Vahvad kolleegid

Õhus sillerdasid ööst alles jäänud jäised udupiisad, mis alistumatult mu kapuutsi vahelt sisse tungisid. Klaasistunud lombid, valge kirmega kaetud rohumaa ja suitsu taeva poole puhuvad korstnad. Olin päikesetõusu eelsest vaatest lummatud, mis siis, et pidin tõsiselt vaeva nägema, et mööda musta jääga kaetud kõrvalteed elusalt tänavale jõuda.  Viimase meetri peal oleksin peaaegu pikali prantsatanud, aga kuidagi õnnestus mul käte abiga tasakaal leida. 

Uudishimu rahuldamiseks otsustasin mugavuse hetkeks tuulde loopida, tõmbasin kinda käest - mis kusjuures on kaunis kasutu -  ja vaatasin õhutemperatuuri: -4. Pole paha. Alles mõni päev tagasi näis külmaga harjumine sama võimatu, kui kreemikoogile nööpide ette õmblemine... ja nüüd korraldan endale vabatahtlikult kondiaurul külatuuri. Säh sulle tuul... oleksin tahtnud talle viieaastase kombel keelt näidata.

Tasapisi tungis siiski külm õhk läbi mu mitme riidekihi, kuid hetkel, mil oleks ebamugav hakanud, astusin kellakõlina saatel hubasesse Nimmitabel bakerysse. Ise ka ei usu, et mina, kes ma ise töötan teenindusvaldkonnas, olen see tüütu külastaja, kes kaks minutit varem “närviliselt” ukse taga jalalt-jalale tammub. Viimane muidugi oli ilukirjanduslik nüanss… Reealsuses ruttas neljakümnendates õbluke Michell samal momendil ust avama, kui mind aknast möödumas märkas. Tema pinges keha ja pisut närviline naeratus viitas, et ta oli hiljaks jäänud. Tavaline Nimmitable Bakery... :D 

Soe kamin hõõgas, kumades sooja valgust minu lemmikkohale - otse lume peal jalutava vombati foto all paiknevale nurgalauale.  Kofeiini üledoosist pead kaotav Michelle haaras kohvikäpa ja hakkas äsja masinasse kallatud ubasid jahvatama. Hämmastav. Ta mäletas isegi pisidetaili, et joon kohvi puhtalt sooja piima pärast, tehes mulle poolikust espresso shotist mõnusa kruusitäie sooja jooki. Kogu austuse juures kohvi ja kohvigurmaanide suhtes, ei hakka seda vahustatud piima latteks või flat whiteks nimetama. 

Kiikasin korra kööki. Nägin eemal askeldavad Alecit - tal vist ei olegi ühtegi vaba päeva. Viipas mulle tervituseks, nägu sagriste tumedate juuste all sama tülpinud, kui enamus inimeste ID-kaardile prinditud portreefoto. Purskasin naerma. Sel momendil torkas mulle pähe mõte, teid enda koleegidega lähemalt kurssi viia.

Alustame siis 29-aastasest Alecist. Suur, kahemeetrine koljat, kes oma emotsioonitu näoga sobituks rohkem eestlaste (või soomlaste), kui austraallaste hulka. Alguses napisõnalisena näiva Aleci kohta sain rohkem teada alles neli päeva peale esimest tööpäeva.

Caci ja Pabutha vaatasid üksteisele vandeseltslikult silma, surkasid nimme käed taignasse ja palusid Alecil mulle cupcake (mini-muffinid) tegemist tutvustada. Süütult kehitasid nad õlgu ja viibutasid enda jahu-pärmi segust kleepuvaid käsi. Ahju tagant kostuv ohe tuli otse südamest. Õlad pisut longus, loivas Alec lauaservale jäetud kohvitopsi juurde, lonksas lohutuseks suure sõõmu karamelli-lattet,  justkui muudaks see eesootava töö meeldivamaks. Aleci sõnul on cupcakeide tegemine kõige jubedam töö, mida siin nelja seina vahel teha. Loomulikult, kui pirukapäev välja arvata. 

Cupcakede osas pean temaga nõustuma. Äärmiselt köömes protsess, kuid kui palju segadust võib üks suur potitäis kleepuvat möga tekitada! Peale esimese pritskotti täitmist olime mõlemad seguga küünarnukkideni kaetud ja mulle peaaegu rinnani ulatuv laud ei aidanud palju kaasa. See-eest ületasin viimase silla, mis Aleci kidakeelsuse seljatas. 

Et ma eestist pärit jooksuhull olen, on Nimmitables kulutulena iga kõrvapaarini jõudnud (Will ja ta lobapidamatus). Linn, mille moodustab üks tänav, on igasugused lood elulise tähtsusega... Seega ka hajameelne Alec ei ole erand, viies meie vestluse üsna kähku sporditeemadele. 

Kes oleks võinud arvata, et ta oli staažikas ragbi mängija! Olin nagu piksest rabatud. Uue pilguga tema kahemeetrist massiivset kogu vaadates, oleks see pidanud ka minusugusele uustulnukale ilmselge olema. 

Tubli sportlasena pingutas ta hambad ristis, kuni teenis välja kõikide sportlaste unistuse - stipendiumi Chicago kõrgliigasse! Kuid vahetult enne minekut vigastas ta traagiliselt enda jalga. Nii õnnetult, et kogu spordimaailma tähelennul oli kriips peal.  Põrnitsesin üürikese hetke valget taignamassi, oskamata kuidagi selle peale reageerida. Näete nüüd, miks ma jumaldan eneseiroonilisi inimesi... Alec vaid muheles ja hakkas enda mitme aastase pagarikarjääri üle nalja viskama - haaras taignasse mattunud pritskotti ja lubas nüüd tänutundega iga päev mini-muffineid küpsetada. Nii muuseas mööda jalutav Caci viskas veel õli tulle, hüüdes et Alec pole suurest masendusest enam Austraalia pinnalt kaugemale jõudnudki. Kõnealune põrnitses särasilmset Cacit ja tänas teda selle vapustava kommentaari eest. Hakkasime kõik naerma. 

Cupcakede tegemise lõpuks jõudsime otsusele, et Alecist peab saama poole kohaga treener (pagarite nappuse tõttu ei saa teda siit ära lasta). Seda enam, et ta veedab iga vaba hetke sõprade võistlustele kaasaelades või erinevaid spordikanaleid vaadates. Kuulde kaugusele ilmunud Pabutha judistas õlgu. Läbi liru seina kuuleb ta iga õhtu Aleci möitarusi, kui teine suurest hasardist diivanilt püsti kargab. Palus tal peale tööd uue kruusiga ukse taha ilmuda - eelmise kukutas ta suurest ehmatusest kildudeks. 

Vahva fakt: Nii Alec kui ka Pabutha elasid alguses täpselt selles majas, kus meie Katiga. Paberõhukesest hoonelobudikust shokeeritud, põgenesid nad mõned nädalad hiljem pagarikojast üle tee jäävasse hotelli. Punase-kollase ruuduline kivihoone nimetab end B&B hotelliks (juba esimesel päeval pidasin nähtud nimetähti heaks endeks :)...) Aleci ja Pabutha  sõnu matkides, maksavad nad pigem 20$ rohkem, kui ühe öö veel seal auklikus majas veedavad. 

Aga jätkame siis Sri Lankalt pärit Pabuthaga (30). Lühikest kasvu lapseliku välimusega naisterahvas, kelle siiliks pügatud tugevad juuksed, jõulised käed ja poisilik olek, võivad nii mõneski inimeses küsimärke tekitada. Ka lohvakas mitte midagi ütlev riietus ei aita kaasa mõistmaks, kas tegemist on mehe või naisega. Kõlab nii ebaviisakalt, et kustutasin eelmist laused vist vähemalt neli korda ära… kuid täpselt seda Pabutha tahabki. Tema on üks neist erilistest, kes tunneb end valesse kehasse sündinuna ega kavatsegi seda varjata. Imepeenike hääl vähemalt päästis mind esmakohtumisel piinlikust olukorrast, kus oleksin “she” asemel “he” kasutanud. 2019. aastal raamatuid müües põhjustas see mulle omajagu probleeme.  

Destosteroonist pakatav Pabutha käitub nagu tõeline džentelmen. Isegi pirukatest pungil ahjuplaadi haaras mu käest, paludes luba need ise kohale toimetada. 10 kg jahukottidest rääkimata. Caci pilgutas mulle lustakalt silma, kinnitades fakti, et kõik kasutavad tema jõutrenni sõltuvust julmalt ära. Isegi Alec.

Tegevusetus linnas sisustab ta oma vabu päevi hotellitoas jõutrenni tehes. Nii on ta enam vähem taolise rahuliku elukohaga harjuma hakanud. Ainuke, millega ta vist kunagi ei lepi, on siinne jäine kliima! Meie grupi kõige suurem külma jälestaja, kes iroonilisel kombel armastab ka melu ja kära. Enne pagarikarjääri töötas ta aastaid kruiisilaeval, iga päev 18-20 tundi. Öelge veel, et mina panen hullu.... Inimlikkus kaotab siin kohal kõik piirid ning aastatega nelja-tunnise unega ära harjunud  Pabudha väidab, et talle sellest täitsa piisab. Töönarkomaania teisele levelile viidud - soovitasin tal Jaapanisse kolida. 

Ilmselt kujutlete teiegi, kui palju on pidanud maakeea pôôrlema, et tuua soojalembeline Pabutha, sellesse tänava suurusesse linna, Austraalia kôige külmemasse punkti, KÕIGE KÜLMEMAL AJAL (?!)…. Vastus on õige proosaline - Caroline töökuulutus juhtus õigel ajal õiges Facebooki grupis olema. 

Keelebarjääri tõttu jäi pisut segaseks, miks ta üldse Austraalia pinnale sattus, kuid fakt on see, et tema samastsoost teine pool töötab endiselt laeval. Pabutha plaanis paar kuud raha teenida ja siis laevale tagasi pöörduda. Kuid paarist kuust saab juulis aasta - lubasin talle selleks puhuks küpsisekoogi teha. Pabutha naeratas nukralt. Igast tema keharakust õhkas, kui väga ta vana elu taga igatseb. Küsimuse peale, millal ta edasi plaanib liikuda, kehitab ta vaid õlgu. Ootab, kuniks piisavalt raha kõrvale on pandud ja siis vaatab edasi. 

Mind paneb ikka ja jälle mõtlema, miks keegi, kelle eesmärk on vaid raha koguda, just siin töötada otsustab. Tarpingus tarpe lappides teeniks ta sama ajaga topelt, kaevandustest või ehitusest rääkimata… Ilmselt tajub ta ka seda miskit, mis Nimmitables olemise soojaks ja rõõmsaks teeb. 

Kolmandaks ja viimaseks - Caci. 22-aastane pagar-kondiitripaberitega hipster. Tema flegmaatiline hoiak näitab, et ta ei raisanud aega mõtlemaks sellele, millise mulje ta teistele jättis. Pole ka vaja, arvestades tema tohutult lõbusat karakterit.

Caci on neist kolmest ilmselt ainuke, kelle karjääri ja töökoha valik igati loogilisena näib. Vaatamata noorele eale, on ta juba kaks aastat abielus olnud ning juured Nimmitablesse alla ajanud. Elab kohvikust jalutuskäigu kaugusel, muinasjutulist pöialpoiste kodu meenutavas majakeses ning osaleb hetkel üleriigilisel kondiitrite võistlusel. Kui augustis aset leidval etapil ka medali koju toob, lennutatakse ta Pariisi, ülemaailmsele kondiitrite võistlusele!  Pole ime, et hetkel veedab ta kõik oma vabad päevad pagarikojas harjutades. Võistlusel tuleb tal viie tunniga ise koha peal küpsetatud saiast Pariisi teemaline skulptuur valmis meisterdada. Ma ei saaks isegi piisavalt saia selle ajaga valmis ... Kihevil Caroline vedas inspiratsiooniks isegi Eiffeli torni maketi kööki. Loodan, et ta võtab mind kuulda ja paigutab Caci väljateenitud diplomi ka klientidele nina alla - mis saaks olla parem müügiargument? 

Selliste päikeseliste tegelastega ma enda päeva iga hommik alustangi. Nii palju on õppida ja areneda! :)

Welcome to Nimmitabel

Kõik on härmas

Minu vabaaeg

Nii rahul enda ökopoe saagiga

Esimene õun, mis maitseb nagu õun. :))

Laupäeval nägin armast Charlottet. :)

Toast peedi-feta kreemi, pošeeritud muna, avokaado, brokkolini ja halluumiga. No nii hea oli, et nüüd kuuaega hea tuju.

Vabad hommikud veedan ka bakerys. :D Olen Birgitti, mul pole muud elu...

Pean ikka ja jälle enda lemmikriiuli postitama

Kas pole mitte õdus? :)

Majad ka külmast viltu vajunud

Külm võib ju olla, aga looduse ilu pole ta veel ära võtnud

Rõõm töö üle

 

Võibolla ma olen bipolaarne… Kui esimesel tööpäeval olin valmis lahkumisavalduse lauale lööma, siis juba sama päeva õhtuks ... või olukorda leevendades - järgmise päeva esimeseks töötunniks - olin enda Nimmitable pagarikarjäärist ekstaasis! Nii enda tööülessannetest kui ka kolleegidest. Kõik pakatavad positiivsusest, suud kell neli hommikul kõrvuni ja jagavad südantsoojendavaid sõnu ka kõige tühisemate tööde tegemise eest. Imselt liiga tõsiselt ei tasu kiidusõnu võtta, kuid ometi on miski siin nii soe ja hea. Pessimismist pole haisugi ja selja taga kirumine minu kõrvu ei ole veel jõudnud. Kuidas mul ikka vedab! :D 

Vaatasin hiiglaslikku miksrikaussi, mida Cassi ja Alec kahekesi kolossaalsesse haudepotti upitasid. Kogu kupatus pidi kaaluma vähemalt 70kg, täis verest nõretavat toorest liha, mis ööpäevaks pütti hauduma jäetakse. Naersin omaette Caci krimpsus näoilmete üle, kuniks karma mu teisest saali otsast kätte sai. Ebameeldiv lihalehk tungis ka minu ninasõõrmetesse. Protsessi käiati vähemalt viis korda, kuniks haudepott ääreni erkpunast seaihu täis oli. Loodan, et ma rohkem ei esita küsimust, miks pooled pagaritest suured mehed on… 

Jutu jätkuks, iga kolmapäev on meil “pie day” ehk piruka küpsetamise päev. Minu sisemine korra ja rutiini armastaja plaksutab suurest joovastusest käsi. Valmistada tuleb sadu erinevat sorti pirukaid, mille Nimmitable logoga kaubaauto hiljem kolme pagarikoja vahel laiali veab. 

Pabutha, lühikesed tintmustad juuksed tõmmu näo ümber turritamas, end tagasi ei hoidnud - paiskas uksest sisse ja teatas kõigile, kui väga ta seda päeva vihkab. :) Purskasin naerma. Alec ja Caci noogutasid tülpinult kaasa. Oma üüratu logelemise armastuse tegid nad mulle juba esimesel päeval selgeks. 

Nii algas nende kolme vahel humoorikas kirumine, mis ei vaibunud ka Caroline saabudes. Minu armas naerukurdudega boss-lady vaid muigas, nende heietamisest välja tegemata. Hammustasin huulde, et takistada enda sees pulbitsevat elevust - armastan tihedaid päevasid! Võimalik, et Eesti on maakerale töönarkomaanide tootmiseks loodud… 

Seega oleme kõik õnnelikud, et Caroline mind iga päev pagarikojas ka rakendab. Mõni päev rohkem, teine päev vähem. Enamasti olen 4:00-7:00 pagar ja 7:00 - 12:00/14:00 barista, teenindaja. Sümbioos minu ja teiste pagatite vahel ei saaks paremini sobituda - tegevused, mis minul silmad särama paneb, on neile kõige tüütum, kohutavam okaskroon. Niisiis olengi hommikuti ennast jahukastide vahelt leidnud, segades iga päev isemoodi taigent, kreemi või glasuuri. Ausalt ei tea, miks peaks keegi vabatahtlikult tahtma sügavkülmas kookidega peitust mängida… aga kui kahemeetrine Alec külma nii väga armastab, ei saa ju kätt ette panna. 

Pirukapäeval oli töödejaotus täpselt neljale: jahust valge Pabutha tegeles taignatega, suuri potte ühest kohast teise tariv Alec täidistega, Caci pirukamasinas küpsetiste kokku lappimise/ märgistamisega ja mina olin vahelüli, kes viis asju punktist A punkti B või sain meditatiivse toimega nõudepesuga tegeleda. :) 

Ausalt öeldes polegi nii suure masstootmisega varem kokku puutunud. Pirukamasinat polnud ma enne Caroline juurde tööle tulemist oma silmaga näinudki… Meenutab natuke autopesulat: pargid pirukad üksteise sappa lindile ning automatiseeritud masin teeb erinevate etappide juures peatuseid. Kõigepealt täidis, siis kate ja viimasena märgistamine. :) Nii kütame tunniga sadu pirukaid ja Caroline saab tööjõukulusid kokku hoida. Muud varianti ei suudaks hetkel välja nuputada, kuidas kolme pagari vaimne ja füüsiline tervis tagada, kui kogused nii suureks küündivad. 

Pirukapäeva lõpuks täitus kapp pea tuhande pirukaga, millest peaks jaguma nädalaks. Järgmine kolmapäev kordame protsessi. Ettevalmistusi tuleb see-eest alustada juba päev hiljem ehk neljapäev tähendab ka kiiremat päeva. Minu lemmikpäev nr 2. :)  

Algab massiline taignate, saiade, kookide ja gluteenivabade nikerduste valmistamine. Mina, alles roheline, tegin pool päeva muffineid. Vaarika-valge šokolaadi, õuna-kaneeli, šokolaadi ja mustika. Pisut olin pettunud, et kogu töö tähendab valmis jahusegu veega ühtlaseks massiks segamist, kuid mida ma siis lootsin… Austraalia pagarikodadele omaselt on ka Carolini kolme kohviku selektsioon üüratu. Euroopas tuure koguv minimalistlik, kuid kvaliteetne assortii, ei paista siinkandis peale minevat. Carolin punnitas selle mõtelennu peale vaid silmi - kuidas siis inimesed viie koogi vahel valivad… ikka kakskümmend viis! Seega pole kellelgi aega nullist kvaliteetse öko-möko toorainega mässama hakata ega suhkrusiirupis ulpivate konservõunte asemel värskeid krõmpsuvaid ubinaid hakkida. Meenutan aegajalt Hetke aegu, kus sai oma aiast nopitud saadustest kooke ja pirukaid valmistatud, käsitsi rullitud lehttaignast rääkimata. Kui palju armastust sai sinna sisse pandud! :) 

Loo moraal: eelistage nädalavahetuse brunchiks pisikeseid eraettevõtted - suurem tõenäosus vitamiine, hoolt ja armastust püüda. :)

Poolteoist tundi raiusime ette tehtud koogipuru lahti, et kõik koogid kaetud saaks. Kui vahva. :)) 

Kõige külmem nurk

Frozen Bakery

Esimene tööpäeva võiks nimetada korralikuks vaimse treeningu päevaks. Enda eestlasliku täpsusega jõudsin viis minutit varem pagarikoja ukse taha, kell näitas 3:55. Kopsimise kaja taustal ei paistnud ühtegi liikumist, kuid saalis kiirgavad laelambid andsid piisavalt lootust, et tühja tegevust jätkaksin. Uskumatu, et ma veel paanitsesin liiga hilja kohale jõudmise pärast...

Sammusin jalalt jalale, justkui kaitseks see mind külma tuule eest. Avasin hõbedase termose korgi, puhusin enne lonksu võtmist aurava tee peale ja olin selle eest ütlemata tänulik. Jõllitasin hüpnotiseeritud pilgul pärlendavat kõnniteed - see saab tähendada ainult miinuskraade. Mõte peagi sooja kohvikusse pääsemisest, toitis vaimujõudu ning karge ilm näis mõnusalt turgutav!

Tirisin juba graafiku kontrollimiseks vastumeelselt kinnast käest, kui kuulsin pimedusest kõlavaid samme. Jõllitasin minu poole liikuvat tumedat kogu. Lühikestkasvu kehalaad sai kuuluda ainult ühele - Pabudhale. Sri Lankalt pärit staažikas pagar, kes mõne meetri jalutamiseks ei vaevunud jopet selga tõmbama, kuid suur karvane mütsilotu oli silmini tõmmatud. Üritan aru saada, mis teda siia külma auku meelitas .... Kohtusime tegelikult juba eile, kui ta pausi ajal meie maja kõrval suitsu kimus. Stieg Larssoni loodud Lisbeth Salandrit meenutav Pabudha hakkas mulle kohe meeldima (kes ei ole Lohetätoveeringuga triloogiat lugenud - parandage see viga ruttu). Karvase mütsi alt ilmusid välja lühikeseks pügatud mustad juuksed ja enda hapra oleku kohta oli ta veidralt musklis. Hiljem kuulsin, et kogu vaba aja veedab ta jõusaalis lihaseid pumbates.

Hüppasime kohvikusse. Olemine väga palju soojemaks ei muutunud. Õlad peadligi, üks käsi sooja saamiseks taskus, keeras Pabutha järjest ahjusid tööle, kibekiiresti selgitusi vuristades. Sulejopet selga ei saanud jätta - läheb hügieeninõuetega vastuollu. Klomp ees ootavatest tingimustes kurgus, viskasin  pealisriided koos kotiga pimedasse kontorinurka. Haarasin tooli alla kukkunud piruka sõrmede vahele (ei ma ei söönud seda...) ja läksin Pabuthat otsima. Isegi alati õõvastust tekitanud rasvast nõretav fritüür näis sel hetkel ahvatlev - kõrvetav õli tähendas sooja. 

Kakskümmend minutit hiljem lajatas eesuks valla. Sisse tormas ninarõnga ja kahuste juustega modellimõõtu naisterahvas - Caci. Hilinemine näib siin tavaline olevat, uuris vaid Pabutha poole lõkerdades, kas ta magas ka sisse? Pabutha säras nagu ennist nähtud asfalt, lohutades, et jõudis ka alles mõni minut tagasi. Casi on noor kondiitrikooli lõpetanud boheem, kellele peale vaadates oleksin pakkunud vanuseks 27-30. Ilma pikemat sissejuhatust tegemata, haakisin ennast sabarakuna talle sappa. 

Kolmest pagarist on iga päev tööl vähemalt kaks, kellest üks tegeleb kõigega, mis seondub taignatega ja teine kookidega. Pabutha mätsis juba saiapätse, nii et Caci tutvustas mulle “bake-off” ehk koogitoimkonna päeva. Kes millega tegeleb on graafikusse Caroline poolt kirja pandud.

Bake offi päevadel on alati esimene ülesanne coneside ja rock cakeide valmistamine. Ka Inglismaal tuntud conesile lähim eestikeelne vaste oli mesipuu kukel (pole ise ka kunagi varem kuulnud...). Saiake kujutab endast magusat pätsikest, kuhu sisse on lisatud datlid ja muud kuivatatud marjad. Rock Cake on põhimõtteliselt sama, ainult veidi rikkalikumalt marjadega varustatud ja sisse segame erkkollast sidrunimaitselist värvainet. 

Õuekülmas köögis haarasime rauast kaabitsa appi, et jäätunud datlipuru kastist kätte saada. Hambad ristis vastu massi taguv Caci pomises midagi konditsioneerist, eeldatavasti olid tema mõtted samas kohas, kus minul.

Edasi liikusime koogileti täitmise juurde, mis kujutab minu maailmas sõna otses mõttes maapealset põrgut. Tõmbasime aiakindad - a ka sügavkülmakindad - kätte ja läksime suure kastiga toasuurusesse sügavkülma. Näkku paisanud jäisest õhupahvakust hingetu, märkasin peale üürikest taastumist lae kohal helkivaid punaseid numbreid: -22. Uhhutasime korda mööda, ise muserdavatest tingimuste üle itsitades. Ei tea kuidas see soolestik serotoniini tootmise peale tuli. Aitäh igal juhul. 

Proovisin selles tarretama panevas kapis Ceci jutule keskenduda. Süsteemsusest võib seal und näha (kavatsen sellest Carolinega rääkida ehk saame midagi muuta). Tõmbasime maast-laeni ulatuvast restihoidjast ükshaaval plaate välja, lootust kaotamata vajaminevaid kooke otsides. Lillaks tõmbunud huuled said minu päästerõngaks ning Caci arvas, et on aeg ajutiselt kapist lahkuda. Ta näis väljaöeldu üle sama palju rõõmustavat, kui mina. 

Ennist nii külmana näiv hall tundus nüüd täiesti talutav! Võibolla hakkangi nüüd iga päev enne tööle asumist 10-minutit sügavkülmas seisma. :))

Uksest sisse hüppav kahe meetrine Alec, meie kolmas ja viimane pagar, jalutas otsejoones nurgataha peidetud termomeetri juurde. Oma kõmiseva häälega hüüdis ta võidukalt, et oleme saavutanud selle aasta kõige madalama temperatuuri. Üks kraad! Minust mööda jalutades viipas käega ja patsutas mulle kaastundlikult õlale. Lubas, et harjun sellega varsti ära.

Pilt saalis valitsevast temperatuurist veel selgemaks tehes, siis Aleci uurimuse põhjal on meil alati hommiku esimesel tunnil kaks kraadi soojem, kui õues. Kui tuurid üles keeranud ahjuuksed piisavalt kinni-lahti käivad, on vahe juba kolm kraadi. Temperatuur sõltub suuresti sellest, palju kaupa meile tuuakse. Esmaspäeval näiteks oli neljameetrine hiigeluks enamusajast pärani, et kaubamehed koos jäise tuuleiiliga kaste saaksid sisse vedada. 

Oleksin äärepealt kooke täis kasti maha pillanud, kui Alec üle saali oigas ja hõbedase plekkkausi lauale äigas. Kaks minutit tagasi masinast võetud koogitaigen oli ära tahenenud. Vesivanni ehitama asudes, kobises ta üle saali, kuidas peaksime me sellises kohas midagi küpsetama, kui isegi koogitäidised enne vormi jõudmist ära kivistuvad. Minu naeruturtsatuse peale kerkis ka tema suunurk cm võrra.

Tänutaevale, töötan pagari poolel (enamasti) ainult kohviku avamiseni. Neli - viis tundi karastamist ei tohiks midagi ülemõistuse rasket olla. Või nii ma endale vähemalt sisestan. Homme tulen lihtsalt kahe soojapesu pluusi ja kolme pusaga. :)

Tagasi mõeldes, uskusin päris tõsiselt, et päeva lõpus pean Carolinile vabandavalt teatama, et ei suuda taolistes tingimustes töötada. Isegi teksti mõtlesin välja ja mängisin lugematu arv kordi olukorda peas läbi.

Loomulikult haihtusid need mõtted kohe, kui olin paari positiivsusest pakatava kliendiga kokku puutunud. Gaasiahju kõrvale paigutatud kohvimasina taga askeldades, ulatasin naerusuil Nimmitable logodega joogitopse, ise nii õnnelik, nagu oleksin äsja lotomiljonäriks saanud.  

Kuulutasin siin hiljuti, kuidas ma armastan igasugu põnevaid inimkatseid. Palun väga, nüüd on ideaalne võimalus kandikul ette kantud - kas kõige suurem külmavares võib taoliste tingimustega ära harjuda? :) Minu elupäästva podcasti sõnul toodab keha üheks hetkeks piisavalt pruuni rasva, mis meid soojas hoiab (jälle mina oma pruuni rasva jutuga… :D). Olenemata kehakaalust või soost. Pigistan katses välja tulnud erandi osas mõttelõnga kinni - tippvormis meesterahvas, kellel ühegi trikiga kehasse vajaminevat rasva ei tekkinud. Pisut muret tekitav, kuid hetkel veel usun, et mina sinna patta ei kuulu. Olge siis valmis, varsti kuulete Wim Hoff Birgittist, kes vabal ajal jooksmise asemel jäävannis supleb.

Olukorra teeb rõõmsamaks ka minu majakaaslane, Kati, kes iga õhtu ukse äärde paigutatud ahjunikerdisega imet teeb. Võlub tule välja ka kõige vettinumatest puudest! Peale tööd hõõgavate süte ja lõõmava tule ääres õhtusööki mugides, proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas mu elu üksinda seal majakeses oleks välja näinud (nagu algsete plaanide kohaselt pidi olema).  Ehk ärge mu hala tõsiselt võtke, sest enamus ajast on mul nägu naerul ja siin pisikeses linnakeses on tohutult rõõmu ja positiivsust! :D

PS! Kolmandal tööpäeval oli isgi soe! Sain Pabuthaga saiu vorpida.

Peale hommikuotsa jäätumist, otsustas üks armas vanaproua mulle tasuta raamatud kinkida. Mida veel elult tahta? :D 

Pirukamasin saadi tööle. Jehhu. 

Kohalike lammaste villast tehtud lõng. Arvake ühe korra, kes vardaid järgmine poetiir ostma läheb? :))

Minu lemmikeelroog- vürtsikas bataadi supp rohkete seemnetega 

Austraallaste lemmiktoit - pehme kukkel või, peekoni ja ketšupiga 

Nimmitabel

Ise ka ei usu, et peale lõputuid plaanide muutusi, jõudsin omadega Nimmitablesse! Laupäeval kiskus olukorda taas selles suunas, et ka see nädal jääb kolimine ära, kuid õhtu lõpuks mängisid kaardid minu kasuks. Tilkuva nina ja kriipiva kurguga Charlotte leidis piisavalt jõudu, et minuga peale tööd kiire roadtrip teha. Tänud Leylale, kes Charlotte närvid nii mustaks ajas, et ta vihast vahutades ukse lukku keeras, prügikotid õigesse kasti viskas ja tagasi vaatamata autosse marssis. Kõrvaltvaatajana oli kogu pilt väga koomiline. :D

Peale mõningast taastumist, ei suutnud Charlotte end tagasi hoida, ladudes kogu päeval elatud kannatused lauale. Aina sügavamale ja sügavamale tooli sisse vajunud Charlotte jäi jutu lõpuks aknast paistvat mägimaastikut üksisilmi vahtima. Viimaks palus luba Carolinile kirjutada, et ehk annab kuidagi meid ümber majutada ning mind tagasi Adaminabisse saata. Elame näeme, kuidas olukord siin laheneb. Vähemalt on meil Sophie suhtes kõrged ootused säilinud, kui tema pidev sissemagamine välja jätta. Ajame viimase asjaolu teda vaevava haiguse kapsa aeda. 

Nimmitables tervitasin tuttavat tänavat rõõmuga. Täiesti arusaamatutel põhjustel olen selles nööpnõela suuruses linnas end esimesest momendist koduselt tundnud. Kohaliku villapoe viltuse katuse all askeldas õrnvalge juuksepahmakaga vanaproua, kes midagi kaabuga härrale vaba käega vehkides selgitas. Villa poest paremale jäi suur Nimmitable kommipood - ilmselgelt kohalike laste seas kõige populaarsem käitis. Risti-rästi keset kõnniteed visatud pisikeste inimeste jalgrattad moodustasid väljakutsuva takistusraja, mis võis ka olla villapoe proua käega vehkimise põhjus. 

Teisele poole jäi õdus antiigipood, mis peale vaadates näis suletud olevat. Sekundi murdosas ilmus silmapiirile ka vahtralehtedesse mattunud Nimmitable bakery, mis loorõrna vihmasabina all eriti hubasena näis. Surusin alla soovi sinna sooja kakaod jooma minna, mida oma töötajana saab hunniku vahukommidega üle kuhjata. Millised privileegid.

Läbi aukliku kõrvaltänava alla maja ette keerates, kibrutas Charlotte kulmu. Kohe üldse ei tahtnud mind sinna jätta, seda enam, et tema mälestused esimestest seal veedetud kuudest polnud just kõige meeldivamad. Maja on sama hästi, et papist kokku klopsitud, mille ukse pragudest saab romantiliselt päikeseloojangut nautida. Rohkete akendega varustatud maja on enamasti pime, sest kui paksud kardinad eest ära tõmbad, võid sisuliselt kohe õue elama kolida. 

Minu koputuse all ootamatult kõvasti kõmisev õhuke ukse-nikerdis avanes ja puhvis talvejopesse mähitud Kati tervitas meid oma säravvalge naeratusega. Ta polnud grammigi muutunud. 

Toas oli ootamatult soe. Lausa harjumatult soe. Siira tänutundega vaatasin Katit, kes kõik siin veedetud päevad on ahjuga mässanud ja metsalaagri kombel talutavat temperatuuri hoidnud. Kui üks on täielik linnavurle ega oska korralikku tuldki teha (loe: mina.. endal ka piinlik), siis õnneks Kati on aastatepikkuse riigikaitse taustaga ja omajagu tunde metsas lõket ehitades veetnud. 

Ent siinsed ahjud soojendavad ainult ruumi, kuhu see on paigaldatud. Meetri kaugusel asuvas avatud köögis oli temperatuur juba kraadi võrra madalam. Kui enda ammu-ammu välja valitud magamistuppa jõudsin, tundsin tahtmist kõik radikad huugama lükata. Mulle ei mahu pähe, et Kati pole kordagi ühtegi elektriga alternatiivi kasutanud! Tagasi Adaminabyle mõeldes, siis seal torkasime me kõik juhtme tund enne magama minemist seina, et vähemalt uinudes soe oleks. Alati ellu põnevust toov Leyla muidugi smuugeldas ka elutoa ja dušširuumi radika enda tuppa, mis kõik ööpäev läbi töötasid. Hoian hinge kinni, kui järgmine elektriarve Carolinini jõuab… :D Kiire mäluvärskendus igaks juhuks: Caroline palus meil radikaid võimalikult vähe kasutada ning proovida puude ja ahju toel hakkama saada. Miks? Sest siinne elekter maksab metsikult palju.

Uuel magamistoal on see-eest palju hüvesid. Mõnus valget värvi kummut, suur kaheinimese voodi, uhiuued padjad ja paks kohev suletekk, mille Caroline spetsiaalselt meie jaoks ostis. Isegi padjad sain pakendist välja võtta, olles esimene backpacker kes neid kasutab. :)

Minu toa vastas paikneva vannitoa ristisin uhkusega talisupluskeskuseks - kõik selle spordi harrastajad põrutage siia! Välkkiirusel kapsame uksest sisse-välja, et sealt puhuvat jäist õhku võimalikult vähe mujale levitada. Vahest õnnestub meil Katiga kahe peale lahendus välja nuputada ja nende logisevate akendega midagi ette võtta. Natuke veel ja minust saab ehitusinsener... :)

Kui külm kõrvale jätta, on vanni vastasseina kruvitud dušši surve hea ja vesi mõnusalt soe. Piisavalt, et peale mõningast seismist ruum säredat auru täis lasta ja kibekähku sealt sääred teha. Ehk oleks juba eos targem hambapastat koos kõigi hommikul vajaminevate riietega teki all hoiustada?

Köögis pole veel kätt proovinud, kuid esmapilgul näib kõik vajalik olemas olevat. Blender muidugi välja arvatud, mille kavatsen mõnest OP poest kommihinnaga muretseda. Siin on taolised leiud väga tavalised ehk siis ootused on kõrged.  Viimane on minu elus üpriski elulise tähtsusega, kui ebanormaalset hummuse armastust ja söödavaid koguseid arvestada. Ennatlikult teie küsimusele vastates, siis soetatava blendri jätaksin siia tulevastele seljakotiränduritele kasutada.

Esmaspäeva varavalges (pimedas) alustan maja ees olevas pagarikojas tööd. Usun, et mulle hakkab siin väga meeldima. Ja teate mis on eriti positiivne - ma saan igal vabal päeval kohvikus blogitamas käia ja kõike TASUTA süüa-juua. Hüvasti Cooma ja sealsetesse kohvikutesse investeeritud kopsakad rahasummad. :)))  

PS! Kes küsinud on, siis olen viisa pikenduse jaoks vajaminevate farmi tundide tegemisega täpselt poole peal!

Mööbeldamisest räsitud mina autos Charlottet ootamas

Varastasin lambi (mõlemad majad Caroline omad, seega seaduslik vargus)

Armastan enda Cooma ökopoodi

Kõik viis kotti on toitu täis :) Proovige veel väita, et külm ei pane rohkem sööma (kampsunid on lihtne kaitsevari) 

Siinne taevas ....

Muu uus armas külmkapp :)

Pildi jaoks tõmbasin kardinad eest

Talisupluskeskus. Aknad ka juba külmast sinised  

Saunakeskus 

Elutuba

Meie parim sõber

Köök

Natuke Nimmitable tänavaid (lisan järgmises postituses rohkem)

Bakeryyy

Kati askeldab seal, kui teraselt vaadata