Kuulasin puukroonil ringi hüpleva varblaspaari laul, enne kui äratuskell selle vaigistas. Olime juba asjad eelmisel õhtul ukse äärde valmis pannud, et hommikuks jääks ainult enda korda seadmise rõõm. Pidasime punktuaalselt plaanist kinni, 8:00 jõudsime Melbourne lennujaama. On võimatu sõnadega pulbitsevat elevust kirjeldada, kui peale ühte aastat ja kaheksat kuud olin iga hetk enda vanemaid nägemas!
Loomulikult nende lend hilines ja saime paar tundi ülehinnatud kohvukus kükitada. Mitte, et meil midagi seal olemise vastu oleks olnud. Võimaldaski reisiplaane sepitseda, sotsiaalmeedia tiir peale teha ja chai tops näpus saabuvate lendude tablood aegajalt jälgida.
...
Vaatasime Karliga mõlemad ühele ja teisele poole. Enda lõbustamiseks vedasime frozen jogurti peale kihla, kes neid enne näeb. Ei teagi nüüd, kas suurest võidu- või taaskohtumise rõõmust, kargasin püsti, kui enda hallis pusas isa ja lendlevas kleidis ema märkasin. Vehkisin nagu segane, ma lihtsalt ei saanud märkamatuks jääda. Tormasime üksteise suunas, ilmatu suur rõõm ei tahtnud enam kunagi meie sisse mahtuda. Selle emotsiooni kõrval kahvatuksid isegi lapsepõlves kogetud tunded, kui jõuluvana oli kingid kuuse alla poetanud. Ja oli see alles võimas elamus!
Haarasime kohvrid ja kompisime jutuvadina saatel lennujaama kõrval olevasse hotelli. Elust tüdinenud olekuga vastuvõtulaua tädi teatas, et kui tuba varem tahame, peame 60$ maksma. Issi, ilme selline, nagu peaks proua meid napakaks, raputas koheselt pead. See summa oleks ju jabur... Algas hoopis suur kohvrites tuulamine keset niigi kitsukest hotelli fuajeed. Karl vaatas komöödiat itsitades pealt. Issi tormas õue t-särki vahetama, emps paanitses edasi-tagasi joostes, et ta soeng näeb jube välja, samal ajal kui mina talle telefonist peeglit näitasin.
Ja siis ... sai imekombel meie tuba valmis. Ilma silmsidet loomata ulatas tädi uksekiibid ja pomises tuppa saamise juhised. Mulle meeldib mõelda, et tal tekkisid süümepiinad ja just sellepärast võttis olukord taolise pöörde... mitte tema suurest soovist meist koridoris lahti saada.
...
Tuba, mis küll rohkem laeva kajutit, kui hotelli meenutas, oli piisav, et kõik eluks vajalik tagada. Emps lõi dušikabiini leides rõõmust käsi kokku - bookingu piltide põhjal ei paistnud seda kusagil olevat. Proovisin peas välja mõelda, mitu korda pidi päike ümber maakera tiirlema, et emps sinna tulekuga nõusse jääks. :P
Eesti komme nähes kaotasime peaaegu ajataju. Olin meile 11:30ks Feekasse laua broneerinud ja taolistes kohtades on täpsus A ja O, kui just ei taha trahvi maksta. Hilined viisteist minutit ja oledki 55$ võrra vaesem. Nii käivad suurlinnas asjad, kui tahad populaarsesse kohvikusse lõunatama minna. :)) Ennast paneb ka imestama, et taolise asjaga nõustusin riskima... juu oli soov sinna minna nii suur.
...
Feekah on tuntud enda üleni roosa ja lillelise disain poolest. Kohalike keeli "Roosa kohvik". Igasse toitu poetatakse vähemalt üks roosa element, olgu ta siis heledam granaatõunaseeme või roosa vaarikapuuder. Jooke serveeriti suursugustest pokaalidest, andes kuivjää kraanulitega efektiivset auru. Visuaalne pilt ajas mu ootused lakke, mis ehk ka selgitab pisukest pettumust, kui viimase ampsu olin matchaga alla kulistanud. Toit oli maitsev, kuid mitte midagi erilist. Piltidel uhkena näiv kohvik jättis koha peal hoopis veidi kõleda, üksluise mulje. Vanad roosaks võõbatud seinad, odavate marmor-plaatidega kaetud logisevad lauad ja piltidel nähtud roosidega üle kuhjatud sein oli vaid allkorrusel, ÜHES m x m suuruses nurgas.
Samas olgu mis oli, seltskond on siiski põhiline ja nii me veetsime seal mitu head tundi muljetades. Issand kuidas ma neid igatsesin! Miski, millest saad vist tõeliselt alles siis aru, kui taas koos olete.
...
Taksos keskmisele istmele pressitult, vaatasin lõbustatult enda paremal ja vasakul küljel nokkivaid vanemaid ning esiistmel hambad laiali magavat Karli. Millised reipad reisisellid, itsitasin omaette. Aga polnud midagi imestada, kui meie Karliga lõpetasime äsja hullumeelse töögraafiku ja teised kaks tulid magamata lennukist.
Uurisin kriitiliselt enda kokku pandud päevakava, kritseldades vähem põnevad asjad maha. Vaadetest pöördesse mineva issi peale mõeldes, käisime Melbourne Skydeckil linnapilti imetlemas ja lõpetasime Yarra jõe ääres, vee peale ehitatud baaris. Värskendava joogiklaasi taha maha istudes, muutusid kõik jälle säravamaks. Friikaid ja muud rämpsu sisse pugides, rahustasime ülevoolavat teenindajat peanoogutustega, et meil on kõik korras. Meie vee palvele vastas tüüp nagu paisutagant valla pääsenud sõnadelaviin. “Yesofcoursewecan…IdoasfastasIcanofcourse…” umbes nii.
Kell 18:00 olime tagasi hotellis. Vastuvõtulaud oli tühi... võibolla nägi tädi kaamerast meid tulemas ja põgenes töötajate ruumi. Toa tillukesest aknast avanes lummav vaade kaugustes kõikuvale Melbourne CBDle, mille taustal päike leegitsevates purpurtoonides loojus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar