Kõlab uskumatult, kuid isegi Timaru kesklinn võis üleootuste armas olla. Hommikul linna tsentris jooksutiiru tehes, jäi silma üks heledates toonides kohvik, kohe raamatupoe kõrval. Loomulikult just sinna me esimese asjana läksime. :)
...
Monoloogi vältimiseks ja autos istumise aja efektiivseks ära kasutamiseks, proovisin enda kolmelt reisisellilt sõnu välja kangutada, alustades lihtsamate küsimustega stiilis kuidas teile Airbnb meeldis? Kui hommikusöögi osas tagasisidet palusin, vastas Karl vaikselt muiates “söök”, issi tagapingilt lisas itsitades “jook” ja emps, kes alguses üldse meie vestlusele tähelepanu ei pööranud, teatas shoppamine. See ehk selgitab, miks ma üldjuhul teiste intervjueerimisest hoidun. :))
Empsile meeldis küll shoppamine, aga reaalsuses oli ta ainuke, kes mitte midagi ei ostnud. Issi keeldus seda tunnistamast ning ajas ilmaime Uus-Meremaa kapsaaeda - juu käibki teisel pool maakera kõik vastupidi. Shoping, mis koosnes kahest matkapoest, lõppes nii, et issi ja Karl proovisid riideid ning me empsiga seisime hindavalt kõrval. Endalegi üllatuseks, leidsin teisest poest oma mitu aastat otsitud lumivalge villajaki. Ei oska seda paremini kirjeldada… Igal juhul tuleb kasuks, arvestades peatselt algavat talvehooaega.
Ostlemise tulemina jäime graafikust totaalselt maha. Hetk, mil issi selle avastas, tõttasime autosse ja sõitsime väljavalitud matkarajani. Läbi mägede ja kurvide, seiskasime viimaks mootori metsa vahelisel parkimisplatsil. Olime ainsad matkajad. Isegi "külastus tasu nõudvas putkas" polnud ühtegi hingelist (ausalt, käisime isegi tiiru ümber majakese, lootuses mõne lahenduse peale tulla). Küsimusi tekkis meil see-eest palju ning päästerõngaks osutus aia ääres töötav kohalik vanahärra.
Valisime nelja raja vahel välja Magnificent Gully. Pidi võtma umbes kolm tundi, kilomeetreid kümme. Distantsi venib üldjuhul tiba pikemaks, liites otsa kiired põiked vaateplatvormidele või huvipakkuvate metsatukkade uudistamised.
Eilne leebe matkarada veel värskelt meeles, tuli taoline kitsas, kivine ja sirgelt mäkke ronimine päris ootamatu üllatusena. Nõustusime mõlemad Karliga, et täpselt sellist matka me ootasimegi. Mäkke rühkides ümbrust vaadata polnud võimalik, lahtiste kivide ja maapinnast välja kerkivate juurikate tõttu, võisid ettevaatamatuse korral mõned ebameeldivad tantsusammud teha.
Panoraam raja tipust rahustas me meeli ja pani endiselt siinse maastiku üle ahhetama. Mäed võivad igal ajahetkel nii erinevad olla. Pilved, valgus ja muud tegurid muutuvad minutitega. Teed foto ja järgmise ajal on juba hoopis teine vaade. Kas sellise pildiga üldse saab ära harjuda?
Unelusest tiris mind välja teadvustamine, et mu vanemad polnud endiselt tippu jõudnud. Jätsin Karli lambaid imetlema ja tõttasin ise maad uurima. Kaua ei läinud, kui nägin issi sinist spordisärki. Hoidis parajasti telefoni pildistamise asendis ja klõpsutas mäkke ronimist jälestavat empsi, kes midagi summutatult porises. Issi naerusuise ilme põhjal oli neil lõbus. :D
Pugisime kaugusesse vaadates paar banaani ja müslibatooni, kuniks issi asjalikult enda nutikellale koputas - aeg on hakata alla ronima, kui ei taha pimeda kätte jääda. Õnneks keegi meist pole eriline paigalistuja, mistõttu kibelesime nagunii juba liikuma.
Nagu ikka, läheb allaminek kordades kiiremini. Emps lendas nagu tuul, hüpates ühelt kivilt teisele, viimnegi väsimusepiisk kehast kadunud. Mind see imestama ei pannud, ta on ju teada-tuntud kiir allamäge ronija. :P
...
Autos pakatasime energiast. Mäletan end mõtisklemas, et matkamine on ilmselt mu lemmiktegevus maailmas. Nii palju uut puhast energiat. :) Teiste nägude põhjal tundsid nad sama.
Väljavalitud Airbnb asus pooleteist tunni kaugusel, Christchurchi linna ääres. Pisike ühekorruseline majake meenutas Nõva metsade vahele ehitatud suvilat. Oi kuidas me Karliga taolist atmosfääri igatsenud oleme... Kõik eluks vajalik näis majakeses olemas olevat. Kaks magamistuba, üks elutuba, vannituba, kinotuba ja elutuba koos jõulumeeleolu tekitava kaminaga. Tooks veel keegi toidu kandikul ette, oleks kõik mured murtud. :P
...
Õhtusöögi otsimine kujunes erakordselt pikaks protsessiks. Väljavalitud Tai kohast tõusime peale viit minutit püsti. Küll ei pakutud seal õlut, küll oli koht liiga must ja haisev. Ohkasin ja valisin kähku variant number kahe. Kilomeeter eemal ja melu põhjal linna kõige populaarsem restoran. Saatust ette aimates, püüdsin vanemaid hoiatada, kui nad särasilmselt menüüsid juba üksipulgi uurisid. Seisime vastuvõtulauas tubli kümme minutit, kuniks kiitsakas teenindajahärra teatas, et ilma bookinguta sisse ei saa. Nüüd juba veidi vaiksema seltskonnaga edasi liikudes, hüppasime esimesse teele satuvasse restorani - Japani Sushi. Meeleolu tõusis märgatavalt, enamgi veel, kui issi ja Karli labürinti meenutavasse tualettruumi saatsime. Kui ikka viitavad nooled samal ajal paremale ja vasakule näitavad, mõlemal pool 5 erinevat ust, satub ka parim orienteeruja segadusse.
...
Neelasin just enda lemmiku, takoyaki kaheksajala palli, alla ning hakkasin teisi küsimustega pommitama. Issi päeva eredam mälestus oli hetk, mil emps valis raja asemel lõikeka, sumpas läbi võsa, kulm kortsus aga alla ka ei andnud. Nüüd ma tean mida ta seal üksinda itsitades pildistas... Karl ja emps ütlesid ühest suust, et nende lemmikhetk oli matk. Ei peaks vb mainima, aga see oli põhimõtteliselt päeva ainuke aktiviteet. Karl veel lisas, et on siiani pisut pettunud oma kella peale, mis tal meenus alles poole peal käima panna. Õnneks issil töötas terve aeg ja nagu meil siin traditsiooniks on, võrdlesid nad iga pausi ajal ninapidi koos enda kellasid. Emps tabas väga hea fotojäädvustuse ka sellest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar