Melbourne

 

Kellerberriniga hüvastijätmine läks sujuvalt, ilma viperusteta jõudsin õigeaegselt rongile. Hakkasin just piletit kontrolörile näitama, kui kuulsin kellegi heledat häält enda nime hõikamas. Gertrud! Nad olid Jaydeniga mind näinud ja otsustanud veel viimast korda tsau öelda. Mu süda sulas. Palusin neil end hoida, hüppasin rongi ja sain neile veel aknast mõned meetrid lehvitada. 

Rongisõit venis lubatust tunnikese võrra pikemaks. Mitte midagi ebatavalist. Ilmselt ka põhjus, miks kunagi pileteid ostes suure varuga kellaaja valisin. Ega muidu polekski midagi olnud, aga pidin Karli ja ta õe, Maarjaga, kokku saama ning ei tahtnud sellest kuidagi ilma jääda. Ka see üritus oli ajaliselt kindlaks määratud, kuna Maarja pidi õigel ajal lennujaama jõudma. 

Algselt näiliselt ebarealistlikuks muutuv plaan õnnestus! Jõudsin oma kodinatega baari, kus saime pea kaks tundi veel muljetada. Maarja pajatas enda kogemusest Balil ja esmamuljetest Austraalias, heleblondid lokid tema ilusat nägu kaunistamas. Saime just jutuhoo sisse, kui aeg tiksus peale ja Maarja pidi lennujaama tormama. Imetlen tema seiklushimulist hinge, kes isegi peale mitut pikka lendu reisiväsimust ei tunne. Seišellidelt Eestisse, Eestist Balile, Balilt Austraaliasse… ja reis oli alles poole peal. Armastan selliseid inimesi! 

Õhtusööki sõime Arturi ja Siimu seltsis, kes veidi väsinult, kuid entusiastlikult meile enda uuest tööst jahvatasid. Austraalia on võibolla ainuke riik, kus seljakotirändur võib poe kaubaladujana 38$ tunnis teenida. Naeruturtsatuste vahele ampsasime hiidkrevettidega kaunistatud pad thaid, mida olin juba mitu venivat nädalat oodanud. Ilus hüvastijätt Perthiga. 

...

Lennujaamas saime kõik asjad sekeldusteta üle antud, isegi Karli kaks käsipagasikotti lasti ilma kobinata läbi. Turvakontrollis meenus mu kummeliteed äärenitäis termos. Hakkasin juba vabandavalt prügikasti poole kõndima, kuniks lahke turvamehe rüüs proua mind peatas. Ei suutnud oma imestust varjata - mis ajast oma joogiga läbi turvaväravate lastakse?  

Kesköösel lennule laskmist oodates sisustas Karl enda aja pingiserval kätekõverdusi tehes. Rüüpasin tulikuuma chaid ja elasin talle üle arvutiekraani aegajalt kaasa.

Pardale laskmise ajaks hakkas väsimus ligi tikkuma. Loogiline ka, arvestades, et äratus oli juba eelmise päeva öösel kell 2 (nagu ikka Kellerberrinile kohane). Võtsime seda kui boonust, mis lennukis magamise lihtsamaks muudab. Kuivõrd ta tegelikult meid aitas, pole kindel, esimese tunni sisutasime igal juhul lobisedes. Saime isegi tasuta apple loafi ja ginger beeri. Viimast poleks me kumbki osanud oodata, kuna näiliselt tõsise ilmega naisterahas väitis, et viipemakset ei saa ilma internetita teha ja pöördus ohates teiste klientide poole. Mõni minut hiljem poetas soovitud tooted meile lauale - juu tal hakkas meist kahju. :D 

...

Kolm ja pool tundi kestva lennu lõpuks maandusime Melbournes. Ajavahe tõttu oli seal kell juba seitse, päike sillerdas kõrgel taevas ja inimesed tõttasid tööle. Ööd nagu polekski olnud. 

Viisime asjad broneeritud Nunnery hotelli - jumal tänatud, et kogu seda pagasit terve päev seljas ei pidanud tarima. Graafik oli tihe ning pikka pidu polnud, tuli kohe minema hakata. 

Mu süda täitus rõõmuga, kui Karl ilma protesteerimata koheselt esimesse sihtpunkti nõustus jalutama. Kilomeetreid oli küll kaks, kuid kõrvetava kuumusega see just kõige mõnusam ettevõtmine ei ole. Minu mõtted tantsisklesid ümber ees ootava pagarikoja, joostes silmadega üle kujuteldavate riiulite. Jõudsin just mõtetega soolaste saiakeste juurde, kui silmasin otsitud pagarikoja nime. Pisikesse kõrvaltänavasse peidetud kohake, väljaulatuv rivi pea sama pikk, kui Rotermanni kvartali Röstis avamise hetkel. Ilusti paigutatud saiakesed ja oliiviroheline kohvimasin, mille taga keskendunud härra kohvishotte tulistas. Magusate saiakeste variatsioon oli üüratu, see-eest soolastest olid alles vaid kaks (ainuke asi, mille üle vigiseda). Liha-juustu ruuduke ja küüslaugu croissant viisid keele alla. Karl mõmises heakskiitvalt, samal ajal minu saiakese poole kõõritades. Teadsin, et ta tahab seda maitsta.

Pidin tunnistama, et tema valik osutus paremaks, olgugi, et ka minu küüslaugust pakatav croissant oli imemaitsev.

Saiakese jäänused näpus jalutasime kuus kilomeetrit kesklinnast eemale, Dutton Garagisse ehk vintage autode näitusele. Karlisuguse autofanatti unistus! Hingasin kergendatult, kui näitus avatud oli ja Karl, silmad särades, mitmekümnete vanaaegsete autode vahel ringi tiirutas. Kükitas, kummardas, pildistas, nuusutas. Jah, ta isegi nuusutas avatud akendega autosid, mida katsuda ei tohtinud. Sain põhjaliku privaattuuri kõikvõimalike masinate eripärade kohta, millest ma polnud kunagi kuulnud. Teate küll, kui satute kuskile tulihingelise fänniga, muutub kogu üritus automaatselt põnevaks? Näiteks … minu võhiklike küismuste peale stiilis “Miks sellel autol nii suured rehvid on” maigutas Karl vaid lõbusalt suud ja sai hoogu juurde. 

Näitus üksipulgi läbi uuritud, tellisime takso. Olles selleks hetkeks üle kolmekümne tunni magamata, hakkas väsimus vaikselt tundma andma. Sealsamas kükitades taksot oodates tegime ka spontaanse plaani kinno minna. 16:00 pidi meile mõlemale huvipakkuv Bob Marley film algama. Kujutan ette, kuidas osadel nüüd küsimärgid silme ees vilguvad, miks mina, kes niisamagi iga filmiajal magama jääb, arvas, et maailma parim plaan on täiesti magamata olekus kinno minna. AGA me oleme kinost detsembrist alates unistanud... pluss see tuli mõistlikul kellaajal.

...

Kino, oma huvitavate teatristiilis kujundatud saaliga, avaldas meile muljet. Toolid olid piisavalt ruumikad ja seina peale maalitud raamaturiiulid tekitaks väiksemalgi raamatuhullul elevust. Ka filmi võib "põnevaks" nimetada, kuna kumbki meist magama ei jäänud. Pealegi biograafiad enamjaolt on ainuüksi sellepärast huvitavad, et nad on tõesti sündinud.

Peale kino, olles nii valmsi unenägude maale suunduma, meenus, et pidime kogu kotivaranduse ümber paigutama, kuna tänu mu vanemate saabumisele, saame kohvritäie asju minema saata. Algas kolmetunnine pakkimine, mis meie minimalistliku ajupoole nii ellu äratas, et loopisime lõpuks 60% asjadest minema. Karl oli oma ühte seljakotti mahtuvate asjade üle (pidasin seda alguses võimatuks projektiks) nii õnnelik, et ei saanud isegi vaatamata suurele unevõlale mitu tundi und.