Kaks päeva oli piisav, et mind täielikult surfiusku viia. Laagri kolmandal hommikul basseini ääres blogi kirjutades, vaatasin end ümbritsevat eksootilist täiuslikkust ja tundsin kergendust, et vennaga ühtegi selle teemalist kihlvedu ei sõlminud. Tema silmis polnud surfi "mitte meeldimine" variant.
Mõtted triivisid jõuliselt blogist eemale. Silmitsesin kohalikku vanahärrat, kes pühkis armetu harjanikerdisega kokku öösel langenud palmi lehti. Vanamees naeratas, noogutas ja komberdas jalgu lohistades kohviku suunas. Kell lähenes seitsmele - loetud minutid näljaste laagriliste saabumiseks.
Olen jõudnud arusaamale, kui suur mõju on keskkonnal meie olemusele. Kui elad lillede, merekohina, värskete mahlaste puuviljade ja rahustavalt siristavate lindude keskel, muutud ise ka haldjaks. Minust paremale jääv roosa puhmastaim on ehe näide. Mõningad õied koosnesid kümnetest kroonlehtedest, olles oma ülepakutuses peaaegu sündsusetu. Lükkaks kasvõi Mark Twaini sõnad ümber, et paradiis loodi Mauritiusel (pole ise käinud, seega selliseks teoks mul ilmselt õigus puudub).
Kui saarel on midagi ebakindlat, on see ilm. Vähemalt hetkel - vihmahooajal. Samas on taoline mikrokoliima selle hingematvalt kauni riigi üks suurimaid võlusid. Siinne mitmekülgne maastik suudab meeli rahuldada ka siis, kui India ookeani tsüklonid möllama tulevad (Eestis on kombeks nendele naiste nimesid jagada). Olgugi, et tohutu reostus, mis sealset autentselt puhast ilu rikub, minus kohati vastuolulisi tundeid tekitab. “Teeme ära” Balile! Kuidas kõlab?
Mõttesse süübinud, võpatasin, kui järsku Rasmus käredal häälel tere hommikust poetas. Käis käega läbi äramagatud juuste, lonkis laua uurde, ja rääkis enda kohutavast ööst. Magada ei saanud, varvas on paistes, moskiitod olid valge võrgu vahelt sisse pääsenud, lubatud teki asemel toodi lina ja AC otsustas ka veel ise sooja pealt külmaks minna. Oleksin äärepealt äsja rüübatud teelonksu talle näkku pursanud, unustades viimsegi viisakuse Rasmusele kaasa tunda. Õnneks ka tema suunurk tuksatas, andes kinnitust, et ma ei läinud üle piiri.
Kella kaheksaks kogunesime surfilaudade laenutuse ees, kõigil sinised Brown Sugar Campi ujumissärgid seljas. Need anti meile eile - laagris osalejate hüved. Rasmus paigaldas juba lauda bussi katusele, Karl, koos mõne teise professionaaliga, tegid viimased viimistlevad vaha tõmbed, et laud vees liiga libedaks ei muutuks. Ühtegi algajate grupi liiget ei paistnud, kiikasin juba kahtlustavalt seinal kõlkuva tahvli poole. Saksa õed, Nici ja Izi, polnud enda nimesid ära kustutanud. Juu on saksalik täpsus neil veres - kaks minutit oli veel aega. Gertrud, kelle väike gripihoog kätte sai, ei olnud siiani saanud meiega ühineda.
Trennid toimuvad enamasti kaks korda päevas ja mainitud tahvel on siis koht, kuhu iga soovija enda nime kirja paneb. Nii on treeneritel osalejate summast mingigi ülevaade. Vees oleme enamasti kuni kaks tundi. Surfates üles kasvanud kohalikud on piisavalt tasemel, et õpilaste oleku põhjal treeningu kestvus määrata. Kui ikka näevad, et kellelgi suurt motivatsiooni pole, kuulutatakse üritus isegi tunni möödudes lõppenuks.
Algajate grupi tund näeb üpriski ühenäoline välja. Kinnitame laua nööriga jala külge, jookseme vette ja asume treenerite abiga laineid püüdma. Vaevu üle naba ulatuvas vees ise suurt mõtlema ei pea - isegi sobivad lained valivad treenerid välja. Lükkavad hoo ka veel sisse. Eesmärgiks siis meile tasakaalu ja lauale saamist õpetada.
Samm-sammu haaval liigutakse edasi ehk kui laual juba püsid, antakse järgmiseid vihjeid, kuidas lauda suunata ja hoogu tekitada. Alates kolmandast päevast hakkasin edasi liikumiseks surfilauda kasutama - hüppasin kõhuli peale, olles veendunud, et liigun kätega sõudes kiiremini edasi, kui jalutades iga lainega võideldes. Eks piisas ka Kiki, äsja isaks saanud treeneri, kommentaarist, et mu motivatsioon on nagu mehel, kuid musklid sama suured, kui ta pojal. Ta poeg on ÜKS.
Võimalik, et pälvisin lisaks kõigele ka "Tüütuima osaleja" tiitli. Minupikkune, kuid ääretult laiade õlgadega tüüp, vastas mu küsimustele nagu paisu tagant valla pääsenud sõnade-laviin. Tekitades kohati raskusi teda mõista. “letsgothereand…theapartmenwillbethere…” umbes nii. Olin talle tänulik. :) Hüüdnimede eest polnud ka pääsu - päevaga sai Birgittist Pokemonide meediafrantsiisis väljamõeldis Pikachu.
...
Tagasi tuppa jõudes oli Gertrud endiselt pikali. Isegi haigusest puretuna oli ta kaunis. Tema näos on midagi puhast ja head. Keeras teist külge ja uuris, kuidas surfamine läks. Peale värvikaid kirjeldusi tundis ta end piisavalt värskelt, et minuga koos hommikusöögile jalutada. Viimane on kusjuures hinna sees ja oi kuidas ma neid värvikirevaid tervisest pakatavaid toite naudin. Tunnen lausa, kuidas kaua igatsetud vitamiinivarud täiendust saavad.
Tore köögitäidi asetas just tellitud smuutikausid meile ette, kui Rasmuse ja Karli buss parklasse keeras. Juuksed veel veest turritamas, võisin ainuüksi nende näoilmete põhjal kinnitada, et lained olid head ja trenn edukas. Erinevalt meist, käivad nad veidi eemal, sügavates lainetes surfamas. Ainuüksi mõte peaaegu avamerele lauaga ulpima minna, tekitas minus külmavärinaid. Samas, kui vaatasin meile lehvitavat särasilmset Rasmust, mu hirm veidi lahtus. Tal oli suurepärane hommikupoolik - sai päris mitu korralikku pikka lainet. Sel ajal ma veel ei taibanud, mida see täpsemalt tähendab, kuid rõõmustasime temagas koos. :)
…
Kümne päevaga saime teiste laagrilistega nii lähedaseks, et asusime ülejäänud reisi nendega koos planeerima. Ülevoolavate emotsioonidega karaoke õhtud, ühised õhtusöögid, läbi käänuliste teede muusika saatel maha peetud autoreisid… nähtavasti on meil kõigil antud eluperioodis puudu geen, mis põhjustabks pikemalt mingisse kohta pidama jäädes ka juurte alla ajamist. Mitu korda proovisime juurduda, kuid see juur oli alati kirdur, mille kiskus välja iga pisemgi tuuleiil. Muud vist polegi ühtekuuluvuse tekitamiseks vaja?
Sakslased Nici ja Isi, venelanna Daria ja meie neljane punt moodustasid justkui vandeseltsliku kollektiivi, kes ühiselt saart jahtima otsustasid minna. Trennide vahepealse aja veetsime igaüks ise nurgas nokitsedes ja õhtusöögid lähedal asuvates kohvikutes koos muljetades. Täpselt nii, et kõik saaksid piisavalt aega sotsiaalseid patareisid laadida, kuid ka suhtlemisvajadust rahuldada.
...
Viimased kaks päeva, kui Nici ja Isi laagrist lahkusid ning Gertrud endiselt haiguse järelnähtudega maadles, ei tahtnud ma üksinda algajate trenni minna. Samas surfist ei tahtnud ka ilma jääda, seega - ilmselt te ei imesta - panin ennast ise profesionaalide gruppi kirja. Rasmusele pakkus mu isetegevus eriti nalja, kuna tavaliselt ikka treenerid ise kutsuvad. Samas elas mu otsusele kahe käega kaasa. Näitas isegi pöialt. Mis mul ikka kaotada oli, kui valikus on kas 1. ei lähe üldse, sest ma oleksind eratunniks piisavalt arg või 2. lähen ja võibolla pean kaldalt kaasa elama.
Rand asus väikeste kohvikutega palistatud lahekaldast vaid paarisaja meetri kaugusel. Valisin juba silmadega potentsiaalseid kohvikuid, kuhu istuma tulla, kui ma surfikeelu peaksin saama. Kuid üllataval kombel ühtegi sekeldust - isegi mitte halvakspanevat pilku - ei tulnud. Teistest veidi vanem, prillitatud ning asjaliku olekuga treener, Harry, vaid noogutas ning palus mul tema ligi hoida. Proovisin enda sees kasvavat õudu varjata, kui ta asjalikult liiva peale joonistades reegleid selgitas. Kust välja tulla, kuidas mitte teistele ette jääda ning suurte lainete korral “turtle pööret” teha. Viimane sõnapaar tuli nagu külm dušš mulle kaele. Vaatasin küsivate silmadega Rasmuse poole, kuid ta tiris juba lauda mere poole. Mis asi see kilpkonnapööre veel olema peaks?
Harry on tark, isegi sõnu lausumata sai ta mu murest aru. Mõtiskles pisut ning näitas teise alternatiivi, kuidas suurtest lainetest ilma minema lendamata läbi saada. See polnud sugugi julgustavam variant ning hakkasin juba käega kohvikute poole näitama, mõttega esimesel päeval kaldalt vaadata. Aga enne kui sõnad suust sain, marssis Harry juba vee poole, kõik ülejäänud ta kannul. Ohkasin. Juu peab siis nii minema. Viskusin pisut vastumeelselt kõhuli lauale ja asusin avamere poole kätega sõudma. Nägin, kuidas Rasmuse miniatuurne kuju kaugustes paistab ja juba laineid püüab. Kahetsesin, et otsustasin ilma kutsumata profidega liituda.
Teadsin juba enne vette minekut, et enda saatuses ma treenereid süüdistada ei saa. See oleks umbes samasugune kriitika, kui anda dirigendile Beethoveni viienda sümfoonia noodid, aga ise kuuendat mängima hakata ja siis teda tema oskamatuses süüdistada.
Aga uskuge või mitte - see oli nii äge! Poolteist tundi hiljem kaldale jõudes ma lausa trillerdasin adrenaliinist ja rõõmust, mis ei tahtnud kuidagi mu sisse ära mahtuda. Kes võinuks arvata, et ülepeavees, mitmekümnete inimestevahel surfamine võib nii lõbusaks kujuneda. Oleksin olnud õnnelik isegi siis, kui poleks kordagi püsti saanud, kuid imekombel püüdsin kaks üpriski pikka lainet. Loomulikult tänu Harry abile, kes mulle veidi hoogu sisse lükkas. Hiljem jooksid kaldale sättinud fotograafid mu jalust, igaüks proovides mulle salaja klõpsutatud pilte maha partseldada. Läksingi õnge - mingit mälestust on ju vaja! Ja ei, ma ei püüdnud ende piku professionaalse sõidustiili poolest, vaid see ongi nende rahateenimise viis. :P
Ülejäänud aja lugesin kohvikus Will Smithi elulugu, lastes teistel hulludel edasi möllata. Rahvast oli selleks hetkeks juba meeletult, mis oli ka põhjus, miks ma varem välja tulin. Kellelegi lauaga pähe panna või üldse üle sõita polnud hetkel mu soovide nimistus. Rüüpasin hoopis rahumeeli kookospähklit ja lehvitasin surfilauda järel vedavale itaalia mehele, kes kuskilt mu päritolu välja uuris ja terve pooleteist tundi “Go Estonia” ergutussõnu hüüdis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar