Ühel pärastlõunal kohvikus tiksudes, torkas meile Charlottega pähe suurepärane idee - korraldada Amandale enne lahkumist väike üllatus õhtusöök. Suurt pidu ei korrada, ainult meie kolm, pluss uustulnuk Layla.
Layla on pärit Iisrealist. Kolmapäeval, kui mul vaba päev juhtus olema, lubasin Carolinile ta turvaliselt Nimmitabelist Adaminabysse toimetada. Väike roadtrip sinna võimaldas mul ka vaikselt kolima hakata. Kast autosse, kiire peatus mu Cooma lemmikkohvikus ning proovisin veel käes olevast vanist viimast võtta. Nimmitablesse veel seda muretsetud ei ole, kuigi Caroline pidi tegelema.
Läbi küngaste ja mägede Nimmitablesse sõites, ketrasin peas erinevaid versioone Layla reaktsioonist, kui ta Adaminabysse jõudes enda elutuppa ehitatud toa avastab. Vedasin hommikul madratsi valmis, kuhjades selle üle nii paljude tekkidega, kui kapiavarustes leidus. Ajutiselt (kuni mina ja Amanda välja kolime) elutoas elamisega oli ta Caroline sõnul kursis, kuid asjaolu, mis temperatuur siseruumides öösel võimust võtab, on raske ilma ise kogemata ette kujutada. Eriti, kui ööbid avatud elutoas.
Nimmitablesse jõudes askeldas Layla leti taga, allumatu lokkis juuksepahmakas hoolikalt hobusesabasse põimitud. Paksud kulmud tema terava nina ümber kipras, ilmselgelt oli leti ees raugematult vatravast mehest tüdinenud. Kogu viisakuse tuulde loopides, marssisin enda suure kastiga otse kööki, kus Caroline parajasti pirukamasinaga askeldas. Iga päev nelja mehe tööd tehes, tervitas ta mind endiselt sooja siira naeratusega. Najatus hetkeks masinale, ohkas, ja teatas, et kõige olulisem riistapuu andis hommikul otsad. Mõtlesin meie niigi kesisele pirukavalikule. Ilmselt nädala lõpuks on viieteistkümnest erinevast sortimendist letil vaid kaks. :) Aga noh, seni kuni jõledaid (vabandust) vorstirulle jagub, peaksid meie erksates riietes töömehed rõõmsad olema.
Viskasime mu kasti majakesse ja tormasime Leylaga minema. Charlottel oli vani kähku vaja, et enda sõpradele teise linna enne pimedat külla sõita.
Autos veedetud tunni jooksul kurtis Layla mulle nägu krimpsutades enda esimest kahte ööd Nimmitables. Kaks villast tekki, paks kampsun ja huugav radikas ei päästnud teda ööläbi lõdisemisest. Ahastunult toolil ettepoole küünitades, viibutas nimetissõrmega enda silmade poole, mis väidetavalt külmast tulipunaseks tõmbusid. Willi tema kurtmine rõõmsaks ei teinud ning Layla hääletooni põhjal julgen oletada, et neil läks omavahel seal päris tuliseks. Veidi hirmuga hakkasin eelseisvat ööd ette kujutama… ma ei tahtnud uskuda, et Caroline majas sai olla külmem, kui meie auklikus hütis. Veel optimistlik Layla jahvatas entusiastlikult, kuidas Caroline sõnul ootab teda Adaminabys uhke kaminaga soe majake, kuhu jõudmist ei jaksanud ta ära oodata. Naeratasin vaikides, polnud mõtet tema rõõmu rikkuda.
Maja ette keerates, hõiskasin rõõmsalt tere tulemast! Layla ei vastanud midagi, nägu täiesti emotsioonitu. Haarasime ta kodinad kaenlasse ja tirisime need hingeldades tuppa, mul ühes käes Caroline antud kirves, mis ilmselt ei purustaks oma nüri otsaga isegi pappkasti. Keset jahedat elutuba seistes said emotsioonid Laylast võitu. Ta ööbib elutoas?! Kas asi oli keelebarjääris või Carolini unustas talle mainida, igastahes Layla seda ei teadnud. Võibolla annan talle oma toa, kui olukord väga hulluks kisub...
Esimese kümne minutiga toppis ta endale kõik kotis olevad kampsunid selga ning kükitas ülejäänud õhtu kamina ääres. Vedasime talle igaks juhuks kaks pisikest radikat, kuna elutuba on meie maja kõige külmem ruum. Istusime tunnikese köögis muljetades, kuniks Layla läks enda emale enda armetutest tingimustest kurtma. Et tuure veel üles kerida, andis meie wifi ruuter poole kõne pealt otsad, jättes kõiki - peale minu - ilma internetiühenduseta. Kuulsin läbi magamistoa seina, kuidas Layla kõvahäälega lõrises (ma pole ammu sellist häält naisterahva suust kuulnud). Ilmselt on Snowy Mountain ainuke koht Austraalias, kus minu “kõigile tundmatul Circkle Life mobiilipaketil” on parem levi, kui Telstral. Viimane levis isegi Kellerberrinisse suurepäraselt (kes mäletab, siis Circkle Life vedas mind seal totaalselt alt). Midagi heebrea keeles porisedes marssis Layla tagasi kööki ja hakkas ahjuga askeldama. Et päevale veel vürtsi juurde anda, lõid pool tundi hiljem kõik korgid ka välja. Adaminabys võttis võimust sünkjas pimedus - hüvasti elektri abil töötavad soojusallikad. :)) Tragikomöödiline olukord ajas mind vägisi omaette itsitama, kui kujutasin niigi shokeeritud Laylat öösel elutoa põrandale asetatud madratsil magamas. Internetiühendus ei taastunud järgnevad kaks päeva, korraldades omajagu kaost nii kohalike seas kui ka kohvikus. Keskkooli ajal oleksin oma hotspotiga kindlasti klassi kõige populaarsemaks tüdrukuks saanud..
Ilmselt sai karma mu teise täbara olukorra üle itsitamise eest kätte. Järgmisel päeval enda lugemise-jalutuskäigule minnes, põrkasin aedikust välja pääsenud lammastega kokku. Raamatusse süübinult, ei pannud neid enne tähele, kui kooris määgimine pihta hakkas. Täpsemalt oli seal üks helevalge lammas, mõne pisikese kitse ja suure sarvilise oinaga. Miski seespoolt sundis mind otsa ümber keerama ja tagasi kõndima. Pilti oli vaja muidugi teha, nii et kiirkõnniga eest ära rutates avasin esikaamerat, et salaja järele kappavaid lambaid pildistada. Kui ühtäkki kapjade klõbin ohtlikult kiireks muutus. Kõik käis kähku, kaitsepositsiooni võtnud oinas tormas pea alla-sarved ettepoole suunatult minu poole. Telefon ühes käes, lükkasin teises käes oleva raamatu kaitsekilbina oina poole, ise üle mägimaa STOP karjudes, justkui aitaks see mind kuidagi. Lendasin tõukest kraavi, millest sai minu ustav kaitsja. Ei lambad ega hullumeelne oinas sinna ei pääsenud. Sumpasin läbi ülepea kõrguvate kõrreliste, heina tutid juustes ja jopeküljes, lootuses paremal vantsiv oinas kiiremas korras maha raputada.
Äkki vajasin seda Snowy Mountaini antarktika kliima hindama õppimiseks - kõik roomajad ja putukad põõnasid mõnusat talveund. Künkast üles jõudes kaotas oinas viimaks mu vastu huvi ja sekundiga muutus kogu olukord koomiliseks. Kes oleks võinud arvata, et tunnen esimest korda tõelist surmahirmu LAMBA (okei oina..) pärast … Kirss tordil oli, kui avastasin hiljem galeriist video, mille kogemata pildi asemel tööle olin pannud ehk kogu trall salvestus uhkelt videolinti. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar