Ärkasin 3:30 võpatusega ülesse, nii et lennutasin telefoni uhke kaarega teise toanurka. Krimpsutasin nägu. Kui kellelgi küsimusi tekib, kust mu kaitseklaasi mõrad pärit on, siis saite oma vastuse. Vähemalt ärkamise muutis korraldatud show kergeks, olgugi, et ei julgenud taolist kellaaega isegi varajaseks nimetada.
Kuniks Karl end valmis sättis, vaatasin aknast välja sünkjasse pimedusse, aga samahästi oleksin võinud vaadata kardinat. Vaade avanes justkui postapokalüptilisse maailma, kus olid alles jäänud vaid tühjad tänavad ja pimedad aknad.
Kui viimase kotiluku kinni tõmbasime, avasime teistele märguandeks ukse, et oleme üleval. Mõistagi askeldas issi juba ukse ees, seljakott seljas ja matkasandaalid jalas. "Tere hommikust!" hüüdis ta reipalt ning viipas teatraalselt näpuga toa suunas. Sain kohe aru kellele ta viitab. Uksepiidale nõjatuv Karl pani käe suu ette, üritades peale kippuvat naerupurset summutada. Tegelikult vääris meie öökulli loomuga emps suurt kiitust ainuüksi seetõttu, et suutis nii vara hommikul naeratada. Kõik varajaste ärkamiste jälestajad saate siinkohal temaga samastuda. :P
...
Lennuk seisis stardiraja alguses ja stjuardessid jalutasid - nii rahulikult - mööda vahekäiku, surusid peade kohal olevaid kotte riiulitele, veendumaks, et kõik ilusti ära mahub. Kiikasin just päästevesti selga panemist demonstreeriva naisterahva poole, kui nägin pilooti kokpiti ust sulgemas.
Startides lõi issi nägu särama. Eilsest õhtust alates pole muud kuulnud, kui lennukis pakutavast lasanjest. Mis ajast kolme tunnisel lennul süüa pakutakse?
Pika ootamise tulemina selgus, et Uus-Meremaa lennuliinil tellitud lasanjet ei serveerita. Johni-nimeline läikima löödud soenguga härra vaatas meile vabandavalt otsa. Juurdlesin, kaua tal võiks iga hommik soengu tegemisele aega kuluda ning peaaegu ei kuulnudki ta palvet meil kõigil 15$ väärtuses toitu menüüst valida.
...
Kui rattad rappudes maad puudutasid, keerasin elevusest pakatades empsi poole, silmad uskumatusest punnis - kuulsid kui selgesti nad rääkisid?! Emps vahtis mulle juhmistunud ilmel otsa, tema kõrvu kostus see nagu halvasti räägitud hiina keel. Ma pole siiani 100% kindel, kas asi oli piloodi selges diktsioonis või minu tugevas Kellerberrini treeningus...
...
Uus-Meremaa pinnale astudes võttis meid vastu niivõrd jalustrabav vaade, et väsimus ja lennukis valitsev ärev õhkkond kaotas oma tähtsuse. Nii karge ja värske. Karlil kerkis suu kõrvuni, igast tema nahapoorist õhkus vaieldamatu rahulolu. Ammuli sui imetlesime silme ees kaarduvaid ürgseid mägesid, mis oma udu sisse mattunud tippudega maalilise pildi moodustasid. Põgus pilguvahetus, mis ei vajanud sõnu - see riik hakkab meile meeldima. Mu vanemad, kęs paar meetrit eemal kõndisid, näisid keha keele põhjal sama elevil kui meie. Issi vehki näpuga mägede poole, emps plaksutas käsi ja noogutas.
Lennujaama turvakontrollid sarnanesid Austraaliale, ainult 1.5 korda kiirem. Ulatasime enda linnukestega täidetud sedelid turvamehele ning isegi Karli töösaapad pääsesid ilma eriliste sekeldusteta läbi. Naljakas, kuidas nii väike asi võib tekitada tunde, nagu oleksid internatsionaalne kurikael... Esimene ahhaa-moment tekkis AVISe autorendi putkas, kui maskis tütarlaps rahvusvahelist juhiluba nõudis. Issi, ilmselgelt segaduses, vehkis enda roosa Eesti juhiloaga, väites, et ega tema seda dokumenti ei teinud. Korraks näis meie missioon auto saada nurjumisele määratud.
Issil hakkasid vaikselt inglise - ja eestikeelsed sõnad segamini minema, kuniks Karl enda dokumentide kaustikus tuhnimise lõpetas ja kokku volditud paberi välja ulatas. “RAHVUSVAHELINE JUHILUBA” ilutses keset valget kartongi. Issi vakatas poole sõnapealt, silmis uus lootuskiir. Olin selleks ajaks mõned meetrid eemale, pagasit valvava empsi juurde, lonkinud, kuid võin vanduda, et nägin maskis tüdrukut kergendatult välja hingamas. Haaras tunduvalt reipamalt Karli käest paberi ning asus kiiruga infot arvutisse sisestama. Suures pildis plaanisimegi Karli rooli panna ehk kogu olukord lahenes nii nagu soovisime. Olgugi, et poleks kunagi arvanud, et Eesti juhiloaga võiks probleeme tekkida. Oleme jälle mõnevõrra targemad.
...
Pool tundi hiljem saabusime Queenstownis. Pisike mägedevaheline külake meenutas kangesti mõnd tillukest Norra suusakuurorti, kus sulejopedes turistid aurava kakao topsikud käes ringi jalutavad. Parkimiskohtadega oli kitsas, kuid leidsime peale mõningast tiirutamist koha, parkisime ära ja asusime enda väikese rügemendiga maad avastama.
Päeva põhiplaan oli swing ehk ekstreemsuste armastajate põhiline tõmbenumber. Lühidalt öeldes kinnitatakse sind kas üksi või kaksi trossidega pulga külge, mis siis peale kolmeni lugemist 70m vabalangeb ning lõpetuseks 300m kaare teeb. Kas soovid kukkuda õigetpidi, tagurpidi või hoopis kõhuli - valid ise. Igal juhul vaade lubas tulla imeline.
Kuna me ei olnud internetis pileteid ette ostnud, tormasime esimese asjana ekstreemspordi putkasse. Hüperenergiline kahemeetrine meesterahvas võttis meid rõõmsalt vastu, vuristas ette kõik meie võimalused ja pika jutu lõpuks saime end 15:20 sesse gruppi kirja panna. Ainsad vabad kohad. Swingi toimumiskohta autoga ei pääsenud, vaid pididki spetsiaalse grupibussiga minema. Võimalik, et mu vanemad said esimesteks inimesteks, kes olid niisama valmis bussipileti eest maksma, et grupiga kaasa sõita. :))
Alles jäänud pooleteist tunni sisustamiseks avasime minu kokku klopsitud plaani ja valisime sobiva toidukoha. Enimsoovitatud burksiputka uksest venis rivi vähemalt 60m mööda tänavat edasi, seega matsime sinna minemise mõtte maha. Järgmine variant, Yander, oli samuti rahvast pungil, kuid üllataval kombel vabanes just samal hetkel üks neljane laud. Yander meenutas pisut mõnd Kopli kandi hipsterkohvikut, kus needitud nägude ja lohvakate riietega muhedad teenindajad ringi siiberdavad. Toidud olid maitsvad ja saime need neljakümne viie minuti asemel poole tunniga kätte. Piisavalt põhjuseid, et neile üks positiivne arvustus Googlesse kirjutada.
...
Enne swingi bussi laskmist kaaluti kõiki üle. Kusjuures täpne number kirjutati suurelt käe peale, kõigile nähtavale kohale. Issi kõkutas vaikselt, kiites ettevõtet nende julguse eest nii isikliku informatsiooni käele kritseldada. Bussi jalutades kuulsin neid Karliga arutlemas, mitu naist huvitav selle peale pröökama pistab.
...
Usjalt looklev tee muutus kõrgemale jõudes aina kitsamaks ja järsemaks. Ükshetk kuulsin empsi peenikes häält ning vasakult aknast välja vaadates sain ka aru miks - vaade avanes otse alla sügavasse orgu. Üks vale liigutus ja võid ise ka seal all lõpetada. Issile pakkus see nalja ja lohutamise asemel pildistas hirmunud näoga empsi.
Hüppe eelset ärevust hakkasin tundma alles platvormil seistes. Korduvalt enda trakse katsudes, vaatasin enne meid minevat paarikest ega polnud enam kindel, kas viimased saadud piletid ikka oli vedamine. Naisel jalad värisesid, nägu lubivalge, samal ajal kui abikaasa teda naljatades õlaga tonksas. Karl, kes näis nagu vana rahu ise, piilus muretult alla kalju sügavikku. Tundus targem enda hirmujutud maha vaikida ja proovisin niisama teeselda, et süda ei taha rinnust välja hüpata.
Aga nagu ikka taolistes olukordades, kaob hirm samal hetkel, kui aktsioon käimas on. Röökides oru poole kukkudes oli pea mõtetest tühi. Kuid kui laskumine lõppes ja kergendatult mägede vahel kiikusime, vaatasime Karliga naeratades üksteisele otsa - see oli nii äge! Nüüd veidi julgemalt enda hüppe eelseid hirme jagades, oleksime mõlemad tahtnud protsessi uuesti teha. Ennist tuntud hirm näis nii tühine.
Sillalt maale kõndides olime nagu Daisy Jones ja Billy Dune, kes äsja lennukist järgmisesse linna saabusid. Vanematel mõlemad kaamerad käes, pildistasid ja naeratasid. Kuulsuseminutit lõpetas majakesest hõikav proua, kes palus meil end kiiremini liigutada, kui ei taha bussist maha jääda. Seda me ei tahtnud ...
...
Tagasi Queenstowni jõudes hakkas päike vaikselt loojuma. Panime autole hääled sisse ning otsustasime linna jäämise asemel pimeduse saabumiseni edasi sõita. Karl näis ka peale swingi piisavalt värske.
Broneerisime ööbimise saja km kaugusel asuvasse linna nimega Wanaka. Mägedevaheline külake, korallsinise veega järve kõrval. Promenaadile paigutatud kohvikuterida ja puidust või paekivist ehitatud majakesed võitsid koheselt mu südame. Pealegi meenutas linnanimi mulle Charlie ja Šokolaadivabriku Willy Wonkat ...
Viisime asjad kähku üle ootuste mõnusasse airbnbsse ning kõndisime õhtusöögile. Viimasest söömisest oli tubli kuus tundi möödas, täitsa üllatav, et kõik nii reipalt ringi lendasid. Vähesed avatud restoranid tegid meie otsustamise lihtsaks, issi ainuke kriteerium oli hea vaade. Selle põhjal sai valituks veidi rahulikum, järveäärne restoran, vaatega otse mägedele ja tippude taha kaduvale päikesele. Sõime burksi koos friikatega ning imestasime, et ühtegi polüneesia sugemetega pärismaalast ei olnudki päeva jooksul kohanud. Nad peaksid olema kergesti äratuntavad, võib ehk paralleeli tuua filmidest nähtud Hawaii rahvaga - jumekad, suure kondiga, jämeda ninaga. Aga eks olime saarel täpselt pool päeva veetnud, küll jõuame pärismaalaseid ka kohata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar