Eile istusin Kellerberrini basseini ääres, raputasin vees mõnuleva Gertrudi poole pead, suutmata ise ka uskuda, kui maas ma blogiga olen. Aga parem hilja, kui mitte kunagi, onju! :P
…
20. jaanuar 2024
Vaatasime ärevalt kella poole. Üks tund on juba möödas. Iga minutiga hakkas ligi hiilima tunne, et tegemist ei ole taksojuhi hilinemisega, vaid meie lõpetamata jäänud transpordi diiliga. Saime jälle tunda, et liigne agarus on ogarus.
Oleme Gertrudiga selles osas sarnased - eelistame mitte asju ehku peale jätta. Eriti, kui oleme Indoneesias, kus kõik on niisamagi ebastabiilne, ja lennukid meid kohe kindlasti ootama ei jää. Minu puhul tuli taolise planeerimise/ ülemõtlemise osa ilmselt juba geenidega kaasa ... Mäletan küll, kuidas lapsepõlves pidime Soomes elava tädi juurest 10-tundi enne laeva väljumist sõitma hakkama, olgugi, et sadam asus viie tunni kaugusel. Mine tea, äkki läheb rehv katki - meeldib mu isale siiani öelda. Kollektiivselt pritsisme ta üle kõikvõimalike sarkastiliste naljadega, lootuses veel mõni lisatund enne sõidu algust välja pigistada. Loomulikult see ei õnnestunud. Isa kraapis vaid südamerahus enda Villise jogurtitopsi puhtaks, näidates meie vastu väiteid ignoreerides, kui puhtaks peaks topsiku sööma, et kübetki raisku ei läheks. Väiksena ei suutnud taolist ülemõtlemist mõista, kuid nüüd olen ise samasugune (kui jogurti jutt välja jätta). Ei tahaks seda enam isegi "üle"mõtlemiseks nimetada. :D
Tagasi teema juurde minnes, uurisime putkas kükitava härra käest meie võimalustest, kui sooviksime Lomboki hotellist tagasi Denpassari saada. Igaks juhuks rõhutasime, et meil on vaja õigeaegselt lennujaama jõuda. Energiast pakatav meesterahvas haaras enda paberkaardi, andes meile üksikasjaliku ülevaate, kuidas/ kuhu meid tema tuttav taksojuht viia saab. Ta kandis Bali rahvusrüüd: säravlilla sarong, koos kuldsest kangast detailidega, mille ta tihedalt oma torso ümber oli mässinud. Tõenäoliselt suutis selles vaevu hingata, mis selgitaks laual lebavat puutumata jäänud sünnipäevatorti. Lajatas hoopis hinna lauale, mis pidavat sisaldama kogu vajaminevat transporti Lomboki hotellist, kuni Denpasarri lähedale broneeritud ööbimiskohani välja. Kas hind oli kõrge, normaalne või soodne.. polnud meil kummalgi õrnaaimugi.
Gertrud kamandas Rasmuse kohale, kes ootamisest tüdinult nõustuvalt noogutas ning vantsis tagasi õue. Paar minutit hilhjem, kui me olime juba rõõmsalt tehinguga nõustunud, tuli Rasmus tagasi. Kahtlustavalt küsis üle, kas öeldud hind on ikka kogu grupi kohta?
Loomulikult mitte. Üüratu summa, mis dollarites oli vist midagi 100ga, pani Rasmuse katekooriselt diilist keelduma. Oleksime isegi lennukiga Denpassari odavamalt saanud. Ütles korduvalt, et me ei soovi seda, kuid mehike ei tahtnud sellest aru saada. Lõpuks kõmpisime putkast välja, lootuses kähku takso peale saada.
Kui juba üle tunni olime oodanud, marrsis Rasmus tagasi putkasse, kus mehikese pahameel sugugi lahtunud ei olnud. Tuligi välja, et ta ei plaani meid enne takso peale lasta, kui oleme talle tema pakutud diili osas raha välja käinud. Rasmus ei teinud ähvardustest väljagi, endal telefon juba näpus, lubas uue takso tellida. Mehikese pahameel segunes nüüd hirmuga. Jooksis paanikas talle järele, viipas alla andnult eemal seisva valge maasturi poole ja nõudis vähemalt ennist antud hindadega paberilipikut tagasi. Olin rohkem kui rahul, sest ühtegi prügikasti seal läheduses ei paistnud.
Tagasi vaatamata kõndisime taksosse. Taksojuht, kes samuti kõige õnnelikum ei näinud, olevat meid paadi saabumisest alates oodanud. Uskumatu!
Peale väikest errorit, kulgesid asjad ainult tõusujoones. Südamlik taksojuht andis mõned soovitused saare kohta ning viis meid paari tunni kaugusel asuvasse Airbnbsse. Villa keset ahvidest kubisevat metsa, mis juba autoga sõites mulle hirmujudinad peale ajas. Rasmu ja Karl lubasid veel rollerid rentida!
Valikus oli kas anda alla ja ka selle kaherattalise õuduse otsa istuda või jala läbi ahvipõrgu kõndida. Minu rõõmuks tundis Gertrud täpselt sama. Peale põgusat guugeldamist leidsime sobiva taksoteenuse, mis oli piisavalt taskukohane, et see rolleri rentimise üle trumpaks.
…
Lombok võitis koheselt meie südamed. Metsik loodus! Võimas, lopsakas, puutumata jäänud džungel. Ilusad joad, suursugused mäed... - kõik see on ahhetamapanev. Surfamine, snorgeldamine, sukeldumine! Lomboki surfivõimalused on imehead, laineid jagub nii algajatele kui ka edasijõudnutele. Sukeldumine on võrdlemisi odav ja koralliline saarepiir on lummav.
Igalt poolt kõlanud soovitused, et Lomboki tasub külastada, kui oled juba tüdinenud Balil mässavast rahvahulgast ja tunned, et vajad puhkusest puhkust, vastas 100% tõele. Erinevalt prügi sisse mattunud randadest, üllatas Lombok meid oma valge rannaliiva ja helesiniste laguunidega. Ei grammigi prügi kuskil vedelemas. Sealne kordades rahulikum liiklus pani mu mõtted triivima isegi rolleri rentimise suunas.
Siiski lasime alguses end taksoga kesklinna sõidutada, mis meie üllatuseks, oli alla kahe kilomeetri kaugusel.
Gili saartest alates meiega kaasa tulnud Daria, võttis ööbimise linnasüdames, täpselt Isi ja Nici kõrvale (samuti surfilaagrist). Ta oli meile juba lõunatamiseks hubase kohviku välja valinud, kust Karl ja Rasmus hindu nähes kanna pealt ümber pöörasid. Hiljem tulid rahulolevalt teatama, et nende uhke praad läks alla 5$ maksma. :D
Uskumatu, aga olime just kohvikusse maha istunud, kui nägime Isit teisel pool tänavat jalutamas. Tegime kisa, mille peale ta kohkunult enda ümber jäi vaatama, kuniks meid märkas. Milline tore taasnägemise rõõm! Muljetas meiega natuke, kuniks otsustas tagasi hotelli minna. Nici pidi varsti surfamast tagasi jõudma. Loomulikult jõudsime selle vähese ajaga õhtused plaanid paika panna.
Järgnev lüke paneb ilmselt nii mõnegi teist uskumatusest pead raputama, kuid seal samas kohvikus otsustasime Gertrudiga enda Airbnbst loobuda ja saksa õdedega samasse hotelli minna. Vabu tube jagus, pluss 52$ kahe öö eest tundus piisav ohverdus, et pääseksime sünges ahvimetsas elamisest ja taksoga edasi-tagasi tiirutamisest. Ausalt, isegi tagantjärgi mõeldes, oli see üks parimaid otsuseid, mis teha saime. :)
Märkamatult saabuski õhtu. Kohtusime tuledesäras Tree restoranis, kus inimesed muusika saatel õllevaate kokku lõid. Isi ja Nicki tõid kaasa ka kaks blondi hollandlannat, kes Rasmuses ja Karlis ilmselgelt elevust tekitasid. :P Juttu jagus nii kauaks, et ootamatult sai kell kümme. Kassa sabas oma järge oodates, märkas Rasmus paremale jäävat toidulifti, millega üks töötaja parajasti askeldas. Võite ühe korra arvata, kas ta palus mehe käest luba mind liftiga alla kööki saata ... :D Mehike kihistas vaikselt naerda ning oleks ääre pealt nõusse jäänud. Kuid lifti asemel lõpetasin hoopis teistega Rasta peol (ma ei tea kuidas seda paremini nimetada xd), kuhu näis kogu linn kokku tulnud olevat.
Mind paelusid pisikesed kohalikud lapsed, kes kandsid käes käevõrudest lookas tahvlit ja püüdsid neid iga hinna eest pidulistele maha partseldada. Kell lähenes südaööle … kas nad ei peaks ammu kodus olema?
On siililegi selge, et raha lapsed endale ei saa. Kuid miski sundis mind vähemalt ühe käevõru ostma… Loodan siiani, et see emotsionaalne otsus tegi ühel või teisel moel head. Hiljem koju kõmpides vajus mul jahmatusest suu lahti, kui kahe-kolme lapse asemel, oli neid nurgataga üle KÜMNE!
Vaatamata pikale veninud õhtust, läksime varavalges surfama. Ausalt imestasin, et kõik end õigeaegselt valmis said. Rand asus 20-minuti rolleri sõidu kaugusel, seega otsustasin enda alusetust hirmust üle saada ja Isi küüdi pakkumise vastu võtta.
Ja teate mis? See oli nii äge! Ma tõesti ei tunne enam ennast ära. Õudu tekitavad rollerid ja vastumeelne vesi on mulle meeldima hakanud. Eriti rahul olin Isi ääretult rahulilku sõidustiiliga, mis meid teistest vähemalt 10-minutit hiljem kohale toimetas.
Rannal olid kõik lauad valmis sätitud, meile jäi üle vaid kaasahaaramise vaev. Sain juba peale vaadates aru, et laud on lühem, kui Gilil harjunud olin. Selgituseks: proffide sõnul mida lühem laud, seda raskem on sõita.
Pigistasin silma kinni ja hüppasin teiste järel paati. Sõitsime avamere poole, kus juba kaugelt teisi veesõpru laineid püüdmas nägin. Jälgisin parajasti üht pisikest poissi, kes ühel suurel lainel sõitis, kui tüürimees järsku mu laua vette viskas ja käskis omanikul järele hüpata. Mis mul muud üle jäi, kui pea ees vette hüpata. Teised minu järel.
Algas paaritunnine sõudmine. Treenerit küll pakuti, aga otsustasin seekord ise hakkama saada. Endalegi üllatuseks püüdsin kolm lainet, suutes mõned sekundid isegi kaasa sõita! Rasmus, kes tunduvalt paremini hakkama sai, proovis mulle abistavaid vihjeid anda, millist lainet püüda ning paar korda lükkas isegi hoogu. Viimane on ehe näide, miks ma võibolla peakski terve aega hoopis sõudmist harjutama, mitte laineid püüdma ....
Gertrud, kes rannatoolil raamatutarkusi omastas, oli meie saabudes rätikumüüatest ümbritsetud. Rasmus kukkus vaatepilti nähes itsitama. Seekord sai karma ta kätte ja peagi sai temast tädikeste huviorbiit. Täiel rinnal olukorda nautides, lasi Rasmus mul lõpuks neist õnneliku grupipildi teha.
Päevad Lombokis möödusid enamjaolt surfates ja kohvikutes istudes. Meil Gertrudiga kujunes viimasest lausa omamoodi traditsioon. Kõlab uskumatult, aga külastasime paari päevaga igat kohvikut, mis jalutuskäigu kaugusele jäi. Nii palju häid maitseid, nii palju inspiratsiooni! :)
Pean ka tõdema, et tänu surfilaagris soetatud uutele sõpradele, sai meie reis meeldejääva ilusa punkti. Mine tea, ehk lähevad ka need plaanid täide, et kohtume kunagi uuesti Euroopas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar