Wellington

 

Kas te teadsite, et Uus-Meremaa ei kuulugi Austraalia mandri alla, vaid on eraldi iseseisev Zealandia manner? Ma ka mitte, aga igasuguseid huvitavaid teadusartikleid lugedes, sain teada.

...

Nelsonis jooksmine oli siiani kõige väljakutsuvam. Tõusumeetreid jagus korralikult ning ainuke sirge lõik oleks olnud maantee, kuhu ma pimedas kohe üldse minna ei tahtnud. Ajapikku aga harjus keha ära ja jooksmine muutus mugavaks. Tuletas Haanja100 meelde, kus avastasin, kui kohanemisvõimeline on inimkeha!

Tagasi jõudes hakkas päike tõusma. Kiired jooksid aegamööda üle aknast paistvate fjordide, mis meid imetlusest ahhetama pani. Issi kallas üüratusuurde kruusikesse kohvi, rüüpas sõõmu ja imetles arvutiekraani tagant avanevat vaadet. Minu tühjale kruusile viidates, ei jätnud ka lisamata, et tasuta pakutud asjadest tuleb maksimumi võtta. 

Meie tasase mula peale komberdas emps varsti magamistoast välja, kohev vatitekk ümber mähitud ja palus vähemalt 20-minutit aega vaate imetlemiseks. Mulle sobis, arvestades asjaolusid, et Karl alles magas, päevakava oli tegemisel ning hommikusöögi koht teadmata.

...

Tunnike hiljem sõitsime tagasi Nelsoni kesklinna. Linn nägi päevavalguses sama armas välja, kui õhtupimeduses. Olin meile paljutõotava brunchi koha välja valinud - heleroosa logo ja lillekestega pärjatud kohvik nimega Victus. Meie rõõmuks asus just neljane seltskond minekule, vabastades kohviku ainsa vaba laua. Pigistasime silma kinni, et istume meetri kaugusel letist, otse kõikide töötajate ja klientide silme all. 

Toidud olid võrratud, võibolla isegi siiani parimad. Empsiga kraapisime viimaseid peedihummuse jäänuseid, kuniks issi ja Karl enda soolaseid vahvleid lõpetasid. Mõlemad mälusid ja noogutasid heakskiitvalt pead - hind oli seda väärt. Nagu oleks toitu vähe olnud, uudistasime enne ära minekut veel pagaritoodetest pungil letti, suutmata otsustada, kas võiks ehk veel midagi kaasa haarata. 

...

Saiakeste asemel soojad joogid näpus, jätsime Nelsoniga hüvasti ja võtsime suuna sadamasse, Pictonisse. Väike kena külake mägede vahel. Pictonis päike sillerdas, muutes niigi ilusa merevee veelgi erksamaks siniseks. 

Linnas elab napilt üle 4000 inimese. Issi ja Karl uurisid asjalikult linnataga kumavaid mägesid, jõudes peale mõne minutilist arutlemist konsensusele, millise mäe otsa me eile ronisime. Kõõritasin silma nurgast empsi poole ning hakkasime itsitama. Need kaks olid ikka ütlemata sarnased. 

Jätsime nad kohvikusse enda pooleli jäänud teemade üle arutlema ja sisustasime tunni turistidest pungil tänaval. Pisikesed poed näisid küll ahvatlevad, kuid õnneks suutis kaine mõistus mind ostlemisest kõrvale hoida. Siinsetes tingimustes on mu eesmärk asju vähendada, mitte juurde tekitada. 

Teel tagasi sadamasse, silmasin promenaadil frozen jogurti putkat. Sõnagi lausumata vaatasin Karli poole, kes juba mu küsimust ennetades noogutas, endal suu kõrvuni. Leidsin vist endale saatusekaaslase, kellega koos frozen jogurti taastusravikeskusesse varsti minna. 

Keksisin nagu viieaastane, kui kannatamatult jogurituutut ootasin. Karl ja issi vaatasid muiates üksteisele otsa, justkui vaikimisi leppides, et selle inimesega pole ikka kõik päris korras. 

Jogurt oli uskumatult imeline. Lausa nii imeline, et vajab siin blogis mainimist. Harva jätan võimalust kasutamata, kui mõni taoline koht mu teele satub ehk võite aimata, palju ma neid enda elus proovinud olen ja no see jogurst tõusis väärikalt pjedestaali esimesele kohale. Nii kreemine, pehme ja maitsev. Nagu sefiir, mis on veidi mahedam aga sama tekstuuriga. Yumm! 

...

Laev võttis kursi lõunasaarele, sadam meenutas veidi Tallinn-Helsinki liini. Sõidab ka 3.5-tundi. Ainuke drastiline erinevus - miski, mida ma veel pole kohanud - oli sadama nõue lennujaamade kombel pagas ära anda. Nad isegi kaalusid meie kotte ning iga inimese kohta oli lubatud teatud arv kotte! Meile muidugi see meeldis, ei pidanud enda 15kg varandust seljas tassima, kuniks Pictoni peal ringi kooserdasime.

Sõidu esimene tund möödus reelingu äärel kõõludes. Lummatud ümberringi kerkivatest tillukestest saartest, mis kanget soovi sinna matkama minna tekitasid.

...

Uus-Meremaa pealinn, Wellingtoni, asub (ilmselgelt) mere ääres ja on iseloomukalt küngastele laiali laotatud. Olin linna kohta vaid kuulnud, et see pidavat Tartuga sarnanema, mis umbes nii ka oli. Mitte liiga suur, vaikne kena kohake, kus kortermaju sisuliselt ei kohtagi. Tegevustest on populaarsemad botaanikaaia külastus, vana-sadamas jalutamine või sõit ajaloolise rongi/trammi/ misiganes asjandus see on, üles künkale. Olen isegi kuulnud, et osadel inimestel lähevad punktist A punkti B kõndides kõrvad lukku - neil, kes kõrguste vaheldumise suhtes eriti tundlikud on. Arhidektuurihuvilistele pakuks kindlasti pinget parlamendihoone, mida inglise keeles kutsutakse beehiveks ehk tõlkes mesitaruks. Miks? Sest täpselt seda ta peaks meenutama.

Poolest päevast Wellingtonis piisas. Läbi paduka tormasime hotellist Kambodža restorani, kus kergendust tundes sooja varjualust nautisime. Naeru saatel panime vaimu eelseisvaks ööks valmis, sest otseloomulikult olin meile valinud parima asukohaga hotelli, kuid kõige odavama. Vanemad, kes iga päevaga mu valikute suhtes skeptilisemaks muutuvad, viskasid selle üle nalja ja lootsid mõne tunnigi seal 2-tärni urkas magatud saada. Toas, milles pole ühtegi akent, ei tohiks see suuri raskusi valmistada. Pealegi (kui nüüd end välja vabandada) jäin endale kindlaks - reis tuleb võimalikult ekstreemseks muuta, et hiljem oleks, mida meenutada. :P