Keerasime suure Bauhofi moodi ehitise ette, otse kiirtee ääres, eemal linnadest ja asulatest. Kratsisin mõtlikult kukalt - ma ei saanud ju ometi aadressiga eksida. Väljavalitud brunchi koht lihtsalt pidi seal olema…
Oi milline kergendus, kui teisele maja küljele keerates suur CAFE silti vardas lehvis. Hingasin sügavalt välja. See koht päriselt eksisteeris (Austraalias on google maps piisavalt tõestanud, kui ebatõene sealne informatsioon võib olla. Väga tõenäoline, et Uus-Meremaal samuti). Karl pööras selle peale muiates pead, ilmselgelt pettunud, et ei saanudki mulle puid panna.
Aga ärge muretsege, lihtsameelne oleks arvata, et asi jääb sinnapaika, kui meid kuskile ehituspoodi hommikusöögile toon. Toidust pidi saama minu päästerõngas... Issi ampsas entusiastlikult suure ampsu tacot. Rohke kastmega üleküllatud hõrgutised ajasid isegi mul maitsemeeled tööle.
Kuid sellist nägu, mis sellele järgnes, pole minu silmad veel näinud. Emps tõmbas ootamatu naeruturtsatuse tõttu äärepealt kohvi kurku. Mu isa, kes tavaliselt isegi hallitanud leivalt hallituse ära lõikab ning palukest rõõmuga edasi pugib, muutus näost roosaks ning ükshetk olin kindel, et ta sülitab pooleldi mälutud ampsu sealsamas välja. Hoidis end küll pikalt tagasi, kuid viimaks lõpetasid pooled liha kontsud puutumatult taldrikuserval.
...
Pärastlõunaks jõudsime Rotoruasse. Rotorua on tuntud enda geotermilise aktiivsuse, igivanade metsade ning puutumatute veekogude poolest. Meenutas olemuselt natuke Islandi. Teadsime sellest kaugest ja müstilisest piirkonnast üht-teist tänu “Sõrmuste isanda” ja “Kääbiku” filmidele. Isegi ettearvamatu ja kapriisne Uus-Meremaa ilm oli meie vastu viisakas, ei mingit vihma ega tormi. Siinkohal on paslik meenutada meie eelnevaid matkasid, mil pilv - päike - pilv - vihm - jope ära - jope tagasi vaheldub.
Linna sisse sõites tungis autosse tuttavlik mädamuna hais. Emps hüüdis fuh ja vehkis käega näo ees. Ma pole kindel, kas ta kohe seostas, kust see aroom pärineb. Väävel - teatas issi asjalikult tagapingilt. Siin-seal tossav kuumavee aur andis tema väitele kinnitust. Kui metsatukas pisuke tühimik paistis, nägime mulisevat mudavanni, mis samamoodi auru üles ajas, justkui tegeleks pool linna kulupõletamisega.
...
Meie perele omaselt koputas aeg kuklale, uimerdamisest võisime und näha. Kiiruga ostisme Redwood Tree Walki keskusest õhtuks piletid ja tuligi Hobbitoni - meie kõigi kõige oodatuma koha - poole sõita.
Turistide hordidest ümbritsetuna, šokeeris mind teadmine, et tegelikult läks üsna napilt, et säärane ekskursantide maiuspala praeguseks üldse olemas on. Peter Jackson, kes oli uusmeremaalane, rentis Bilbo Bagginsi ja Frodo elukoha filmimiseks portsu mägist karjamaad ja võtete lõpus, pidi ta lepingu järgi kogu kupatuse likvideerima. Õnneks torkas maaomanikul, Alexander Russellil, pähe mõte, kogu kääbikute elamine alles jätta ja see tulu teenima panna. Mõelda vaid, tavalisest farmerist sai üleöö multimiljonär, mis siiani ta rahakotti aastaringselt üüratute summadega toidab. Võib-olla see Jacksoni härra tahab minu korterile ka pilgu peale visata ...
...
Enimsoovitud õhtusöögituuri broneerimisega jäime hiljaks, olgugi, et hakkasime selle peale pea kuu varem mõtlema. Paistab, et üritus on minimaalselt kolm kuud ette müüdud. Alles jäänud valikutest kõnetas kõige rohkem Movie Set Tour. Eesti keeles tuur läbi kääbikute küla, kus need pontsakad karvaste jalgadega rõõmupallid elasid.
Kulistasin soetatud chai kähku alla ning tormasime oliivirohelisse tuuribussi. Elevusest pakatades vaatasime aina kumeramaks muutuvaid mägesid. Silmailu pakkusid iidsed pöögid, mida ümbritsevad tontlikke kivimürakaid täis puistatud niidud, koos ringi kalpsavate lehmadega. Jah, lugesite õigesti. Olin juba unustanud, et lehmad ei ole loomu poolest paigal seisvad kehavaremed, kes vaid muru näksivad ja maapinda põrnitsevad. Oleks ometi kõik loomad nii lustakad ja vabad.
…
Meie grupijuht, vahva iirimaalt pärit tüdruk, jutustas elavalt igasuguseid filmitrikke ja kaadrite väliseid lahendusi. Alustades, et Bilbo ja Gandalf on tegelikkuses põhimõtteliselt sama pikad, lõpetades õunapuude istutamisega, millelt kõik viljad ära korjati ja kunst ploomidega asendati. Miks? Sest erinevalt õunapuudest, kasvavad Uus-Meremaa ploomipuud liiga kõrgeks. Enim elevust pakkuv fakt oli Bilbo maja otsas kõrguv puu, mis filmivõtete jaoks ehitati ja viimnegi leht sellel käsitsi paigaldati. Vunki andis juurde, et raske töö tulemina valminud puud nähes polnud režissöör lehtede rohelusega rahul ja palus kõik uuesti värvida. Paneb mõtlema, kui tugevad närvid nendel inimestel ikka on.
Ei taha kellelgi pettumust valmistada, aga enamik kääbikuküla majad on seest tühjad. Filmivõtete jaoks ehitati vaid üks maja täismahus valmis, kuhu on võimalik sisse uudistama minna. Vaatasime Karliga üksteisele otsa - analoogses hubases koopas näeks ennastki elamas. Isegi taignarull oli köögilauale paigutatud. Empsil kaamera käes valmis, kupatas mu esimese asjana sinna, palus rulli pihku haarata ning küpsetamist teeselda. Ei saa ümber lükata, südames jään kindlasti igaveseks pagar-kondiitriks. :)
Idüllilise päikeseloojangu taustal muutus kääbikuteküla veelgi maagilisemaks. Tuuri lõpus sammusime uhkelt üle kivisilla ning kosutasime end Rohelise Lohe pubis maitsva rüüpega. Jook oli hinna sees, olgugi, et valik piirdus alkoholiga ja alkoholivaba õllega. Tulihingelise veejoojana andsin enda kruusitäie rõõmsalt issile ja Karlile.
…
Hiljem autos muljetades nõustusime, et tuur oli ühekordset külastust väärt, kuid kaks korda pigem ei läheks. Emps ja Karl kirusid üht umbes 11-aastast poissi, kes kõikjal ees siiberdas ja iga keharakuga tähelepanu nõudis. Isegi enne mainitud taignarulli pildi saime viimase tuhande peal tehtud. Hüperaktiivne laps polnud seda nägugi, et lõpetaks ümber minu jooksmise. Siiski leian, et taolist liiget on punti vaja, muidu polekski võibolla keegi ühelegi giidi küsimusele vastanud.
…
Näljast nõrkedes valisime välja Rotorua enim soovitatud itaalia restorani, tellisime suured pitsad ja hunniku pastat, mida rahulolevalt mõmisedes nautisime. Ütlemata hästi olid tehtud, olgugi, et Perthi krevetipasta jääb siiski maitseelamuste tippu.
Kõhud täis, oleksime suurima rõõmuga Airbnbsse magama läinud, aga soetasime ju päeval Treetop jalutuskäigu piletid. Täpsemalt siis iidsete, maailma ühtede kõrgemate puude otsa ehitatud seiklusrada, mis ööpimeduses värviliste tulukeste säras maagilise võlumaa loob. Kogemusena oli äge, kuid nõustusime kõik, et ilmselt see välja käidud summat väärt ei olnud. Issi, kes algusest peale soovis päevavalges tuuri teha, sai nüüd rahulolevalt hingata, kui me kõik temaga viimaks nõustusime. Oleks paremini puude üüratut kõrgust tajunud.
Et ämbrisse astumistega ikka jätkata, siis ka Airbnb ei olnud just suurim õnnestumine. Pimedal tänaval asuv mittemidagiütlev majake, kus meid moslemist meesterahvas vastu võttis. Teadmine, et pererahvas meiega koos seal elab läks Airbnb kirjeldust lugedes kaduma, rääkimata siis kõrval toas magavast võõrast tädikesest. Mu vanemad avastasid ta, kui enda kottidega talle tuppa lendasid ja mõistsid, et see ruum ei olegi meile mõeldud. Ei suutnud Karliga peale kippuvaid naeruturtsatusi ohjeldada, kui mõtlesime, mis elamusi me mu vanematele pakume. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar