Viimane kuu Kellerberrinis pani mind päris tihti elu üle järele mõtlema. Olen alati tundnud, et oskan enda elu Eestis kõrgelt hinnata, kuid olles igapäevaselt ümbritsetud austraalia farmis kasvanud noortega, on tänutunne minus veelgi suurenenud.
Põgus selgitus: otsustasime Gertrudiga Kellerberrinisse tagasi tulla.
Mis puutub Gertrudisse ja Jaydenisse, siis see on otsekui tegelikkuses toimuv romantiline film. Kõik, mis toimub nende vahel, on nii tõeline, et seda võinuks nimetada rõõmu ja elu ja tõelise armastuse lauluks. Perthist Kellerisse sõites istusin auto tagapingil, proovisin mitte asjade alla ära uppuda, ja võtsin oma pooliku muffini, suunates kogu tähelepanu ees istuvalt paarikeselt sellele. Siiski ei saanud lahti mõttest, et kogu hetkel toimuv, on justkui kirjandusteose ekraniseering.
…
Peale pikka puhkust tervitasime tuttavat aiamajakest rõõmuga. Kohvri lahti pakkimisest ebanormaalselt suurt rõõmu tundes, jõudsin järeldusele, et ilmselt pole ükski riidekapp mind kunagi nii õnnelikuks teinud. Mõelda vaid, kui veel varsti tagasi Eestisse tulen! Võibolla pööran täiesti ära…
Gertrud jagas minuga samu emotsioone. Ka tema viskus särades võrkkiike, olles ajutiselt seljakotiga rändamisest kruusi täis saanud. Lemmikboss, Quenten, kepsutas vilistades meid tervitama. Neljajalgne sõber, Maggie, suurest kuumusest ähkides kannul. Viipas sõrmega enda läikivale peanupule, väites, et oli ootamisest kiilaks jäänud. Igatsesin ta napakat huumorit, mis iga päevaga aina enam Michael Scotti (The Office) meenutab.
Plaanide kohaselt jäin Kellerberrinis üheks kuuks ehk enda vanemate saabumiseni. Lubasin need neli nädalat eneseharimisele ja spordile suunata. Kõrvetav kuumus innustas mind regulaarselt ujumas käima, lugesin läbi kõik kaasa taritud raamatud (mul on endal ka piinlik, et siiani Kindlet pole soetanud…) ja kuulasin ära kõik plaanitud põnevad podcastid.
…
Tänu Lääne-Austraaliat tabanud kuumalainele, mis temperatuurid üle 45-kraadi kergitas, muutus isegi basseinis ujumine minu jaoks meeldivaks. Vahva lühikest kasvu ujula härra, raputas enda hõredaid lumivalgeid juukseid, väites, et normaalsed inimesed ei käi taolise kõrbekliimaga raamat näpus mööda tänavaid. Viipas veel demonstratiivselt laes huugava konditsioneeri poole, justkui kilplasele selgitades, et täpselt sellistes kohtades peaksid terve mõistusega kodanikud aega veetma. Jätsin mainimata, et mu toas olev konditsioneer vandus kuumale alla ja olin sunnitud külmaplokk kaenla all magama, et kuidagi ellu jääda. Sellegipoolest proovisin Nimmitabelis lubadusele truuks jääda ja mitte kunagi enam sooja üle vinguda.
...
Kellerberrinis veedetud aja muutis veelgi meeldivamaks Karl, kes ei väsinud mind üllatamast. Võttis kätte ja sõitis paarsada kilomeetrit maha, et saaksime poolteist päeva selle erakordselt põnevas linnas aega veeta. Peale esimest külastust, tembeldas ta koha automaatselt Kärbeste Paradiisiks. Mis iseenesest on tõsi... võibolla "paradiis" on küsimärgi all.
Teinekord lõi ta mind pahviks, ilmudes ukse taha üllatusmuna pihus, kirjaga “SURPRISE” (üllatus). Sära ei tahtnud isegi Kodji plastikuaure sisse hingates kustuda.
Viimasel külastusel proovisime enda Northami ja Merredini külastuse traditsioone murda ja põrutasime Tamminisse. Viieteistkümne kilomeetri kaugusel asuv linn, kus pidi olema uhke kohvik. Me tõesti ei olnud imestunud, kui kohale jõudes vaatas meile vastu katkiste klaasidega, pooleks rebitud kohvikusildiga räämas majake. Karl, kes suudab kõik olukorrad naljakaks muuta, pobises midagi Lääne-Austraalia ajaloolistest kohvikutest, kuhu enam isegi sisse ei pääse. Püüdsime avaneva pildi eest tänulikud olla ja leppisime bensiinijaama veidra toiduga.
Teise külastuse tegi ka eriliseks see, et tegemist oli Karli sünnipäevale eelneva nädalavahetusega. Endale kohaselt, käskisin tal keset päeva pikali visata, tõmbasin kardina ette ja mängisime, et on öö. Ise tormasin vetsu, panin küünlad topsi sisse nikerdatud koogi peal põlema, ja marssisin kõvasti ja valesti lauldes kingitusega välja. Karl, kes minu rõõmuks kogu tsirkusega kaasa tuli, tegi üllatusest suured silmad ja nägi välja nii ütlemata õnnelik, rida perfektseid valgeid hambaid küünla valguses vastu säramas. Kingituse palusin avada alles homme, 19 veebruar, ehk õigel päeval. Siis on Narroginis midagi põnevat ees ootamas. Korralikult pidime sünnipäeva tähistama kuu viimasel nädalavahetusel.
…
Quentenile, kes ei jõudnud Karliga kohtumist ära oodata, piisas kümnest minutist garaažis, et ta talle kustumatu mulje jätaks. Pajatas terve järgneva nädala, kui rahul ta mu valikuga on. Pühkis teatraalselt silma nurgast pisarat, väites, et tema tarpingu tütreke kolib kodust välja. Et olukorrale vunki juurde anda, kasutas ta Jacki lähedusse sattumist ära ja mainis talle erakordselt valjult, et ega Birgittist meil otseselt kasu ei ole, aga manitses minuga viisakas olema - nad siiski tahaksid Karli harvesti tiimi saada. Itsitasin, mille peale pilgutas Quenten mulle lõbusalt silma.
Ei möödunud enam ühtegi lõunapausi, kui küsimused Karli kohta pinnale ei kerkiks. Jahvatas täis suuga, nii et leivaraasukesed lendasid igas suunas, mõeldes utoopilis stsenaariumeid välja, kuniks kõmisev naeru mürin vaibus ja sain ka oma versiooni sekka öelda.
Eriti pakkus talle huvi sumbuti intsident, kui meil see keset Northami parklat ära kukkus ja Karl seda härrasmehelikult 45-kraadises kuumuses tagasi hakkas paigaldama. Kui mainisin, et mul soovitas ta kuumas kõrbemise asemel jahedasse tanklasse seisma minna, kasvas arvamus temast ülemuse härra silmis veelgi. Nüüd käis juba ringi “Birgitti Saarm” (Karli perekonnanimi on Saarm) korrutades ja tundes kohustust mu vanematele Facebookis pöidlamärk saata. Teate, kui pettunud ta oli, kui kuulis, et kogu minu suhtlus isaga käib meili teel, sest ta keeldub endale Facebooki tegemast. :P
...
Ülejäänud Kellerberrini kamraadist rääkides, sai igapäevaseks normaalsuseks, et vähemalt üks neist oleks kas purjus või mõne muu aine mõju all. Ega ilmaasjata ei räägita, et austraallaste seas on õlu joomine sama tavaline, kui mujal riikides vee tarbimine. Kui ühe pausi ajal Caliga unele suunatud podcasti üle arutasime, poetas alati uimane Xavier nii muuseas, et tema keskmine unetundide arv päevas on kaks. Cal tõmbas äärepealt toidu kurku. KAKS … Mina tembeldasin ta automaatselt eluterveks optimistiks ja Cal pidas 20-minutilise loengu une tähtsusest. Olen 100% kindel, et Xavier jätkab oma paaritunnist unerutiini veel mitu aastat.
…
Karli sünnipäeva juurde tagasi tulles, poleks korraldamine enam rohkem aia taha minna saanud. Absoluutselt kõik planeeritud tegevused tuli mingil põhjusel tühistada. Sellegipoolest, oli Karl pealtnäha õnnelik. Mind närisid küll kahtlused, aga pool päeva disci rajal ja üle pika aja meid õnnistanud pilvine ilm, pidid talle tõepoolest meeldima. Hommikune kaneelirull ja õhtune Korea restoran näis ka Karli soovidega kattuvat - eriti see viimane, tema lemmikköök. : )
Toiduelamuste jätkuks käisime ka promenaadil asuvas Milky Lines, Pethi kõige hinnatumas burksi restoranis, kuhu siiani on olnud praktiliselt võimatu lauda saada. Seekord broneeris Karl ennatlikult laua. Kastme sisse upututud burger, koos bataadifriikate ja rohke aioliga, olid midagi erakordset. Soovisin, et mu kõht ei saaks kunagi täis ja laseks mul neid umbes kolm korda uuesti süüa.
...
Kui jutt juba toidule läks siis ühel õhtul Karliga helistades, hakkasin esimest korda mõtlema, et olen kuu aega, iga päev, täpselt sama toitu söönud. Mitte, et see mind otseselt häirinud oleks. Elades aias, kus on üks katastroofi üle elanud välipliit, proovisin selle kasutamist võimalikult palju vältida. Tegin ühe korraga terve kuu jagu toitu ette, täpsemalt siis õhtusööke (poole sügavkülmutasin, kellele toidu säilitamise küsimused tekkisid). Eriline hommikusöögi ihaleja pole ma kunagi olnud, seega piisas paarist müslibatoonist ning lõunaks tegin wrappe avokaado, hummuse ja köögiviljadega. Lisaks ette tehtud õhtusöögile tarbisin iga päev vähemalt viis Mejio datlit, koos maapähklivõi ja 95% šokolaadiga. Uskumatu, aga viimastest pole mul siiani küllalt saanud.
Pealegi, kõik see on ajutine ja kõigele vaatamata, on Kellerberrin minu südames väga erilise koha leidnud. Jack enda lõputute sarkastiliste naljadega, Zane erakordse mälu ja harjumusega mind veganmuskliks kutsuda, Xavier enda ükskõikse olekuga ja kadestusväärse võimega, mis ei lasknud tal end absoluutselt kõigutada, mida keegi temast arvab. Jayden enda härrasmehelike kommete ja ainulaadse rahumeelse isiksusega, Rhyley, abivalmiduse musternäidis, kelle heal südamel pole piire. Gertrud, enda hoolivuse ja minusse julgust süstiva energiaga, kes suutis mind iga päev mõne järjekordse naljaka tegevusega üllatada (nt hakkas keset Northami tänavat Jaydenile ujumistliigutusi ette näitama, laskmata end heidutada, et Jayden vaatas hoopis autorehve). Ja Quenten... on lihtsalt Quenten, lühidalt kirjeldamiseks peaks ütlema - vaadake Officet ja ta on täpselt nagu Michael (oma kõige paremas võtmes). Olgu see töö mis ta oli, jään seda kaootiliselt armast elu igatsema või vähemalt hea tundega meenutama. Nende pooleteist aastaga olen õnneks hüvastijätmise meistriks saanud - olgugi, et see tekitab minus siiani ärevust - ning leppinud teadmisega, et see ongi elu paratamatus. Üks peatükk lõppeb, et järgmine saaks alata. :)
Postitust kirjutades istun rongis, mis äsja tehnilise rikke tõttu hädapeatuse tegi, ja põrutan Perthi poole. Perthis võtame Karliga kogu oma siinse elu kaasa ja lendame Melbourne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar