Ma armastan Gili saari. Eemale sellest autode mürast, ringi sagimisest, õhku eritunud heitegaasidest, maha loobitud prügihunnikutest... Tänavatest, mis teevad 100-meetriga tervele Eestile pika puuga ära.
Istun hetkel lilledega üle kullatud kohvikus, rüüpan mandlipiimaga matchat ja sundisin ennast põneva koha pealt pooleli jäänud raamatut sulgema. Aknast paistev vaatepilt oli lummav. Sinistest rannavetest kerkis välja mitu kõrgete kaljuseintega saart, mille erikõrgustega tippusid kaunistasid sihvakad asteetlikud palmipuud. Gili Meno ja Gili Air... Heleda liivase kalda poole veeresid vahuharjalised lained, kus üksikud varajased ärkajad päikesetõusu imetlesid.
Saar ise on pisike. Täiuslik ring, mille ümber suundub vaid üks liivane kivitee ja saad kogu saarele tiiru teha umbes täpselt tunniga. Gili Trawangan asub peaaegu täpselt ekvaatoril, mis muudab ööpäeva tsükli aastaringselt muutumatuks. Päike tõuseb ühes saare otsast 6:30 hommikul ja loojub teisel pool 6:30 õhtul.
Rüüpasin veel ühe lonksu. Isegi see ruum õhkas rahust... Täpselt miski, mida mu keha vajas. Valgeks võõbatud puitmööbel, keraamilistesse vaasidesse paigutatud heleroosad lilled, heegeldatud kreemikad padjad…Ringi askeldav barista paigutas hommikul värskelt korjatud lilli laudadele ja lausa vabandas, et pidin närtsinud kimpu nägema! Need inimesed aina üllatavad mind oma headusega...
Aga aitab sissejuhatusest ja lendame natuke ajast tagasi...
...
Peale paaritunnist umbset paadisõitu jõudsime Gili Trawanganile. Polnud ammu taolist kergendust tundnud, kui üks hetk sealt tikutopsi suurusest uberikust välja pääsesime. Ilmselt ka põhjust, miks me avastasime end raskete kottidega hotelli poole patseerimas, suutmata hobukaarikus istumisest isegi mõelda. Hingasin hoopis sügava sõõmu adru ja tõrva segust mere õhku, tehes peas listi kohvikutest, kuhu blogitama tulla.
Ööbisime sadamast mõned kilomeetrid eemal, otse sirgelt mööda peatänavat ja siis vasakule. Ideaalselt kohvikutele, restoranidele ja baaridele lähedal, samas piisavalt kaugel, et möirgav muusika meie und ei segaks.
Läbi palmipuude allee saabusime paradiisisaarele omasesse bungalowdega majutuskeskusesse. Vaikselt kõlaristest kostuv meditatsioonimuusika, tempokalt niigi läikivat põrandat pühkiv noormees ja sealsamas basseini ääres kookospähklit rüüpav paarike mõjusid momentselt lõõgastavalt. Kõrtest punutud harja nurka visanud poiss tormas meid nähes leit äärde, kaevas leti alt vajamineva paberimajanduse ja ulatas võtmed. Tema kakaovärvi nahk sillerdas õhku matvast niiskusest.
Saime nelja peale ühe bungalow kompleksi (?). Rasmus lasi meil härrasmehelikult valida, kas tahame Gertrudiga ülemist või alumist korrust - suurt vahet ei olnud, seega haarasime esimese kätte juhtuva võtme ning lõpetasime üleval.
Tuba oli hubane. Perfektselt ära tehtud voodid, valge linase materjaliga kaetud laed ning ilma katuseta välidušširuum, kus pisikesed ja suured gekod rõõmsalt ringi jooksid. Gertrud viskus rahulolevalt käed laiali voodile, soovides, et võikski terve elu niimoodi elada. Ei saanud vastu vaielda.
...
Viimasest söögikorrast oli möödunud mitu head tundi, seega kõhud lausa karjusid toidu järele. Õdusatest restoranidest pungil rannaäär ei teinud me elu sugugi lihtsamaks... nii, et valik sai langetatud puhtalt selle põhjal, kus on kõige rohkem inimesi.
Teadsin, et tulukestemere alla paigutatud rannaresto saab olema kindla peale minek. Võisin selles ainuüksi atmosfääri tõttu kindel olla. Tantsusammul ringi siiberdavad teenindajad serveerisid meile kõikvõimalikke jooke ja söögipoolist, unustamata meid isegi siis, kui restoran puupüsti täis oli. Pole vist imestada, kui kaks aktivisti muudkui uusi tellimusi sisse andsid. :P
Juustused quesadillad ja värskest tuunikalast kokku sätitud poke kauss panid mind rahulolevalt mõmisema. Ei usu, et asi oli vaid erakordselt tühjas kõhus...
Gertrudi nina alla asetatud käsitööfriikaid ja Aioli kastet nähes, leidsin ennast kahvliga ta kausist enne, kui luba küsimise lõpetanud olin. End teolt tabades, Gertrud vaid itsitas mu vabanduse üle. Kehitas õlgu, oleme juba piisavalt kaua koos seigelnud, et üksteise toidu küsimata võtmine iseenesestmõistetavaks muutuks. Rasmus, kes burksi kugistamise korra pausile pani, ei lasknud tal end korrata - tõstis hunniku kartuleid enda taldrikusse ka, näol ilmselge rahulolu. Seekord ei reageerinud Gertrud pooltki nii rahulikult. Põrnitses teda hoopis ilmel, mis pani mind äärepealt rüübatud kookosvee lonksu välja purskama. Karl raputas pead, suutmata uskuda, mis lasteaiaga ta reisile sattus.
Kui mehed oma happy-houri õlled alla kaanisid, liikusime edasi. Päeval saarele saabudes möödusime Frozen Jogurti putkast, kuhu me - otse loomulikult- enda sammud järgmisena seadsime. Haarasin kõige suurema kopsiku, lasin maitsestamata jogurtit ääreni täis ja kallasin peale hunniku pisikesi šokolaadipallikesi. Arutlesin kõva häälega, kas peaksin ehk kohe kaks jogurtit ostma, et tagasi tuleku vaeva säästa...Loogika ja kainemõistus olid mulle nagunii ammu selja pööranud. Rasmus vaatas mind veidi viltu, kuid otsustas siis sama teha.
Pisike putkapidaja hoiatas ennatlikult, et jogurtile lisandeid keerutades, keeraksime kommirattaid hästi aeglaselt. Ilmselt on Rasmus liiga pikk, et info tema kõrvu jõuaks ja nii ta lõpetas kopsikutäie šokolaadi-kuulikestega. Prahvatasime Gertrudiga naerma. Isegi tõsise olekuga tädikese suunurk tuksatas.
Kõrgenenud meeleolu oli kergesti tajutav. Süda laulis rõõmust, kui suur jogurtitops näpus läbi tänava melu tatsasime. Armas Gertrud muudkui tõmbas mind teelt kõrvale, kui enda kohvikute lummuses järjekordse hobuse alla hakkasin jääma.
...
Üks drastiline muutus, mida järgmisel hommikul märkasin, olid tühjad tänavad! Milline luksus on joosta, kui ei pea ühegi hulkva koera eest põgenma või lõputu roduna tulevate rolleritega võitlema. Rääkimata meetrisügavustest aukudest, mis lausa karjuvad, et keegi sinna sisse kukuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar