Nädalaga Layla emotsioon palju paremaks ei muutnud. Esimesel hommikul vantsis meiega kell neli kottpimedas kohviku poole. Rüüpas tassi kohvi, kurtis enda külmunud jäsemete üle ning otsustas kehva enesetunde tõttu tagasi koju minna. Põõnas mõned tunnid ja loivas kohvikusse tagasi, erksinine müts kõrvuni ja sulejope kurguni kinni tõmmatud. Eks tuleb teda mõista, mäletan isegi, kuidas esimestel päevadel keha kõigest väest siinse kliimaga harjuda püüdis. Olgugi, et eluaegse hommikuinimesena läks mul kohastumine tunduvalt libedamalt, kui Laylal. Tema heietusele toetudes ta sõnaotses mõttes vihkab vara ärkamist ja külma ilma. Charlottele ei mahtunud pähe, miks ta üldse otsustas siia tööle tulla, kui ta ju teadis, et tegemist on Austraalia kõige külmema kohaga ja töö algab enne koitu. Loodetavasti saab nüüd olukord ainult paremuse poole liikuda...
Juhtumisi sattus meil mõlemal Laylaga laupäeval vaba päev olema. Mina panin juba enne päikesetõusu (mis juhtub kell 7) Cooma poole, jättes Laylale sõnumi, et olen kella 12-ajal tagasi. Suurest õnnest joovastuses, uskumata, et mul õnnestus veel üks hommik iseendale välja pigistada. Olin sellega juba hüvasti jätnud.
Tervitasin 123 Coffee House särava naeratusega, kus mandlikujuliste silmadega tüdruk mind kannatamatult põrnitses. Kui peale tellimuse sisse andmist enda termosesse pisut kuuma vett palusin, vaatas ta mind mõne sekundi vaikides, kuniks marssis ilmselgelt häiritult kuumaavee kraani juurde. Miski temas meenutas Charlottet, kui kliendid liiga vara totraid asju nõudma hakkavad. See seos pani mind omaette naeratama. Õnneks kohvi tegi tema vastassoost suguvend, kelle perfektne flat white piim segunes nagu pehme kreem marjase espressoga. Kirjutasin rahulikult blogi, rüüpasin lonksu kohvi ja nautisin laupäevasele varahommikule omast vaikset hommikut. Sulg lausa jooksis, aidates mul end muust maailmast välja lülitada.
Päeva teise poole veetsin Laylaga mööda Coomat voorides. Viimane paanitses terve sõidu sinna, et korraliku shoppingu jaoks ei piisa kolmest tunnist... Ilmselt läks minu lohutus, et Cooma näol on tegemist ühe suure peatänavaga, tal kõrvust mööda.
Muidugi saime 40-minutiga kõik kohad mitu korda läbi käidud, Layla mõlemad käed pungil ostukottidega hõivatud. Linnatuuri lõpetasime Aldi (toidupood) shoppinguga, mille jooksul suutis Layla nii pangakaardi kui ka juhiload ära kaotada. Plaanitud kiire toidupoe külastus kujunes tunniseks ettevõtmiseks ning kaotatud dokumendid olid lõpuks ikkagi seal, kus nad olema pidid - rahakotis.
Kodus meisterdas igaüks ühe kiire õhtusöögi, mille ampsude vahel käis suur sättimine ja ringi sagimine. Kell kuus ootas meid Adaminaby kauaoodatud karaokeõhtu! Nädalavahetustel meiega töötav Kelly oli lausa laua broneerinud, mis andis lootust väga meeleolukaks õhtuks.
Kui viisaka hilinemisega Bowlingu klubisse sisse astusime, olid üle poolte laudadest juba täitunud. Uhkusega bakery vormipusa kandev Kelly lehvitas meile kõige lava äärsemast lauast, tundes meie saabumise üle silmnähtavat kergendust. Tarpingu riietes mehed rüüpasid kõrvallauas õlut, nagu oleks see törts vett kerisele. Kohalike lapsed tegid laval edasi-tagasi joostes sooja, suutmata algavat laulupidu ära oodata.
Mida kell edasi, seda rohkem keris õhtu tuure üles. Inimesed muutusid julgemaks, kuniks lõpuks polnud enam kellelgi vahet, kas olid sündinud kuldhääl või kägisesid nagu harakas mikrofoni. Mõni ei jõudnud ekraanil jooksva lüürikaga sammu pidada, mis rahva mürinal naerma ja toetavalt kaasa pani laulma.
Õhtu lõpetasime peaaegu südaööl, mis siis mõnele meist tähendas kolm tundi und. Et mitte unetsükklit väga peapeale pöörata, ärkasin ka nagu ikka - kell kolm. Amanda, kelle silmad ei tahtnud kuidagi lahti püsida, lonkis vaikides tööle. Tema viimane tööpäev Adaminabys. Järgnesin talle veidi hiljem ja kirjutasin kohviku nurgas blogi, kuniks Charlotte üles ärkas.
Kasutasime juhust, kui Amanda tööl on, et talle mõnus hüvastijätu õhtusöök korraldada. Algselt plaanisime vaid enda keskis teha, kuid kuidagi jõudis info Carolinini, kes lubas kogu oma kamraadiga ka kohale tulla. Charlotte krimpsutas selle peale küll nägu, aga ülemusele ei saa ju kätt ette panna.
Sõitsime Charlottega Coomasse. Layla, kes eile veel väga entusiastlikult kaasa tahtis tulla, keeras kodus teise külje ega tahtnud minekust kuuldagi. Charlotte näis selle üle äärmiselt õnnelik olevat.
Sõime kosutava hommikusöögi Lottis, kus omanikust teenindaja härra mind juba kaugelt ära tundis. Tegi imestusest suured silmad, kui mandlipiima asemel seekord kaera palusin. Toidud olid imehead, aga nii suured, et võinuks terve Adaminaby ära toita. Proovi siis sellise toidukoomaga pärast õhtusöögimaterjali ostma minna.
Teades Caroline ja tema pere, on tegu suurte liha-veini armastajatega, kelle lapsed pea iga asja peale nägu krimpsutavad. Ajas naerma, et just meie Charlottega neile serveeritavate vaagnate eest vastutame - mõlemad teame lihatoodetest sama palju, kui Kellerberrini farmerid tervislikust toitumisest (loe: mitte midagi).
Vaatasin jahmunult pilguga Charlottet, kui ta peatumatult külmaletist erinevaid vorste ja juuste kärusse ladus. Raputas vabandavalt pead, nentides, et Caroline lapsed söövad rohkem, kui metsalaagrist välja lastud näljased mehed. Viimaste tuleku peale mõtlemine pani Charlotte õlgu väristama.
Plaanitust mitu tundi hiljem koju jõudes algas suur koristamine ja ettevalmistamine. Charlotte meisterdas koogi, just üles ärganud Layla kogus jõudu, et õhupalle puhuma hakata ning mina koristasin ja võtsin vaagnate tegemise enda peale. Kella viieni oli vaid mõni tund aega.
Hakkisin parajasti viimast porgandit meie 2 kg pakist, kui Charlotte köögi marssis, nägu vihast punane. Vehkis telefoniga minu poole, suutmata õigeid sõnu leida. Caroline teatas, et nad siiski ei jõua Amanda ärasaatmispeole. Vaatasin enda ees olevat köögivilja kuhja ning tundsin ausalt öeldes suurt kergendust. Saame kogu peoga kaks tundi varem pihta hakata, rahulikult neljakesi ümber ümmarguse laua istuda ja vara magama minna. Minu reaktsiooni peale rahunes ka Charlotte ja nentis, et võibolla on see tõesti hoopis positiivne uudis. Märjad juuksed rätikuga üles seotud, nähvas Charlotte sõrmega telefoni poole näidates, et loodetavasti maksab Caroline pool raisatud summast kinni. Ostsime ilma liialdamata umbes 100$ eest erinevaid lihatooteid ja oliive, mida meist neljast võibolla ainult Layla sööks.
Kell kolm oli laud kaetud, kükitasime Charlotte ja Laylaga akna ääres ja ootasime pingsalt Amanda saabumist. Pool tundi hiljem ei olnud temast endiselt kippu ega kõppu. Charlotte marssis juba kannatamatult õue, et põõsa taga end varjates maad uurida. Tee oli tühi...
Kuid ega ta tulemata jäänud, oli lihtsalt viimase päeva puhuks teist, veidi pikemat, teed kasutanud. Õhupalle ja kaunistusi täis tuba nähes läksid Amandal silmad märjaks ja päevi endas hoitud emotsioonid paiskasid välja. Saatsime ta riided vahetama - dresscode kõige mugavamad koduriided- ja viskasime viimased saiad koos Brie juustu karpidega ahju.
Nimetaksin selle õhtu siinse aja kõige toredamaks hetkeks. Nii palju oli rääkida, positiivne energia lausa õhkas laua taga (isegi Charlotte ja Layla said läbi.. võimalik, et asi oli Layla olematus hääles, mille ta baaris lauldes ära kaotas) ja söök viis keele alla - eriti ahjust välja võetud tuline Brie juust, kuhu üksteise võidu küüslaugu saia sisse surkasime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar