majakesest üle tee asuv pitsabaar. Valisime viimase. Veidral kombel oli ta googles erakordselt kõrgelt hinnatud.
Andsime tülpinud näoga india mehele oma tellimused edasi, pitsa asemel läksid seekord burksid. Skeptiliselt räämas seinu ja oma aja ära elanud menüütahvlit põrnitsedes, polnud meil kellelgi erakordselt suur ootusi. Igaks juhuks võtsime kaasa - hubases ööbimiskohas näis söömine tunduvalt parem variant. Pluss siis nad ei näe, kui me tõsiselt pettuma peaksime.
Laua taga karpi avades jäin üllatunud kordamööda Karli ja burksi vaatama. See nägi ütlemata ahvatlev välja! Pehmete kuklite vahelt paistev külluslik täidis, koos sulanud juustu ja kastmega üle uputatud pihv, äratasid mu maitsenäsad ellu. Pingutasin, et kogu kupatusest korraga amps võtta.
Ütleme nii, et Milky Lane taset ei saavutanud, aga mitte ühtegi halba sõna selle kohta küll öelda pole. Mõnusalt pehme kohev sai, palju täidis, kastmega ei koonderatud ja isegi vegepihv maitses suurepäraselt. Läksime lausa Karliga tagasi, et pehmet masinajäätist osta ja paar kiidusõna öelda. Ennist tusase mehe silmad lõid särama. Kukkus jahvatama, nii et ma hakkasin juba kahtlema, kas ta oli ikka sama mees, kelle käest me ennist süüa tellisime. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar