Võibolla ma olen bipolaarne… Kui esimesel tööpäeval olin valmis lahkumisavalduse lauale lööma, siis juba sama päeva õhtuks ... või olukorda leevendades - järgmise päeva esimeseks töötunniks - olin enda Nimmitable pagarikarjäärist ekstaasis! Nii enda tööülessannetest kui ka kolleegidest. Kõik pakatavad positiivsusest, suud kell neli hommikul kõrvuni ja jagavad südantsoojendavaid sõnu ka kõige tühisemate tööde tegemise eest. Imselt liiga tõsiselt ei tasu kiidusõnu võtta, kuid ometi on miski siin nii soe ja hea. Pessimismist pole haisugi ja selja taga kirumine minu kõrvu ei ole veel jõudnud. Kuidas mul ikka vedab! :D
Vaatasin hiiglaslikku miksrikaussi, mida Cassi ja Alec kahekesi kolossaalsesse haudepotti upitasid. Kogu kupatus pidi kaaluma vähemalt 70kg, täis verest nõretavat toorest liha, mis ööpäevaks pütti hauduma jäetakse. Naersin omaette Caci krimpsus näoilmete üle, kuniks karma mu teisest saali otsast kätte sai. Ebameeldiv lihalehk tungis ka minu ninasõõrmetesse. Protsessi käiati vähemalt viis korda, kuniks haudepott ääreni erkpunast seaihu täis oli. Loodan, et ma rohkem ei esita küsimust, miks pooled pagaritest suured mehed on…
Jutu jätkuks, iga kolmapäev on meil “pie day” ehk piruka küpsetamise päev. Minu sisemine korra ja rutiini armastaja plaksutab suurest joovastusest käsi. Valmistada tuleb sadu erinevat sorti pirukaid, mille Nimmitable logoga kaubaauto hiljem kolme pagarikoja vahel laiali veab.
Pabutha, lühikesed tintmustad juuksed tõmmu näo ümber turritamas, end tagasi ei hoidnud - paiskas uksest sisse ja teatas kõigile, kui väga ta seda päeva vihkab. :) Purskasin naerma. Alec ja Caci noogutasid tülpinult kaasa. Oma üüratu logelemise armastuse tegid nad mulle juba esimesel päeval selgeks.
Nii algas nende kolme vahel humoorikas kirumine, mis ei vaibunud ka Caroline saabudes. Minu armas naerukurdudega boss-lady vaid muigas, nende heietamisest välja tegemata. Hammustasin huulde, et takistada enda sees pulbitsevat elevust - armastan tihedaid päevasid! Võimalik, et Eesti on maakerale töönarkomaanide tootmiseks loodud…
Seega oleme kõik õnnelikud, et Caroline mind iga päev pagarikojas ka rakendab. Mõni päev rohkem, teine päev vähem. Enamasti olen 4:00-7:00 pagar ja 7:00 - 12:00/14:00 barista, teenindaja. Sümbioos minu ja teiste pagatite vahel ei saaks paremini sobituda - tegevused, mis minul silmad särama paneb, on neile kõige tüütum, kohutavam okaskroon. Niisiis olengi hommikuti ennast jahukastide vahelt leidnud, segades iga päev isemoodi taigent, kreemi või glasuuri. Ausalt ei tea, miks peaks keegi vabatahtlikult tahtma sügavkülmas kookidega peitust mängida… aga kui kahemeetrine Alec külma nii väga armastab, ei saa ju kätt ette panna.
Pirukapäeval oli töödejaotus täpselt neljale: jahust valge Pabutha tegeles taignatega, suuri potte ühest kohast teise tariv Alec täidistega, Caci pirukamasinas küpsetiste kokku lappimise/ märgistamisega ja mina olin vahelüli, kes viis asju punktist A punkti B või sain meditatiivse toimega nõudepesuga tegeleda. :)
Ausalt öeldes polegi nii suure masstootmisega varem kokku puutunud. Pirukamasinat polnud ma enne Caroline juurde tööle tulemist oma silmaga näinudki… Meenutab natuke autopesulat: pargid pirukad üksteise sappa lindile ning automatiseeritud masin teeb erinevate etappide juures peatuseid. Kõigepealt täidis, siis kate ja viimasena märgistamine. :) Nii kütame tunniga sadu pirukaid ja Caroline saab tööjõukulusid kokku hoida. Muud varianti ei suudaks hetkel välja nuputada, kuidas kolme pagari vaimne ja füüsiline tervis tagada, kui kogused nii suureks küündivad.
Pirukapäeva lõpuks täitus kapp pea tuhande pirukaga, millest peaks jaguma nädalaks. Järgmine kolmapäev kordame protsessi. Ettevalmistusi tuleb see-eest alustada juba päev hiljem ehk neljapäev tähendab ka kiiremat päeva. Minu lemmikpäev nr 2. :)
Algab massiline taignate, saiade, kookide ja gluteenivabade nikerduste valmistamine. Mina, alles roheline, tegin pool päeva muffineid. Vaarika-valge šokolaadi, õuna-kaneeli, šokolaadi ja mustika. Pisut olin pettunud, et kogu töö tähendab valmis jahusegu veega ühtlaseks massiks segamist, kuid mida ma siis lootsin… Austraalia pagarikodadele omaselt on ka Carolini kolme kohviku selektsioon üüratu. Euroopas tuure koguv minimalistlik, kuid kvaliteetne assortii, ei paista siinkandis peale minevat. Carolin punnitas selle mõtelennu peale vaid silmi - kuidas siis inimesed viie koogi vahel valivad… ikka kakskümmend viis! Seega pole kellelgi aega nullist kvaliteetse öko-möko toorainega mässama hakata ega suhkrusiirupis ulpivate konservõunte asemel värskeid krõmpsuvaid ubinaid hakkida. Meenutan aegajalt Hetke aegu, kus sai oma aiast nopitud saadustest kooke ja pirukaid valmistatud, käsitsi rullitud lehttaignast rääkimata. Kui palju armastust sai sinna sisse pandud! :)
Loo moraal: eelistage nädalavahetuse brunchiks pisikeseid eraettevõtted - suurem tõenäosus vitamiine, hoolt ja armastust püüda. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar