Sissejuhatus on küll kõige raskem samm, aga lükkame selle lumepalli veerema ja vaatame kuhu me jõuame. Võtan oma mütsi.. ee... kapuutsi maha inimeste ees, kes suudavad oma vlogisid, blogisid ja muid tegelasi iga paari päeva järel täiendada. Ausalt noh. Ei ole siinkirjutajal seda oskust enam, tihti ka seetõttu, et ei tundu, et oleks hirmsasti maailmale midagi öelda.
Maist on saanud juuni algus, terve oliivihooaeg on peagi selja taga ja meie päevad mööduvad vilja püüdes, vaadates ja kogudes. Enamgi veel, meie Austraalia reisi ots hakkab kätte jõudma. Nii-öelda koera saba. Plaanis on veel hooaeg edukalt lõpetada, Melbournes ustav autoke maha müüa, otsad kokku tõmmata ja Aasia poole tüürida. Täpsemalt Malaisiasse. Ka Eesti piletid on nüüdseks ostetud, seega fanfaarid ja viled - me tuleme koju!
Nüüd aga tagasi oliivide vahele. Keda meie elu keset maanteed huvitab, hüpake pardale ja tulge tempokale kiirtuurile.
...
Melbournest lahkudes saabusime Boundary Bendi. Austraallased nimetavad kohta uhkusega linnaks, aga kui piirkonnas elab 154 inimest, siis kas ta ikka on linna nime vääriline? Siiani arvasin, et Nimmitabelist väiksemat kohta ei saa olla. Aga säh sulle kooki moosiga - saab küll! Boundary Bendi kõige uhkem vara on telefoniputka-suurune postkontor ja tankla, millega käib käsikäes äbarik karavanipark.
Kui Nimmitabeli aegadel tuututasin ilma ühegi toidupoeta linnast, siis siin - õnnitlused - pole isegi kohvikuid. Ja kui Austraalias ei ole kohvikuid, on see umbes sama, et Eestis pole tuvisid.
Kõlab võibolla ootamatult ent meie oleme taolise isolatsiooni üle kaunikesti õnnelikud. Vahetult enne siia tulekut viskasime Karliga soovid õhku, et oleks ometi see koht raha säästmiseks loodud. Ja voalaa: nagu kolm Naksitralli asusime Karli ja Arturiga elama keset maanteed, kus lähim pood asub ümardades 90 km kaugusel. Enam vähem nagu sõidaks Tallinnast Haapsallu piima järele. Seega, kui just tanklast õlisse uputatud sardelli või sügavkülmutatud saia ei taha osta, pole siin kuskile oma raha annetada.
...
Saabudes kägiseva uksega tanklast sisse astudes, krapsatas letitaga lösutav teenindaja püsti, justkui oleks meile tööluusiga vahele jäänud. Tema tihe must juuksepahmakas ja siidine kuldpruun nahk võis pärineda Indiast või Sri Lankalt. Eeldatavasti andis Rachel (uus tööandja) talle juhised kätte, sest ilma küsimatagi, haaras ta leti alt sinise rõngaga võtme. Viipas aknast paistva kuubiku suunas, kus paistis meie järgmise kolme kuu kodu. Ise elavat ta seal samas, meist üle tee.
Valgest puitprussist (või siis tema vaesemast sugulasest) kokku klopsitud majake on umbes 3 x 5 m väike, kuid kõik eluks hädavajalik on olemas.
Karl tõmbas klaasist lükandukse (välisuks) lahti ning astusime tillukesse elutuppa. Või peaks seda nimetama köögiks? Poole toast moodustab ümmargune vineerist laud, koos nelja tooliga. On olemas pisike külmkapp, köögikapid, mõned nõud ja isegi kahe plaadiga matkapliit! Elutoa-köögi vasakus nurgas peesitab suur kaheinimese voodi, mis on ühisruumist eraldatud lakke riputatud vakstuga. Selline koide poolt puretud ja igast otsast narmendav, ilmselt pärineb eelmisest sajandist.
Paremat kätt jääb lükanduks, mille taga on taskurätisuurune tuba, koos sisse ehitatud kolmekordse narivoodi ja tualettruumiga. Umbes Tallinna Meremuuseumi allveelaevakajut. Karl prahvatas vaatepildi peale mürinal naerma, proovides kokutades arusaadava lause moodustada: "Ar-ha-ha-tur ma-ha-ha-gab vet - ha ha -sus.
Kõnealune ise kratsis mõtlikult kukalt, ega tal endalgi kaardusid huuled tahtmatuks naeratuseks. Demonstratiivselt vinnas end keskmisele narile ning jauras teeseldud frustratsiooniga, et tema nina puudutab ülemist voodit ja jalgu pole võimalik sirgeks sirutada. Tõepoolest, voodi pikkus ulatus heal juhul 165 cm-ni. Arturi olukorra leevendamiseks tegime kompromissi, et kasutame põie kergendamiseks õues asuvat ühistualetti.
...
Hakkasime just esimesel õhtul magama sättima, kui kuulsime hambaid pesema asuva Arturi kriisatust. Kraanist tulev vesi oli sopapruun!
Kuna oleme homo sapiensid, siis ragistasime pisut ajusid ja keetsime potis sooja vett ning teesklesime, nagu midagi poleks valesti. Kallasime rõõmsalt hambahari-hambaharja haaval üle veega, mis katkisest kannust ka lauale oma osa väljutas. Sama protesduuri tuleb korrata nii kahvlite, nugade kui ka kõige muuga, mida meil igapäeva tegevusteks vaja võib minna.
Hoidke me alt, kui seda kraanivett otse kraanist jooma peaks sattuma. Igale poole riputatud "KRAANIVEE JOOMINE KEELATUD" sildid on siin põhjusega. Jões vohav sinivetikas võib iga vooluga meie kraanikausis lõpetada, sest täpselt sealt - ilma ühegi filtri vahenduseta - jõuab ta meieni.
...
Esimene öö hütis oli üsna emotsiooniderikas. Saime paariks tunniks silma looja, kuniks ärkasime meeletu kolksumise peale. Kas keegi proovib siia sisse tungida? Oli minu esimene mõte. Aga sekund hiljem viisin a ja b kokku - tuul oli tõusnud ning maja kõrval olev puu vehkis oma okstega vastu maja, sellise jõuga, et kõik me mõtlesime vähemalt korra, et lendame siit samast selle kuubikuga Melbourne tagasi.
Kella nelja ajal plaksatasid kõigil silmad uuesti lahti. Toas oli nii külm! Pole ka ime, kui aknad lasevad läbi ning uksed ei sulgu korralikult. Temperatuur natuke alla kümne, tirisime lõdisedes endale soojemaid riideid selga.
...
Hommikul tuiskas Artur enda konkust välja, karvamüts silmini tõmmatud ja talve jope seljas. Oigas, et isegi ta sein liikus selle tuule tõttu, rääkimata sellest, et kõik aknad - mida on tal märkimisväärselt palju - sasisid ta juukseid, nagu homset poleks. Karl, kes keeldus veel ripsmete alt väljagi piiluma, kõkutas vaikselt teki all naerda. Artur tuulas mööda köögikappe, kuniks leidis otsitud konditsioneeri puldi. Vajutas nuppu ja möiratusega ärkas ellu tolmukihi alla mattunud konditsioneerikast. Ilmselt ajasime sellega terve karavanpargi rahva üles… aga vähemalt hakkas temperatuur inimlikumaks muutuma.
Mõneks ajaks.
Hiljem saime teada, et konditsioneer lakkab töötamast, kui õues langeb temperatuur alla kaheksa kraadi. Lugege: iga öö, sest siinmail sukeldume me aina sügavamasse talveperioodi.
Oi kui tänulik ma hetkel Nimmitabeli aegade eest olen. Teadsin, et varsti harjume sellega ära ning käivitasin enda mägedes selgeks õpitud “pruunirasva kasvatamise” afirmatsiooni. Mis on veel positiivne - taolise külmaga poevad kõik jõledad putukad ja maod peitu!
Nii ma vähemalt arvasin …
Siis me ei teadnud, et tungisime kõiksuguste mutant putukate-mutukate valdusesse. Palju neid küll pole, aga mõned korrad päevas teretavad meid ringi tatsavad paksujalgsed mardikad, niitja välimusega ämblikud ning suured magusasõbrad - sipelgad. Viimased vallutasid kõik meie avatud kommipakid, mida süües Karl alles hiljuti allaandnult pomises, et see on kõigest proteiin...
Nüüd juba põhjalikumalt maja uuriv Artur viipas käega laes kõrguva rusikasuuruse augu suunas. Lipendava halli teibi põhjal sai oletada, et keegi on püüdnud seda fikseerida. Suurepärane näide austraallaste asjade parandamise stiilist - teip peale ja kõik mured on lahendatud. Igal juhul tundus targem ämber nurka varuda, sest juuni - august on põhiline vihmahooaeg.
…
Peale kahte aastat Austraalia farmides, arvasin, et olen piisavalt paksu naha kasvatanud ning miskit üllatavat leida on pigem haruldane. Kuniks astusin karavanpargi ühiskööki ja sain täieliku shoki. Viltu vajunud söögilaudasid katsid tühjaks joodud veinipudelid, ümber kukkunud õllepurgid ning laiali lennanud krõpsupuru. Erisugused plastikust toolid asetsesid risti-rästi, täpselt nii, nagu viimane istuja oli sealt tõustes selle jätnud.
Kokkamiseks ette nähtud tööpinda kattis paks rasvakiht ja toidupritsmed, mille vahel ringi siiberdavad prussakad oma parimat elu elasid. Kuivanud pudru- ja makaroni jäänustega taldrikud moodustasid kraanikapil pea terve mäe! Ühes nurgas kõikusid maast-laeni pitsakarbid ja laual kummuli käinud tühjad kastmepotsikud.
Kui sahtlite sisuga tutvumist alustasin, kukkus üks uks eest hoopis ära. Ei osanud kuskile istuda ega astuda. Kellerberrini karavanpargi köök oli selle õnnetuse kõrval täielik Villa Leopolda. Suure suuga lubatud olemasolevast kokkamise tarvikutest, olid seal kaks potti, üks pann ja pruuniks tõmbunud kahvel. Proovisin veidigi tänulikkust toidujäänustega kaunistatud gaasipliidi vastu näidata ning uskuda, et seal on võimalik nädala jagu toitu ette valmistada.
...
Kindlasti mõlgub paljudel peas küsimus, kus ma siin enda jooksu isu rahuldatud saan? Vastus on lihtne - karavanpargis. Kõnniteedeta maanteel jooksmine võrduks sama hästi kui enesetapuga, seega leian ennast igal teisel päeval ümber karavanpargi tiirutamas. Ausalt, mulle nii meeldib! Niimoodi sama ringi uuesti ja uuesti korrates, on ütlemata kerge mõtted täielikult välja lülitada ja unustada, et üldse parajasti jooksen. Umbes nagu maratonide ajal võib kogeda.
Pluss - vanemad rõõmustage - see on ilmselt kõige ohutum koht, kus ma Austraalias jooksnud olen. Karavanpargis elavad 90% meie töökaaslased ja kui ei, on nad mandlifarmi jüngrid. Ei ühtegi aborigeeni ega muud pahalast.
...
Pesemisest rääkides, pole mitte midagi ebatavalist, tavaline kiviseintega ääristatud väliduširuum. Mida hea lugeja peab meeles pidama, on see, et meil on talv saabumas ehk kui kraadiklaasil temperatuur alla viie langeb, nõuab ikka pisukest ajupesu see protsess meeldivaks muuta, aga kui tuline vesi kuuma auru hakkab õhku paiskama, muutub seegi tegevus meeldivaks. Mõtleme omakeskis, et käime talisuplust harrastamas. Karl lausa õpetas mind Wim Hofi kombel hingama.
...
Jätkub ....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar