Hommikul terrassiuksest välja astudes tervitas mind karge Uus-Meremaa õhk. Telefoni näitas 5-kraadi. Igal muul ajal oleksin selle peale nina krimpsutanud, kuid elades pea pool aastat Kellerberrini kollakas kõrvetavas kõrbes, oleme Karliga taolist kliimat piinlikult kaua igatsenud.
Õues oli kottpime, kuid isegi siis nägin tähistaeva taustale joonistunud alpide joont. Promenad lookles ümber järve, võimaldades erilistel jooksuhulludel kiire maraton enne päeva algust läbida. Ärge muretsege, mina seda ei teinud, pidin eesootavaks matkaks ka energiat jätma. Otsustasin hoopis hommikusöögi koha üle vaadata, mille eile pikka otsimise tulemina leidsin.
...
Kõrbekliimast tulles, hinnaku ma külma palju tahes, pakkisin end hommikul rohkemate kihtide alla, kui tunnistada tahaks. Kellerberrinis oli lihtne: 90% ajast veetsime tööriietega tööl ning vabadel päevadel kasutasin koti sisu vaid seelikukeste või topikeste näol. Suurt matkakotti, mis oli kohati mul uskumatuks risuks kaelas, vaatasin hetkel siira tänutundega. Tänasin ka ennast, et kõiki soojasid kampsuneid meeltesegaduses minema ei visanud.
Kummaline on aga see, et nagu Austraalias, siis ka Uus-Meremaal lasevad kohalikud jahedast ilmast või oma keha rasvaprotsendist hoolimata 24/7 lühikestes pükstes ringi. Sama muster oli ka Ameerikas. Tervisegurud peavad taolist liikumist pika eluea ja nooruse saladuseks. Igaljuhul kirusin mõttes ennast, et enda "Nimmitabeli pruuni rasva" ära kaotasin...
...
Toidu juurde tagasi tulles, siis Uus-Meremaal, nagu Austraaliaski, on toidukultuur pea olematu ning see vähene mis eksisteerib, on ka allapoole arvestust. Rääkides ainult toidust, mis käiks riigiga käsikes nagu pasta Itaalia või coq au vin Prantsusmaaga. Olen varasemalt vist maininud, kuidas kohalikud uhkusega turistidele enda rasvaseid pirukaid, fish and chipsi ning keeksilaadseid koogikesi tutvustavad. Jumal tänatud, et riiki on piisavalt erirahvusest kodanike immigreerunud, kes oma kohvikute ja restoranidega toidukultuuri lippu kergitavad.
Kui kohviku-hulluga reisida (loe: mina), on ilmselt paratamatus, et iga hommik algab just seal. Olen täitsa üllatunud, et isegi Wananka-suguses pisikeses linnas võib leida nii hubase brunchika.
Värske kaneelisaia ja kohvi lõhn tervitas meid juba parklas. Uksest sisse astudes lõi see meid peaaegu jalust. Heledates toonides sisustus ja klaasvitriini paigutatud värsked pagaritooted, olid esimene märk, et tegemist võiks olla hea kohaga. Punutud patsidega tütarlaps võttis meie tellimused vastu ja andis laua valiku osas vabad käed.
Toidus pettuma ei pidanud ning ka mandlipiimaga chai maitses piisavalt vürtsikalt. Mu lemmikosa oli ahjusoe juustu-pesto scroll, mis oma pehmes kuues lausa sulas suus. Mõmisedes vaatasin eemalt paistva letisuunas. Pidasin korraliku madina iseendaga maha, et mitte murduda ja äsja vitriini asetatud soe banaanileib ka matkale kaasa osta.
...
Uus-Meremaal on matkaradade leidmine ülemõistuse lihtne. Vaja vaid otsingumootorisse "matkarada minu lähedal" toksida ja saad rohkem kui ühe tulemuse. Meie esimeseks väljavalituks osutus Mount Cook.
Matkarajani viiv tee lookles usjalt läbi Uus-Meremaa kõrgemate mägede. Mt. Cook, mis ongi riigi kõige kõrgem tipp, saatis meid pea terve tee, kuni raja alguspunkti välja. Kuulsin emps taga pingil mõtisklemas, kui palju ohtlike loomi meile vastu võiks tulla. Austraalias pidi ju kõik liikuv tapma... Miski, mille poolest need kaks riiki erinevad nagu öö ja päev. Uus-Meremaa on selline koht, kus ei ole ei karusid ega rebaseid, ussegi mitte. Kõige suuremaks kiskjaks võib nimetada nugise. Emps vaatas mind selle jutu peale veidi skeptiliselt, kuid kui Karl ka nõustuvalt pead noogutas, näis ta mind uskuma jäävat.
...
Matk viis meid mägedevahelisse orgu. Seal keskel ilutsevas järves ulpisid liustikelt alla kukkunud sinkjashallid jääkamakad, millel linnud rahumeelselt pikniku pidasid. Kui Karl ühe jääkamaka upitades kätte sai ja seda mulle rõõmsalt näitas, tormas lähedal pilte klõpsutav hiinlane talle külje alla, paludes luba ka seda hoida. Karlil tuli giidi-fotograafi amet ütlemata hästi välja.
Rada ise oli lihtne. Edasi-tagasi kümme kilomeetrit, korralik jalgrada siin-seal vastu tulevate sildadega. Ainuüksi matka lõpusirgel olevate inimeste nägude põhjal võisime eeldada, et tegu on ühe vahva kohaga - kõik nad naeratasid.
Erilist tähelepanu sai raja poole peal asuv tualettruum. Emps vist unustas suurest elevusest ära, et asub Uus-Meremaal ja vastas soliidse proua küsimusele sulaselges eesti keeles "jah, ma olen järjekorras :)". Viisakas tädike ei teinud teist nägugi - juu tegi omad järeldused. Issi ja Karl vaatasid etendust itsitades pealt.
Terve matka rõõmusasime ideaalse ilma üle! Enamgi veel, kui jõudsime just tagasi alguspunkti ja vihm meid kätte sai. Laskmata end ootamatust sajust häirida, võrdlesid issi ja Karl hoolikalt käele paigutatud nutikellasid, mis ilmselgelt mõlemale palju elevust pakkusid. See komme saatis neid ka kogu hilisema reisi.
...
Eneselegi üllatuseks olime ajakavast ees. Sõitsime mõne tunni võrra edasi, veidi maha jäätud olekuga linna nimega Timaru. Canterbury piirkonna sadamalinn õhtusöögi valikuga ei hiilanud, seega istutasime end ühte räämas inimtühja india restorani. Töötajad, kelle näoilmetest võis lugeda, et olid juba õhtu lõppenuks kuulutanud, pidid pingutama, et naeratus ette manada.
Issile ja Karlile pakkus üleskerkinud tšilli-teema tohutut elevust, mistõttu sai ka paika pandud lähitulevikus juhtuma hakkav tšilli söömise võistlus ehk “kes kauem vastu peab”. Emps vaatas neid kahte hullu veidi viltu, rüüpas lonksu masala teed ja keeldus taolisest jaburusest osa võtmast.
Hoian teid kursis, kuidas see lõppeb. :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar