Austraalia II

 

Töö leidmine: 

Sellest eriti ei räägita, kuid aastal 2024 ei ole enam Austraalias tööotsimine midagi nii kerge. Kohalike teooriale põhinedes, andis koroona lõpp suure avapaugu seljakotiränduritele, kes hordide viisi riiki sisenevad. Vaikimisi kehtestatakse aina karmimaid viisa saamise reegleid, kuid ega seda liiga palju ei kuulutata. Pole ime, et kõik noored endiselt Austraaliasse kõrgete ootustega rahamägesid otsima tulevad. Kui kerge on arvata, et terve pasuna koor ootab neid lennujaamas, hunnikute viisi tööpakkumisi laual... aga reaalsuses ei ole mitte kedagi. Ootavad hoopis suured väljaminekud ja karm töö. Võib kuluda kuid, enne kui keegi võtab vaevuks sulle vastata ning tööle võtta. Või siis vastab, aga tööle ikkagi ei võta. Kui kuskile saad, pead ego alla suruma ja leppima, et mõni 18-aastane nagla kamandab sind, kes on pealekauba veel purjus ja magab kuskil nurgataga. 

Lihtne eluline näide: me Karliga saatsime kuu aega, iga päev, valimatult, cv-sid. Olime selles punktis, kus isegi jääkülm haisev lehmafarm tundus suurepärase valikuna. Peaasi, et keegigi meile palka maksaks. Kokku saatsime u sada (või natuke peale) resumeed ning vastuseid tuli keskelt läbi viis. Lubati tagasi helistada, kuid seda pole siiani juhtunud. 

Kui nõuandeid jagada, siis parim viis töö leida on läbi tutvuste, mis ka meid lõpuks oliivi farmi aitasid. Aitäh Hannes ja Ave. :) Kui tutvusi veel pole, soovitaksime farmidesse kohale sõita ning tööd paluda.

Austraalia ja maitsed: 

Tunnen end juba nagu kibestunud tädike, AGA midagi pole parata, kui maitsetu kultuur valitseb ka kulinaaria valdkonnas. Paljud ei ole kunagi maitsenud ega ka pole huvitatud teiste kultuuride toitude maitsmisest. Seda eelkõige maapiirkondades. Kellerberrinis piisas vaid mõnest kirjeldusest, et neid öökivaid häälitsusi ja nägu krimpsutama panna. Oleks veel neile serveerinud tundmatut musta leiba, kilu, keefiri, odrakaraskit, pasteeti ning hapukapsast, võime kindlad olla, et oleksin peletanud nõrganärvilised lauast ja halvanud julgemate maitsemeeled. Harjunud ollakse vaid valge saia ning viilutatud sulajuustuga. 

Okei, grillvorst ka ...

Et mitte ülekohtune olla, leidub ka üksikuid indiviide, kes on maailmas reisinud (nagu nt tarpingust Cal) ja tunnevad rohkem huvi uute maitsete suhtes. Nemad on proovinud kangemat kraami, kui valge sai ega hakka veidi värvikamat toitu nähes suust vahtu välja ajama. Rahvustoitu kui sellist siin ei ole. See tehti mulle kohe selgeks. Food Republicu ülemus, John, arvas, et võib-olla kõige lähim rahvustoidu nimele on grillitud krevett, mis tabab iga tõelise austraallase maitsemeelt otse kümnesse. Tema väidet on kinnitanud iga maha peetud grillpidu, kust nimetatud gurmeetoit kunagi ei puudunud. 

Võimalik, et selline maitselagedus on tingitud Austraaliasse toodud kodanike taustast. Sisuliselt enamus valgenahalisi, kes Austraaliat asustama toodi, olid vangid. Sellest võib järeldada, et ega tol hetkel ilmselt liigne raamatute lugemine ning esteetikameel esiplaanil ei olnud. Kui nii võtta, on ka tänasel päeval austraallase näol tegemist vangide järeltulijatega - ehk peegeldub sarnane mõtteviis endiselt mõningate generatsioonide järelt välja.

Asjaajamine: 

Nüüd Karli lemmikteema, millega ta nii mõnegi närviraku on kaotanud. :) Asjaajamiste standardid, mis on meile, eestlastele, igapäevased, on siinpool maakera nagu tulnukate tehnoloogia. 

Alustame alles eile juhtunud intsidendiga, kui Artur leidis meie Dallase majakesse saabunud kirjade hunnikust Karli nimelise ümbriku. Saabunud oli meeldetuletus tema arsti juures käigu kohta, mis nüüd juba veidi ähvardavalt kõlas ning millele 40$ viivis oli otsa lisatud. Pole vahet, et Karl rõhutas härra doktorile, et lahkume ülehomme farmi ning PALUN arve meilile saata. Meiliaadress sai vahetatud ning arsti poolne lubadus antud, kuid tegudeni siiski ei jõutud. Ümbrik potsatas hoopis Dallase majakese postkastis, kuhu ta ka mitmeks kuuks jäi. :) Olge mureta, Karl lubab stoilise rahuga selle vaidlustada ning keeldub kategooriliselt seda maksmast. :)

Samasugune paberimajandus puudutab kõikvõimalike trahve, millega puutusin kokku - tänu kolleegidele, mitte et mul endal oleks auto olnud - nii Kellerberrini kui ka Nimmitabeli aegadel. Trahve kiiruse ületamise eest makstakse suuremates linnades isegi telefoni teel (kus ootejärjekord on tihti ligi mitu tundi!) kuid postiga arvete maksmine on tunduvalt populaarsem alternatiiv.

Kui seadusesilmaga pahuksisse lähed, tuleb teavitus lubatud piirkiiruse ületamisest postiga koju. Riigi valitsusel tundub, et ei ole mingisugust ühtset süsteemi ega arhiveeritud andmeid internetis. Pigem tundub, et toimib nagu Eesti Kaitseressursside Amet - kõik andmed on arhiveeritud paberkandjal ja kuskil all keldris. Kui tahetakse andmeid kätte saada, käib info läbi viie erineva arhiivis töötava tädi ja läbi kümne paberkandjal saadetud kirja. Kohalike ajude krussiajamise vältimiseks soovitan ID-kaardist ja e-riigist rääkimisest hoiduda… Ja selle kõige juures ei ole enamustel austraallastel aimugi, et saaks paremini. Ükskõik mis kohalikuga rääkida, siis on mul alati tunne, et ta arvab, et me Eestis seljatasime alles hiljuti kiviaja ja et pooltes majades pole elektritki. Ise aga maksavad arveid posti teel, haha!

Kliima: 

Kujutage ette, et te olete terve aasta raha kogunud sooja Austraalia töö/ puhkuse jaoks, jõuate kohale ja ärkate ühel järjekordselt ilusal hommikul üles ning aken on jääs. Õues on kolm kraadi sooja.. KOLM KRAADI SOOJA!!!?? Isegi Saaremaal on hetkel soojem! Umbes taoline reaktsioon tabab paljusid, kes ilma põhjalikku eeltööd tegemata siia lendavad. Lihtne on unustada, et Austraalia eri punktides võib kliima erineda sama palju, kui Eesti versus Hispaania.

Vahe seisneb aga selles, et erinevalt Eestist, ei ole Austraalia jahedamateks ilmadeks loodud. Majade ehituskvaliteedist ehk auklikest seintest ja õhku läbi laskvatest ustest-akendest olen ilmselt juba piisavalt selge pildi teile maalinud.

...

Aga, et siiski kogu postitus vähe positiivsema kõlaga lõpetada, võib Austraalia auks öelda, et sisserändureid kohtlevad nad suurepäraselt. Oodatud on kõik, olenemata soost, rassist või majanduslikust olukorrast. 

Kui elad Austraalias, peab ikka kõvasti vaeva nägema, et kodutuna tänaval lõpetada. Ole sa teenindaja, piimamees või niisama kaubanduskeskuse koristaja, palk ja töötunnid on endiselt piisav, et pisike kodu üürida ning leib lauale tuua. 

Pensionäride elu tundub õitsevat, seavad igal hommikul sammud lähimasse kohvikusse, kus nad sõprade/ sõbrannadega tundide viisi jutustavad. Ehk mäletate veel Food Republicu iga nädalasi raamatuklubi tädikesi ja golfiklubi mehikesi? :)

...

Viimased kolm päeva Austraalias veedame auto ostja otsimisega ning kohvikutes silmaringi laiendamisega/ maitsemeelte rahuldamisega. :P

"Kui pakutakse 5000$ auto eest 1000$, sest tegemist on manuaaluga"

Lahendus: frozen jogurt :)

"Karl, naerata!"

"Okei"

Peaaegu minestasin elevusest :O

Austraalia - unistuste maa?

 

Kuna ilmselgelt keegi ei viitsi headest ja ilusatest asjadest lugeda, siis pole mõtet siia ka kirjutada, kuidas me jahedat ilma naudime ja päevad läbi pagarikodades saia pugime.  Asun otse asja kallale ja kirjutan asjadest, mis meid segadusse ajavad, mis küsimusi tekitavad ning loomulikult sellest, missuguste maiuspaladega preili Karma paljusid seljakotirändureid kostitab.

Kogusin pisut mõtteid eluolust ning inimestest siin pool maakera. Nendest tavalistest paikseks jäänud kodanikest, kes käivad tihti poes paljajalu, kannavad autos põhivarustusena kaasas õngevarrast, grillivad kraavist püütud kala ning kutsuvad ennast austraallasteks. Siin on tohutult asju, mis on meil karbi korralikult lahti löönud. Soojenduseks näiteks fakt, et austraallaste lemmiklooma armastus on küündinud sellisele tasemele, et isegi koerte psühholoogid hakkad igapäevaseks saama. Kahju, et meil koera pole, seda kontseptsiooni tahaks lausa pealt näha. 

Majandus: 

Teades mu isa suurt numbriarmastust, võtsin ennast kokku ja uurisin pisut ka seda maailma. Kui mõni arvutus ei klapi, ärge üldse mitte imestage. :) Numbrid numbriteks, isegi minusugune majandus võhik taipab, et Austraalia majandus on tuntud üle maailma. Kuvand Austraaliast on jõukas ning kõrge elatustasemega riik. SKP ehk sisekoguprodukti suurus on 1.5 triljonit dollarit. See on 60 korda rohkem, kui Eestis. Enne mu kiiruuringut (loe: üleeile) oleksin hakanud sõjakalt oma kodumaad kaitsma, stiilis: “aga Eestis on ju nii vähe elanike!”. Teadvustamata, et Austraalias elab Eestiga võrreldes inimesi vaid u 20 korda rohkem. 26 miljonit. Niivõrd noore majanduspiirkonna ja pea Euroopa suuruse saare kohta on seda ütlemata vähe.

Just see meeletu maalapp ent hõre asustus on Austraalia majanduslikuks eeliseks. Numbrites: pindala on 7.7 miljonit ruutkilomeetrit, inimasustuse tihedus 3 inimest ruutkilomeetri kohta, mis on maailmas üks madalamaid! Minu andmete põhjal edestab neid vaid Mongoolia ning Namiibiaga istuvad samal pulgal. Perspektiivi pannes, Eesti asustustihedus on 30 inimest ruutkilomeetri kohta.

Ja ma arvasin, et Eesti on üks hõredama asustusega riike ...

Hiinas on antud näitaja 145, Hollandis 488 ja Monacos (kõige tihedama asustusega riik maailmas) ulmelised 26 243 inimest ruutkilomeetri kohta. 

Monaco.. ma arvasin, et India ... :)))

Seadused, ohud: 

Kui meie peame enda gigantseid naabreid Eestile ohtlikeks, siis austraallased peavad selleks hoopis Austraaliat ennast. Alustada võiks näiteks seadustest - miski, mille najal riik toimib, on tihti naeruväärsed. Mäletan siiani Nimmitabeli saiatädi, Treacy, lõputuid tiraade teemal, kui halba koostööd Austraalia osariigid omavahel teevad. Kõrgendas iga kord häält, vehkis käega taeva poole, kirudes, et pole ime, miks keegi ei kipu külmast Nimmitabelist minema kolima. Sellest saaks paras kannatuste rada. Ümber peaks tegema juhiload, läbima uuesti kõik tehtud koolitused (kuna ühes osariigis tehtud koolitused tihti ei kehti teises osariigis) ning ka kultuurilised erinevused võivad segama hakata. Auto ümbervormistamine teise osariiki on meeletu paberimajandus ja ajakulu, seega Treacy sõnul soovitaks ta iga kell vana auto maha müüa ja osta uus auto seal kuhu kolitakse. 

Enim jäi meelde lugu New South Walesi ja Victoria piiril olevatest linnadest. Ta peatas loo jutustamiseks lausa auto... teate küll, ei ole mõistlik liiga ülekeenud emotsioonide ajel sõita. Jõudis vaevu linnade nimed nimetada, kui juba surus pöidla ja nimetissõrmedega rahustuseks nina. Linn olevat põhimõtteliselt üks ja sama, aga kuna osariikide piir - Victoria ja Uus-Lõuna Wales - läheb täpselt läbi linna keskme, siis üks pool nimetati Wodongaks ja teine Alburyks. Elades näiteks Wodongas, pead ostma enda auto Wodongast (Victoria osariigist). Kõiki valitsusega seotud asjaajamisi peab tegema Wodongas, Victoria osariigi valitsuses. Isegi auto numbrimärgile on osariigi nimi suurelt kirjutatud, et sa jumala eest seda ei unustaks. Kui sõidad Wodongast kolm km edasi, Alburysse, on kõik samad riigiasutused (maanteeamet, linnavalitsus, pensioniamet jne jne), ainult et Uus-Lõuna Walesi omad... Kus siis Albury elanikud saavad täpselt neid samu asju ajada. :) 

Tööl käimine teises osariigis on samuti keeruline, seega üldiselt Wodonga elanikud käivad Wodongas tööl. AGA kui oled teinud enamus koolitusi Uus-Lõuna Walesi osariigis, et töötada Alburys, siis nähtamatud piiri ületades (3km eemal), ei pruugi need enam kehtida. On ju juba teine osariik. :)) Baslik oleks siinkohal mainida, et Austraalia on koolitustekuningriik. Igaks asjaks on vaja paberit, läbida koolitus, mis üldiselt ei ole midagi keerulist. Ilmselt kergem, kui Eesti lasteaias jalgratta lubade tegemine. Visatakse vastustega raamat nina alla ning sinu ülesandeks jääb vaid õige leheküljenumber leida (mis kusjuures on ka ettekirjutatud!!) ning vastus maha kopeerida. :)

Mõned veidrad seadused veel:

1. Tasmaanias on seadus, mis nõuab, et taksodes pead olema pott. Jah, just, keha kergendamiseks. Kohalikud muidugi räägivad, et ega keegi seda väga enam ei järgi, olgugi, et see on endiselt seadusraamatus kirjas.

2. Lääne-Austraalias on seadus, mis piirab kartulite kogust, mida inimene võib korraga omada. Kellerberrinis pidasin seda lolliks naljaks, aga säh sulle.. polegi nali. :))

3. Victorias on seadus, mis keelab tolmuimejaga vaipade puhastamise kell 22:00 - 7:00 tööpäevadel ja 22:00-09:00 nädalavahetustel. Ma kujutan ette, kuidas mu nii mõnigi pereliige seda lugedes heakskiitvalt pead noogutaks. :D

Ühiskond: 

Seda peetakse üheks kõige arenenumaks maailmas, seega kuulub Austraalia heaoluühiskondade nimistusse. Huvitava faktina ei ole Austraalias seaduslikku riigikeelt, kuid de facto keeleks peetakse inglise keelt. Üllatus, üllatus.

Üldiselt on tegemist tolerantse ühiskonnaga. Tänaval ringi jalutades ei näe agressiivselt käituvaid inimesi. Pigem on nad abivalmid. Kui jääd autoga kuhugi tee äärde või niisama libastud tänaval, siis võib kindel olla, et keegi tuleb küsima, et kas kõik on ikka korras ja kas sa vajad abi. Asi, mida Eestis enamasti ei juhtu. Mäletan siiani, kuidas 2018-aastal katkise rehviga Keila maanteel seisin, autokäsiraamat näpus, avatud kohast: "kuidas rehvi vahetada". Ilmselt oleks seal siiani, kui kamp sõjaväelasi poleks u 2h hiljem seisma jäänud, sest telefoni aku oli ju ka suure külmaga üles ütelnud. 

Siin aga, isegi suured kahemeetrised kiilakad / täistätoveeritud tüübid vabandavad enne, kui ulatuvad sinu lähedalt letist piima võtma, kartes, et ehk võivad sind riivata kogemata.

Tõele au andes, oleme siin omavahel arutanud, et vahel ajab isegi natukene närvi, kui iga asja peale küsitakse “how are you?” (kuidas läheb) või vabandatakse "I am sorry" (vabandust). Ega niisama meie esivanemad ei rõhunud, et mõõdukus on voorus. Liiga palju öeldes kaotab see enda tähenduse ja ei teagi enam, millal öeldut tõsiselt võtta. Mitmedki Euroopast päris sisserändurid peavad sellist rahvust pigem silmakirjalikuks. 

Esteetika, arhidektuur: 

Sõites mööda tänavaid ja linnu siis jõuab kiiresti selgusele, et siin riigis esteetika ei ole kindlasti esiplaanil. Kodanike aiad on tihti roostetavat träni täis ning ilupõõsastega vaeva näha ei viitsita (v.a Grete ja Tim). Mitte ainult maakohtades, vaid ka linnas. 

Mõnel usinamal on vihmuti aias, millega on võimalik muru paar tooni rohelisemaks muuta, kuid tihti sellega ka asi piirdub. Kusjuures need vihmutid töötasid ka siis täisvõimsusel, kui õues kolmandat päeva vihma kallas ... :) 

Arhitektuur kui selline on üldjoontes mittemidagiütlevas stiilis, ning üldiselt modernseid ehituslahendusi siinpool maakera ei tunta. Kuna riik ei ole eriti vana, siis ehk ei ole jõudnud siin mingisuguseid karakteristlikuid näitajaid välja kujuneda? 

Sama võib väita ka riietuse kohta. Üldiselt ei vaadata, mida selga visatakse ja ei ole mingi probleem ka peale tööd mudasena, katkise särgi ja paljaste jalgadega poes käia. Selles olete ilmselt mu eelnevate postituste põhjal juba aru saanud. Katha, meie uus sõbranna, kes Arturi kaudu ka Dallasesse elama sattus, rääkis, et isegi jõusaalis käiakse mudaste töösaabaste ja tahmaste erksavärviliste riietega.

Tegelikult tunnistan, et see ükskõiksus mulle isegi meeldib. Nagu kaotaks enda välise kesta, mille pärast muretseda. Olen ise ka nii Kellerberrini aegadel poes käinud ja päris mõnus on – kõik vaatavad, et oma jope, võibolla ainult aktsent kriibib kõrva. Ainsad, kes Austraalias stiilset riietumist harrastavad on tegelikult asiaadid. Kui nüüd üldistada ...

Paljad jalad: 

Austraallastel on mingisugune värk paljaste jalgadega, millest ma veel päris aru ei ole saanud. Paljaste jalgadega kodanikke ei leidu vaid maakohtades, vaid tihti ka suuremates linnades, tolereerides kõndimist tulikuumal asfaldil ka 40+ kraadiga või vastupidi, jääkülmal pinnasel. Nimmitabelis kompasin pisut seda maailma, kuid enamasti kehitati ükskõikselt õlgu ning aeti oma laiskuse kapsaaeda.

Austraallaste aktiivsus: 

Kui keegi paluks mul mõelda Austraalia inimese peale ning kirjeldada teda ühe sõnaga, hüppaks mul esimesena pähe sõna laiskus. Paljud peavad seda lausa riigi suurimaks miinuseks. Aga kuna sissetulekud on niivõrd suured, siis ilmselt inimesed saavad seda endale lubada. See peegeldub igapäevases elus selgelt välja ja mitte ainult Kellerberrini farmipoiste hulgas, vaid igal pool. 

Töökollektiivides, kus aega olen veetnud, on mõndadel ikka hämmastavad tööpäevad. Pole mingi probleem kulutada 30-minutit selle peale, et nöör tõmmata ühest ruumi otsast teise – mis pealtnäha ei tohiks võtta üle viie minuti. Selline mentaliteet on väga tugevalt üle riigi võimust haaranud. Ise midagi valmistada ei viitsita ning mõeldakse pigem, et miks mina midagi tegema pean, kui ma saan maksta ja keegi teine teeb minu eest. Selle tõttu on eestlased töölistena siin riigis väga hinnas. Isegi laisk eestlane on kaks korda usinam tööline kui töökas austraallane.

...

Jätkub ... 

Mu uued lemmikud

Karl on elevil, et saab naabrimehe juurde erilisi autosid vaatama minna :P

Bataadilaevukesed

Austraalias võib ka maanteääres, keset linna, telkida :)

BAKEMONO pagarikoda Melbourne kesklinnas

Nämm

Ricotta spinati pirukas, Karli croissant oli parem

Raamatupoed on elu :)

Muud ei tee, kui sööme jama...

Nomaadirahvad

Nagu Jessica Bruder kirjeldas oma raamatus “Nomaadimaa”, et maailmas on alati olnud rändjutlustajaid, hulkureid, lindpriisid, rahutuid hingi. Kuid praegu, kolmanda aastatuhande alguses on välja kujunemas uus rändurite hõim. Maanteede kutsele on vastanud inimesed, kes poleks end iial osanud nomaadina kujutleda. Nad loobuvad traditsioonilistest majadest ja korteritest, omandades selle asemel „ratastel kinnisvara”, nagu mõned seda kutsuvad: matkabussi, haagiselamu, vana koolibussi või tavalise vana luukpära. Nad kihutavad minema võimatute valikute eest, millega äkitselt seisavad silmitsi inimesed, kes alles eile kuulusid keskklassi. 

Täpselt selliste inimestega, tuleb välja, oleme me kõik need kaks aastat enesele teadmata kokku puutunud! Sain sellele jälile eelviimasel tööpäeval (parem hilja, kui mitte kunagi eksole), kui autos parajasti kudumistööle süvenesin ja traktoriga ringi tiirutavaid poisse ootasin. Olin just rida lõpetamas, kui keegi aknale koputas. Tõstsin pea. Vastu vaatas puhvis hallikirju juuksepahmaka alt paistev nägu, nii pehme ja krimpsus, kaetud tuhandete tillukeste kortsudega. Rob! Alati rõõmsameelne naeratav vanahärra, kelle lapsik sära oli vaatamata kõrgele vanusele säilinud. 

Lasin akna alla, mis käivitas mitme kümne minutilise jutuajamise nomaadirahvastest. Rob küll seda nii ei nimetanud, tegin ise omad järeldused. Olime nädalate viisi pead murdnud, mis motiveerib nii väärikas eas inimesi taolist tööd tegema, järelhaagises elama ning kõikidest elumugavustest loobuma? Rahas ei saanud olla küsimus, sest kuulujuttude sõnul olevat Rob - nagu ka kõik ülejäänud meie vanemas eas kolleegid - miljonär.

Hüpates korra tagasi Jessica Burderi raamatu juurde, on tegemist ajakirjandusliku uurimusega olukorrast Ameerika Ühendriikides, pärast 2008. aasta üleilmset majanduskriisi. Paljud inimesed jäid tööta, ei suudetud enam majanduslikult hakkama saada või tabasid muud rängad elumuutvad sündmused (lahutus, säästudest ilmajäämine börsil, kogunenud väikelaenud jm). Mu põgusa uurimise põhjal, Austraaliat too kriis nii drastiliselt ei mõjutanud. Näiteks, kui Ameerikas oli kinnisvaraturu kokkuvarisemine kriisi keskmes, siis Austraalias püsis see suhteliselt stabiilsena. Tänu tugevale majanduslikule juhtimisele ja kiirele reageerimisele, suutsid nad majanduskriisist suhteliselt hästi läbi tulla. 

Aga miks siis peaks keegi oma stabiilsest tööst ja kodust loobuma ning aastaringselt sõidus olema? Putukatest kubisevastes karavan parkides elama? 

Proovisin sellele Robi käest vastust saada. Kõkutas vaid mu imestunud ilme peale naerda ning rahustas, et Austraalia nomaadi elustiili viljelejad ei ole kodutud asotsiaalid ega boheemlaslikud hipid. Hoopis uus uhke rändhõim, kes elumuutustele kõige äärmuslikumalt reageerib. Nad tunnevad ennast vabana, sõites sinna, kus on soodsamad olud ja paremad töökohad. Üksteist toetades loovad nad sel moel ustava kogukonna. Boundary Bendis on Rob oma kaasaga juba kaheksandat aastat ning plaanivad seda veel pikalt jätkata. Lisas uhkelt, et nad on justkui perfektsed teod, kes kannavad oma kodu “seljas”. Tema silmis tuleks taolist vabadust hoida nii kaua kui võimalik, miks muidu on nad üle 13-aasta (!!!) säherdust elustiili viljelenud. 

Kõlas usutavalt. 

Meenutasin, kuidas ühel vabal päeval nägin teda palava nõu kõrval põlvitamas ja uhkusega keeva vee mulksumist kuulamas. Hiljem valas selle uhkusega teekottidele, nagu tõeline nomaad. 

Teemat hiljem Karliga arutades, tundus taoline elustiil täiesti utoopiline. Eks on inimlik esmalt kõike enda mätta otsast näha, manada ette pilt kargest Eestist ning elust tikutopsisuuruses karavanis. 

Kohe üldse ei läheks ... 

Aga mida rohkem ma Robi juttu analüüsisin, seda jõulisemalt hiilis ligi mõistmine. Austraalia on oma hästi arenenud infrastruktuuriga selleks ju lausa loodud! Arvukad kämpingualad, haagissuvilate parigid ja teed. On olemas vajalikud teenused ja mugavused (väligrillid, tasuta duširuumid, tualetid), mis muudavad liikuvuse ja elamise lihtsamaks. Kõikjal on kättesaadavad valveta tasuta veekraanid - pese kas või pead või täida oma tühjaks joodud veepunsud. Ei ole nii nagu Eestis, et kahe tunniga jõuad riigi teise otsa ning loodus on muutunud võibolla sedavõrd, et kraade on paari võrra rohkem/ vähem ja rahvastikutihedus teine.

Nomaadilik eluviis tundub olevat osa Austraalia kultuurilisest identiteedist. Nad väärtustavad vabadust, sõltumatust ja pealegi, suure farmerite riigina, on aastaringselt kuskil kellegi abikäsi vaja.  Robile näis täiesti arusaamatu, miks peaks keegi midagi muud tahtma. Elamiskulud on ju minimaalsed ning stressitase olematu. Kui kliima liiga jahe on, paned mootorile hääled sisse ning vurad kusagile, kus on soojem. Iga õhtu klõpsatad õllepurgi lahti, naudid lõkke soojust ning tunned elust mõnu.

Nagu Rob ütles: kaks kuud korjavad nad naisega oliive, kolm kuud mandleid, neli kuud puuvilla ja kolm kuud puhkavad mööda maailma ringi reisides. Või noh ... peale põgusat mõttepausi tunnistas, et Austraaliast või Uus-Meremaast nad kaugemale ei kipu.

Jõudsin Robi mõistmiseni ning nagu kord ja kohus, pandi punkt retoorilise küsimusega - mis me ikka sinna Eestisse tagasi kipume...  

Kuid me Karliga, kõigutamatud ja ligipääsmatud nagu kaks sfinksi, saime hoopis kinnitust, et kuulume Eestisse. Tahame sooja kodu, ilma prussakate ja muude üllatuskülalisteta. Puhast vett, millega võime muretult janu kustutada, mitte pool ööd muretseda, mis nüüd küll saab, sest kogemata loputasime sinivetika veega hambaid. Igatseme oma käejärgi sätitud kodu, oma armsaid sõpru ja pere. Armastame reisida, kuid sama palju armastame koju tagasi tulla. 

Peame end siiani üpriski sotsiaalseteks olevusteks, kuid eestlaslik kinnisus on hakanud vaikselt end näole andma. Polnudki seda varem siin tajunud - loen seda kui märki, et Austraaliat on olnud küllalt. Miks me muidu oliivihooaja lõpupeol tasuta pakutud kebabi alla kugistasime ja minema hiilisime. Omavahel veel sosistades (nagu nad mõistaksid eesti keelt), et jumala eest keegi meist selja taha ei vaataks. Teate küll - pärast veel viipavad käega või midagi... Tunnen seda kirjutades isegi piinlikkust, AGA meie kaitseks olgu öeldud, et ei näe neid inimesi ju enam mitte kunagi! Suutsime kamba peale nelja erineva inimese nimed välja nuputada ning neidki ei paistnud kusagil. Loodetavasti ka peitsid end kuskil. Seega pakkisime kodinad kokku, panime autole hääled sisse ja põrutasime Melbourne poole. Hüvasti livin la vida telkla! 

...

Nüüdseks turvaliselt tagasi Dallases, on meil jäänud nädal, et Austraalias otsad kokku tõmmata. Karl mässab auto müümisega, Artur naudib viimaseid tööpäevasid Colesi toidupoes ning mina investeerin raha kohvikutesse ja kirjutan ühte blogipostitust neli päeva. Dallase jahedad ilmad tekitavad õdusa jõulutunde, millest teie seal Eestimaal ilmselt kuuldagi ei taha. Ega Karl ka mitte. Tema unistab Eesti suvest ja discist. Aga mind see ei heiduta, proovin teda siiani misjonliku agarusega veenda, millises imetabases talvevõlumaal me viibime. :)  Saadan talle isegi instagrami jõuluteemalisi videosid, kus lund kallab ja keegi tundmatu kohvikus vahukooremütsiga kakaod rüüpab. Mõelge ise - mul on juba kaks aastat jõulud pidamata jäänud...

See-eest sel aastal saab see kindlasti eriti mõnus olema! Selline topeltjõulutunne, et tahad kõik piparkoogipallid esimese söömisega hävitada ja silmadest pritsib säraküünla sära välja. Nimistust ei puudu ka vanaema soe hapukapsas, tuline kaneelilõhnaline glögi, triljoneid kordi läbi vaadatud Üksinda kodus filmid. Isegi verivorste ootan hea meelega, mis siis, et ma neid ei söö.

...

PS! Ilmastikunähtustest on vist ka kõik linnukesed kirja saadud. Oleme ära näinud öise halo ümber kuu, mini suitsutornaado kulupõlengute päeval ja südaöise erkroosade virmaliste etenduse.

PS2! Viimaks jõusdime Matilda kohvikusse! Mina kuulutasin selle juubeldavas meeleolus "auto müüki paneku tähistamiseks" ning Karl surus muiet alla, nõustudes, et võtab seda kui minu heaolusse investeeringut. Küll seal oli mõnus ja hea! :)

Grupipilt tehti siis, kui me olime poolel teel Melbourne

Meie ruumikas tikutops

Toas on targem jope ja mütsiga olla 

"Mis sa arvad, kui ma jätaks endale sellise habeme?" 

Kui kuskil pakutakse tasuta kebabi, tasub esimesena kohal olla 

Tasuta õlu

Väga rahul oma lihakäntsakatega

Neljandat korda õlujahil 

Minu vabad päevad 

Yummy

Mis saaks olla parem kui juustune pasta topelt juustuga?

Tasuta raamatu riiul? Birgitti on kohal 

Karl on elevil, et saab Gilmore Girlsi vaatama hakata

Matilda 

Mu lemmiklilled 

Karl räägib, kuidas tuleb kohvi juua

Croque Madame 

Karl läheb Dallase naabrimehe juurde ta uhkeid autosid vaatama