Siin reisil oleme midagi uut avastanud - seda, et elul ikkagi on pausi nupp. Meil on pausil kõik igapäevatoimetused, töö ja kadunud on igasugune rutiin (võibolla minul niivõrd mitte). Nii on hea juhe välja tõmmata aga eks selline elustiil paneb ka rohkem mõtlema koduste asjade ja inimeste peale. Autode vaba saar, kus ainsaks liikumisvahendiks on jalgrattad, hääletult liikuvad elektrirollerid, hobukaarikud või kondimootor. Kohalikud tatsavad paljajalu mööda liivaseid tänavaid, kelle muretut naeratust ei kustuta isegi mõni ületöötanud närviline idanaaber. Sabata kassid mängivad hiirtega kulli, laskmata end ringi voorivatest rahvamassidest vähematki häirida (koerad olevat saarel keelatud). Lõputud palmiokstele riputatud tulukeste read panevad mind ka kolmandal päeval rõõmust käsi plaksutama - mu lemmikvalgus!
...
Ärkasin ilma äratuseta. Jälle. Kui keha toimib nagu kellavärk, olenemata magama mineku ajast, pole midagi teha. Saan ise ka aru, kui vastuollu mu kaks lõiku hetkel lähevad... Aga, ajasin jalad kell 4:50 kõhu alt välja ja parim viis uudishimu kustutamiseks näis ümber saare joosta.
Suurem osa tänavatest olid kottpimedad, siin-seal vedelesid öisest möllust maha jäänud asitõendid, koos üksiku noriseva inimkehaga. Olin podcasti nii süvenenud, et võpatasin, kui üks hetk enda kõrvalt pausideta jahvatama kukkunud seltsilise avastasin. Kohalik blondeeritud noormees, kes ilmselgelt oli mõne aine vine all, tolknes mul järjepidevalt elektrirolleriga kõrval ja uuris, äkki ma ikka soovin transporti. Peale kolmandat viisakat keeldumist andsin alla, keerasin klappidest tuleva podcasti valjemaks ning mängisin, et ei näe ega kuule teda.
Proovisin enda ebaviisakust mõttes välja vabandada, et taolises kultuuris ongi see ainuke ellujäämise viis. Tahaks sportlikust huvist teada, kui tihti keegi nõustub pakutava transpordiga, kui ta ilmselgelt tuli spetsiaalselt välja trenni tegema.
...
Teise saarel veedetud hommiku istusin sadama äärses Kayu kohvikus. Eilse lilleallee pidin välistama, kuna teenindajad muutusid juba paari tunniga liiga mugavaks. Komplimentidest üle paisatuna sealt lahkudes, olin küll rõõmus, kuid minus on endiselt liiga palju eestlast, et taoline liigne tähelepanu ebamugavusi tekitaks. Pluss ma pole rööprähklemises või korrektselt öeldes, multitegumtöös, kunagi hiilanud, kui see on seotud inimestega samal ajal rääkimisega.
Suure kohvikufanatina püüavad tahest tahtmata pisidetailid mu analüütilist pilku. Kayu kohvikus osutusid nendeks jämedast puidust meisterdatud mööbel ja vegan snäkke promovad sildid. Hubased tumedad kuppel-lühtrid, mis laudade kohal kõrgusid, sobisid perfektselt vihmaste ilmade või õhtupimeduses romantiliselt kohvitamiseks. Jah, esimest korda andis ilm käimasolevast vihmahooajast märku.
Siiski miski selles kohas ei sobinud. Sättisin ennast kõige tagumisse nurgalauda, ideaalse vaatega kogu kohvikule. Pisikesed kohalikud noored askeldasid leti taga, inglise keel silmapaistev. Mandlipiima neil polnud, seega tellisin matcha kaerapiimaga ja ühe ergutava hibiskuse tee - kui kaua ma olen seda “eestis iga päev joodud” teed igatsenud. Mõtted rändasid tagasi hommikutele, kui varavalges läbi metsatuka vanemate juurde jalutasin, et empsiga enne ülikooli loengusse sõitmist tassike teed piimaga rüübata. Mitte, et see piim hibiskuse teega kuidagi seotud oleks…
Kassast paremale jääv lett oli vegan koogikestest lookas, mis minu ootusi selle koha suhtes tõstis. Hingake rahulikult, ma ei ole veganiks hakanud, aga nii palju eelarvamusi mul on, et kui kuskil kohvikus mõeldakse ka veganite peale, siis juu on tegemist modernse ja natukenegi terviseteadliku kohaga. Menüü põhjal vastas see tõele.
Proovin välja nuputada, mis see miski häiriv asjaolu on, kuid ei suuda peale koledate soola-pipra topside millegi peale tulla. Minu deluulu pool viskas selle energeetiliste põhjuste varna… :D
…
Eilsest nii palju, et peale kohvikus blogitamist ja Gertrudiga brunchitamist, kulutasime päeva esimese poole poodides tuiamise peale. Mind iga päev naerma ajav Gertrud, kes alles mõned tunnid tagasi anonüümsete ostuhullude grupiga tahtis liituda, ei ostnud mitte midagi! Tundsin end nagu ema, kellel laps äsja kunstinäitusel või spordivõistlusel karika koju tõi - juu ei olegi olukord nii lootusetu! :D Pealegi, suurem osa tema ostudest on kingituseks mõeldud, mis on minu arust tohutult armas.
Shoppingu lõpetasime massaažisalongis. Lasin vahval prillitatud tädil enda varbaid mudida, kuniks Gertrud kauaigatsetud maniküüri pingis istus. Olime protseduuridega poole peal, kui järsku ilmusid akna taha Rasmus ja Karl. Mõlemad ütlemata elavas meeleolus, uued cowboy kaabud peas. Pidin ikka vaeva nägema, et näole kippuvat muiet maha suruda. Rasmus vehkis sõrmega telefoni poole, mis sai tähendada ainult üht. Sõnumite jada lõpuks lubasime peale protseduure saare teisel pool asuvas baaris kohtuda.
Aja kokkuhoiu mõttes rentisime rattad. Soppa ja pori pritsis, ükskõik kui ettevaatlikud me olla proovisime - paratamatus, kui ootamatu vihm kõik saare liivateed ojadeks muudab.
Leidsime poisid ühe liivase rannabaari eest, otse rattatee äärest. Mõlemal suu kõrvuni, käed heast muusikast taeva poole sirutatud ja õõtsusid tuttava viisijupi saatel küljelt-küljele. Nende selja taga kokteili kokku segav baarman valas meid üle soojade tervitussõnadega, väites, et Karl ja Rasmus on tema päeva juba korda teinud. Kell polnud veel isegi kaks (14:00)! Minu rõõmuks pikalt sinna pidama ei jäänud, saare teised kohad ootasid avastamist.
Parkisime rattad massiivses noorte hosteli ette, kuhu alguses plaanisime ka ise toad võtta. Suured reklaamsildid kuulutasid peatselt algavast basseini peost, seega istutasime ennast juba varakult katusealuse puitlaua taha. Tellisime hunniku süüa (neil oli isegi bataadifriikaid!) ja sobitasime meid ümbritsevate seljakotiränduritega sõprussuhteid. Kõrval laual lebav tupsukarp oli piisav märk, et Rasmus ja Karl automaatselt tüdrukutega ühisekeele leiaksid. Mitte, et siin nende nikotiinisõltuvusele vihjata, vaid just meie põhjanaabrite äratundmisele. Karl julges küsimatagi väita, et tüdrukud on pärit Rootsist. Blondide pikkade juuste ja ookeanisiniste silmade põhjal, julgesin temaga nõustuda.
Täpselt nii oligi. Teine tüdruk, brünett, kes end Elleniks kutsus, kinnitas, et elavad Stockholmi kesklinnas, otse minu lemmikkohvikute tänaval. Muud polnud ühise keele leidmiseks vaja.
…
Õhtusöögi ajaks jõudis gili Trawangangile meiega surfilaagris olnud Daria, kes näljast nõrkedes siiski kannatlikult Rasmust ja Karli suutis oodata. Need kaks võtavad saare avastamist nii tõsiselt, et jäid magamatusest tingitult tunniks ajaks bungalowsse tukkuma.
Mu süda täitus rõõmuga, kui rannaliivale ehitatud paradiisisaareliku indoneesia restorani kasuks otsustasime. Lauale paigutatud küünlad ja loojuva päikese värvi laternad olid kõik, mida mõnusa miljöö loomiseks oli vaja.
Ilma menüüsse süvenemat teadsin, et tahan Pad Thaid. Rasmus krimpsutas mu vastas nina - see olevat kõige jubedam toit, mida ta Aasias söönud on. Olin jahmatusest keeletu. Daria tõstis ka pilgu menüült, suutmata enda kõrvu uskuda. Nagu juba arvata võite, sai Rasmus taolise väite eest korralikult vastu pead. :D
Kui pisike teenindajapoiss meie soove kirja tuli panema, jäi ta mind veidi kummaliselt jõllitama. Otseloomulikult haaras meie humorist, Rasmus, võimalusest kinni. Silmagi pilgutamata näitas ta näpuga minu suunas ja ütles poisile surmtõsiselt, selges inglise keeles, et olen temast sisse võetud. Tõmbasin äsja rüübatud kookosevee kurku. Õnneks Bali jume suutis mu näkku kerkinud puna edukalt varjata, samal ajal, kui Rasmus naeru kinni hoidmisest pooleldi lämbuma hakkas. Itsitas vaid oma õllekruusi kohal ja palus mul valetada, et olen kakskümmend (sest teenindaja oli 21). Olukord kulmineerus nii, et ka veel järgmisel päeval restoranist möödudes, hõikas poiss, kes kusjuures nüüd tunduvalt enesekindlam näis, mulle tervitussõnu ning palus meil kindlasti õhtul õhtustama tulla.
…
Gili viimasel õhtul sai Gertrudi järjekordne unistus linnukese kirja. Leidsime saare enim soovitatud tätoveeringu salongi, kus ta silmagi pilgutamata end toolile sättis ja lasi soovitud kunstiteose nahale joonistada. Juu olid minu krimmassid piisav märk, et piitspeenike tätoveeritud mehike mulle teenust pakkuma ei hakka.
Üks tätoveeringuga, teine XXL suuruses frozen jogurtiga, lõpetasime õhtu rannabaaris jutustades. Meie neljaliikmeline seltskond muutus ootamatult suureks, pea viieteistkümne liikmeliseks grupiks. Lõunal tuttavaks saanud rootslannad, Ellen ja Louisa, tõid endaga kaasa kolm sõbrannat. Vaatasin muheledes poiste poole, kes peale mitmekuist tarpingu-tsölibaati taas inimeste sekka pääsesid. Vaene baarman pidi lõpuks peaaegu kõik sealsed toolid meie juurde tarima. Aga ütlemata tore oli ja saan enda Eesti pere rahustuseks öelda, et õhtu rootslastega kasvatas minus veelgi rohkem igatsust Eesti vastu. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar