"Kui sa tervet rehkendust ei jõua tee pool ... aga tee korralikult." Need olid Oskar Lutsu "Kevade" õpetaja Lauri sõnad Tootsile. Ma teeks oma versiooni: "Kui sa tervet eepost ei jõua läbi lugeda, loe pool ... aga seni, kuni on põnev." Enjoy!
...
Alustasin seda postitus autos - elu ilma selle ebamugava istme, kuiva õhu ja kange tagumikuta pole nagu üldse ettekujutatav. Kaart juhatas meid Uus-Meremaa suurimasse linna, Aucklandi. Kuna Aucklandi kohta olime vaid kuulnud kommentaare “sisutu”, “klassikaline suurlinn” või “nagu Tartu”, siis polnud meie ootused just kõige kõrgemad.
Koos küllusliku brunchi ja tee peal tehtud vahepeatustega, jõudsime kohale alles pärastlõunal (hakkab juba tavaks saama). Hotelli broneerisime linna südamesse - issi, kes muidu erilisi ultimaatumeid ei esita, lausa nõudis kesklinna. Mõistlik ka. Aucklandi avastamiseks jäi vaevu 24-tundi, oleks patt seda transpordi peale kulutada.
Hotell oli korralik, viimaseid öid arvestades lausa luksuslik. Karl peatus ja vaatas segaduses ilmel inimtühjas toas ringi - mismõttes siin ei olegi ühtegi võõrast prouat meiega maad jagamas?! Põrnitsesin talle otsa.
Kuulsin, kuidas emps eemalt turtsatas.
...
Päike hakkas vaikselt pilvelõhkujate taha vajuma, kui hotellis välja paiskasime. Tulihingeliste loodusefännidena, näis Auckland meile linn nagu linn ikka. Kõrged hooned, palju ringi sagivaid inimesi ning autode kõrvulukustav müra. Kellale pilku visates oli siililegi selge, et kõik teadatuntud atraktsioonid on suletud, seega viisid meie nõtked jalakesed meid otse loomulikult restorani otsingutele.
Reisi algus kuulutasin, et sel reisil sööme iga õhtu erineva rahvusköögi toitu. Proovisin enda lubadusest kinni pidad. Itaalia, India, Tai, Ameerika saime nüüdseks nimekirjast maha kriipsutada, seega tee peale juhtuv Hiina restoran näis lausa vapustav valik. Hea tiimitöö, restoran! juubeldasin mõttes. Emme kihistas vaikselt ja meenutas 2016-aasta Hiina reisi - loodetavasti ei serveerita meile paberilaadset ruudukest, mille osas pole aimugi, kas peaksime seda sööma või on tegemist dekoratsiooniga. Reis, kus pea iga sööming kujunes korralikuks mõistatusmänguks. Näiteks hakkasime sooja vett rõõmsalt rüüpama, mis tegelikult oli ettenähtud käte puhastamiseks. Tavaline Pilvetite perekond ...
...
Peale kolmandat korda veerimist sai teenindaja issist aru. "Aaaa õluuu!", tegi Hiina härra imestusest suured silmad. Issi ohkas kergendatult ja nägin, kuidas Karl naeru kinni hoiab. Emps, kes ei suutnud endiselt kevadrullide ja sooja supi vahel valida, näis menüüsse liiga süvenenud.
Oli Hiina restorani tulek nüüd õige või vale valik, võta sa kinni. Võib-olla oleks siiki olnud asjalikum kiigata kõrval olevasse Mehhiko restorani, kuid nüüd oli juba hilja. Purskasin peaaegu äsja lonksatud vee välja, kui issi tellitud supp vaevu 3-aastase lapse portsjoni välja venitas. Emps, kes lõpuni kevadrullide valikus kahtleval seisukohal oli, näis nüüd enda nelja torukega äärmiselt rahul olevat. Issi kehitas õlgu, väites, et ongi söömisega viimasel ajal üle piiri läinud.
Nõukogudeliidu stiilis restoranist välja astudes, polnud kahtlustki, et järgmine peatus on frozen jogurti kohvikus. Olgu kõhud nii täis kui tahes, uhasime kõige suuremad topsid triiki täis, peale natuke marju ja šokolaadikuulikesi. Loomulikult tõusis selle kõige peale energialevel veelgi ja õnnehormoonitase oli ületamas juba normi piire. Tundsin end tõesliselt hästi ning kõik need peadpidi telefonis ette astuvad asiaadid, hilisest kellaajast peale tükkiv väsimus ja akutrelli müra tundusid olevat mägede, merede ja veelkord mägede taga.
Kui keegi linna osas arvamust küsib, siis nõustun postituse alguses mainitud sõnadega: ehitis ehitise järel, palju liiklust, igal nurgal käimasolevad teetööd ja palju ringi sagivaid inimesi.
…
Järgmisel päeval maandusime rappudes Austraalias, panime jala maha Brisbane kõrvetavas kuumuses, eemal punastest liivadest, Lääne-Austraalia kõrbetest. Tähistame reisi järgmist etappi ehk teise nädala algust! Tegelikult muidugi tundub hetkel, et mööda on läinud umbes kuu, sest igasugu kogemusi ja ajavööndeid said üksteise otsa rammitud nagu laudu Kellerberrini saekaatris.
Aucklandi - Brisbane lennu osas tuli ainuke komplikatsioon issilt, kes ei suutnud uskuda, et jälle lubatud lasanjest ilma jäi. Sain teda rõõmustada - paari tunni pärast on meil Byblosi restoranis broneering ehk kõht vajas hädasti ruumi!
...
Teate, kui teete peas kogu päevakava valmis ja siis sellest 80% lendab rõõmsalt vastu taevast? Nii algas meie seiklus Brisbanes. Tegime suured plaanid, et haaran kätte kujuteldava lipukese ning viipan teised endale sappa nagu giidid Tallinna vanalinnas, tutvustades perele Brisbane ilu ja võlu. Kõik need tunnid, mis meil enne õhtusööki pidid üle olema...
... aga kes võinuks arvata, et kogu selle aja veedame hoopis armetus Avise putkas. Küll ootasime lennujaama bussi, mis meid õigesse kohta viiks, küll jändasime paberitega, mida härra putkas nõudis. Lõpuks tuli tegeleda Austraalias tuntud kiirteepassiga, telefoni teel, ehk siis reaalsuses üle tunni aja seinaga rääkides. Leebelt öeldes kolm tundi hiljem sõitsime Avise keskusest välja, uskumatusest tummad, kui kaootiline võib nii väike protsess olla. Karl, kellel juba korduvalt austraallastega sarnaseid asjaajamis on ette juhtunud, polnud üldse mitte üllatunud. Maigutas suud ja ütles “Welcome to Australia”.
Linnatuuri asemel parkisime hoopis auto promenaadi äärde ja jalutasime Byblosi ehk Liibanoni restorani. See sama koht, kus umbes aasta tagasi Richardi, Simoni ja Kellyga õhtustades suurest vaimustusest toidukoomas lõpetasime.
Menüüd vaadates läks silme eest kirjuks. Sumpasin enda mälusoppides, proovides meenutada, mida Simon ja Kelly meile viimane kord valisid. Laud oli erisugustest roogadest lookas, millest esimesena meenus lameleib koos hummuste, küüslaugutippide ja suvikõrvitsamäärdega. Jagamiskultuur on ka selles kohas väga hinnas ning teenindaja jõu ja nõuga saime kõik tellimused ilusti kirja.
Tundub, et enam-vähem sain hakkama. Nälga me ei jäänud, lameleib pakkus kõigile vaimustust ja mu aastatagune lemmik - küüslaugumääre - osutus ka seekord kõige armastatumaks tegelaseks laual.
Täis rõõsat ja rõkkavat rõõmu hakkasime punnis kõhtudele vaatamata Frozen Jogurtit otsima. See vist hakkab juba sõltuvuse poole kiskuma ? Lõin mõttes rõõmust käsi kokku, kui teised ühestsuust nõustusid, et üks jahe jogurt mahub ikka. Issi veel lisas lohutavalt, et jäätis pidavatki täiskõhutunnet leevendama. Mulle see koodeks sobis.
Parkisime auto ainsale vabale kohale tee ääres, kus tegelikult vist poleks tohtinud ilma eriloata peatuda. Tormasime nagu kiirüksus rahvast pungil jogurtiputkasse ja kuulutasin Karlile, endal L-suuruses topsik näpus, et võiksin terve elu (iga õhtu) seda süüa. Ta vist ei jäänud mind uskuma, kuid tuli jutuga kaasa.
Ööbima sõitsime Wellington Pointi, mitte liiga kaugel kesklinnast. Lubatud hubases majakeses ootas meid järjekordne üllatus - elame koos kohaliku naisterahvaga ja kaks meist neljast peavad elutoa lahtikäival diivanil magama. Vaatasin teistele suurte silmadega otsa - ma ausalt ei tee seda meelega! Minu kasuks mängis pööraselt hubane kodu ning väsinud silmadega majaproua kadus peagi märkamatult enda tuppa.
Proovisin enda naeruturtsatusi veel mitu head mititi taltsutada, kui empsi näoilmed end aina uuesti ja uuesti mu mälusoppides näole andsid. Ilmselt peale seda reisi on nad viimsegi usu minu ööbimiskoha valikutesse kaotanud.
…
Päikesetõusul jooksime issiga mööda rannapromenaadi, kus linnarahvas ammuilma kalastas, lemmikuga jalutas või muruplatsil linde toitis. Läbi kohvikutega ääristatud tänava sain talle klassikalist Austraalia väikelinna elu tutvustada - sportlased, enamasti jalgratturid või jooksugrupi liikmed, kohvitavad treeningriietes kohvikutes ja nii pea iga päev. :) Neid vaadates tundsin rinnus kerget igatsuse torget. Küll olid mu Melbourne Food Republicu ajad toredad, kui samad tuttavad näod iga hommik positiivsusest pakatades kohale lendasid ega pidanud enam isegi tellimust ütlema, sest need olid nagunii enne valmis, kui nad letini jõudsid. Loodetavasti harrastan isegi kunagi taolist rutiini: sport + hea hommikusöök + head sõbrad … mida veel tahta. :D
...
Sooja päikese käes hommikusööki süüa näis see peale New Zealandi lausa veider. Nii soe. Värskendav Acai bowl ja erkroosa smuuti olid selles atmosfääris kui kirss tordil, olgugi, et soojast joogist ma endiselt ei loobunud. Karl, kes mõmisedes enda Egg Benedicti rohke lõhega mugis, noogutas rahulolevalt pead, kuulutades selle senini kõige maitsvamaks hommikusöögiks.
...
Ülejäänud päev kulus enamasti sõitmisele. Et istumine liiga piinarikkaks ei muutuks, tegime siin-seal peatuseid. Mööda merekallast looklev Miami Beach jättis meile ilmselt kõige suurejoonelisema mulje. Künka otsast avanev vaade pilvelõhkujatele ja vahutavatele pikkadele lainetele, lõi pildi selgeks, miks seda kohta just nii nimetatakse.
Puudevarjus kükitav lehvikukujulise kraega draakoniline (bearded dragon), pisikesed linnud tema ümber rõõmsalt vilistamas. Empsis ja issis, kes polnud taolist looma vabas looduses varem näinud, põhjustas omajagu emotsioone. Eks esimene mõte on ikka, et Austraalias on iga silmapiiril olev loom mürgine. Tema oli ohutu.
Peatus number kaks oli kõikide seljakotirändurite leivanumber. Byron Bay. Väidetavalt parimad rannad, parimad kohvikud, hunnikute viisi meiesuguseid seiklejaid. Kui pea aasta tagasi seda linnakest külastasin, võitis ta selle mõne seal veedetud tunniga mu südame. Nii pisike ja armas, samas kõik eluksvajalik on olemas. Linna sisse sõites tundsime, kuidas õhus leviv rõõmu ja rahuloluenergia meie meeltesse tungib. Emps uudistas autoaknast paistvaid poekesi, lootuses viimaks pikk valge kleit leida ning issi viskas ettenägevalt silma peale nii mõnelegi kohvikule, kus seni aega parajaks teha.
Karl, meie tituleeritud purjelaua meister, sattus vahustest lainetest ja ringi sagivatest surfatest sellisesse vaimustusse, et leidsime end peagi surfi laenutusest. Rentsime lauad ja lendasime suure entusiasmiga peale. Vesi oli enam-vähem sama soe, kui Balil. Lained aga, mis kaldalt nii pisikestena näisid, andsid oma jõulisusest juba kalda ääres hoiatavalt aimu. Käskisin Karlil edasi minna ja lubasin omas tempos järele tulla. Haistsin juba ette, mis saama hakkab...
Karli kogu juba kordades kaugemal, sõtkusin ühe käega läbi merevee endale teed tehes ja teisega vedasin vastuvoolu kiskuvat lauda järele. Kui ma juba Balil jäin edasi liikumisega hätta, siis mis olid mu šansid siin... Iga laine, mis kusjuures tulid märkimisväärselt tihedalt, tõukas mind miinimium kolm meetrit tagasi, ise pikali seal sees ja laud lendas üldse kes-teab-kuhu. Karl kadus silmapiirilt, mattudes kõrguvate lainete taha. Punnitasin seal hambad ristis, proovides end lohutada, et vähemalt pakun kivirahnul kükitavatele inimestele meelelahutust. Kui 30 minutit hiljem laine alla keerlema jäin ja lauaga neljandat korda vastu pead sain (laud on üsnagi pehme, ärge muretsege), otsustasin põlvini vees edasi-tagasi laua peal sõuda, kuniks Karl oma isu rahuldatud saab.
Ei läinud kaua, kui ka tema vaatevälja ilmus. Veest nõretades, totaalselt teisest suunast, kui ma ootasin. Raputas muiates pead - need olevat kõige kohutavamad lained, kus ta lähiaastatel surfanud on. Lainealasse saamine olevat peaaegu võimatu!
See selgitas, miks peale meie vaid kaks surfarit surfas.
...
Teised jõid rannabaaris kosutavad jääjook ja hakkasid meid nähes naerusui lehvitama. Issi kõkutas enda klaasi kohal naerda, kui Karl emotsionaalselt läbielatut kirjeldas. Emps keerutas sõrmega klaasi ümber ringe, tundes kergendust, et me elusalt tagasi jõudsime. Käisime ostsime suure topsitäie frozen jogurtit (loomulikult) ning vurasime pärastlõunase päikesepaistega küngaste vahel pesitsevasse Emerald Beachi. Või selle lähistele ...
Õhtusöögi ajal lasi taevataat kraanid valla, täites õhu mõnusa suvise vihmalõhnaga. Hingasime sügavalt sisse, olles ütlemata tänulikud, kui teenindaja härra hunniku pastat ja pitsat meile nina alla asetas. Kohalike eeskujul tõid mehed endale kõrval poest paar õlut, mida nad siis kokku löömise kõlina ja õnnitluste hõigete saatel rüüpasid.
Järgmised lood juba Sydneyst!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar