Teisipäeval sõitsime Charlotte ja Amandaga Nimmitablesse. Olgugi, et käisin juba nädalavahetus maid üle vaatamas, korraldas Caroline meile + kahele teisele (peatselt lahkuvale) seljakotirändurile õhtusöögi. Nimetasime seda Iisraelist pärit paarikese, Jilli ja Noahi, hüvastijätu istumiseks.
Külla oodati kella kuueks. Charlotte turtsus terve päeva, suutmata uskuda, et peame kell neli ärkama ja nüüd veel nii kaugele sööma sõitma. Ei aidanud kaasa ka teadmine, et tema on üks neist õnnetutest, kes peab järgmisel päeval kohvikus näljasied kliente teenindama. Alati rahulik Amanda suutis enda emotsioone talitseda, kuid ega temagi väga vaimustunud õhusest programmist ei olnud. Mina see-eest kihelesin elevusest. Lõpuks näen ka Caroline kurikuulsa mehe ja hiigelsuure lehmafarmi ära. Siiani kõrvu jõudnud juttude põhjal proovisin kõik eelarvamused peast pühkida.
Viimased kilomeetrid mööda muda-augu teed loksudes, tundisn end hetkeks nagu Tallinnas. Pole ime, et Caroline auto alalõpmata paranduses on… võibolla peaksid nad uue tee ehitusse hoopis raha investeerima? Üks muhk peas juures, jõudsime võidukalt kohale. Pimedas. Parkisime auto põõsaste vahele ja kompisime eemalt paistva maja poole. Pilvede vahelt paistvas häguses valguskumas midagi ma siiski nägin ja eks talukesest paistev seovalguskuma andis ka omapoolse panuse.
Olin lummatud. Caroline tõttas uksele, üheskäes pajalabidas, millega ta ilmselt sekund tagasi potisisu segas. Kutsus meid soojalt edasi, viipas käega snäkilaua poole ning palus end kui kodus tunda. Tark tegu! Usun, et see leevendas Charlottes pesitsevat pahameelt, kes kirus juba enne minekut, et toit saab kindlasti alles kaks tundi hiljem valmis.
Juustust, lõhest ja erinevatest määretest lookas laud täitis meie südamed rõõmuga. Istusin teadlikult näoga köögi poole - täpselt minu maitse, oma suure köögisaare ja kauni lumivalge mööbliga, mille ruudukestega klaasuksed meile kapisisust pisut aimu andsid.
Caroline ja tema abivalmis poeg, Jack, askeldasid viimaste ettevalmistuste kallal. Jack kirus midagi ahjunuppe toksides, kui üleslöödud hallipäine meesterahvas kööki ilmus. Will. Sain sellest puhtalt Charlotte ootamatu ohke ja pearaputuse põhjal aru. Kui palju negatiivset olin temast kuulnud. Peale kõvahäälset tervitust asus ta kõigil ühkshaaval kätt suruma. Mina, ainuke uustulnuk, sain terve hunniku Eestit ja isiklikku elu puudutavaid küsimusi. Kell oli peaaegu seitse ehk tavaliselt ma juba magan... võite värvikalt ette kujutada, kui loogilised minu inglise keelsed laused võisid olla.
Mind päästsid viimased saabujad - Noah ja Jilli. Jilliga tutvusin nädalavahetusel, kui ta enda malbe oleku ja lahke naeratusega Nimmitable kohviku leti tagant mulle lehvitas. Tema kaaslane, Noah, suhtus minusse kui kauaaegsesse tuttavasse, muutes kogu õhkkonna äärmiselt vabaks. Tema, vaeseke, rühkis kolm kuud Williga lehmafarmis mustatööd tehes. Nüüd lähevad nad mõneks kuuks Austraalia peale ringi seiklema, suunaga Brisbane, peale mida lendavad jäädavalt koju tagasi. Jilli vangutas kurblikult pead, et kodu ja pere igatsus on nii talumatult suureks muutunud, et ei lase neil kauemaks siia poole maakera jääda. Saabusid nad eelmise aasta märtsis.
Nagu ikka, kaasnevad iga uue inimesega terve posu huvitavad teadmisi. Elavalt rääkisid nad üksteise võidu lugusid neli aastat kestnud sõjaväest ja elust kodumaal. Eestlastena peame ikka tänulikud olema, et naistele sõjavägi kohustuslik pole ja mehed viibivad seal üldjuhul alla aasta. Iisraelis on mõlemale sugupoolele minek kohustuslik - meestele kaks, naistele üks aasta. Jilli sõnul läks neil õnneks. Mõlemad said headesse kätesse, talletades kogu sealse aja ühe positiivse mälestusena nende mälusoppi.
Teine avastus - ja ma ei tea, kuidas sellega kursis ei olnud - oli, et Iisrael on Eestist pea poole väiksem! Rahvaarvult muidugi üheksa korda suurem… Uskumatu. :) Jack lajatas raamaturiiulist haaratud suure Atlase snäkkide vahel lahti, kõik riigid tuli kaaardilt üles otsida. Sain just näpuga Eesti peale näidata, kui Caroline kõiki sööma hõikas. Kaminatoast vasakule jäävas söögitoas oli laud lookas, värvilised juurikad laual auramas. Loomulikult ei möödu ka ükski istumine ilma veini ja säriseva lihakäntsakata. Pikka juttu polnud, asusime kohe igast kausist head-paremat ette kuhjama. Will, kes nagu kuningas laua otsas istus, korraldas mind ja Amandat enda kõrvale. Meist kahest said siis tänase õhtu sihtmärgid. Ohkasin mõttes, mis esmamulje ma jätan, kui 90% energiast läks üleval püsimisele. :)) Õnneks oli Will piisavalt ametis uute küsimuste välja mõtlemisega, lastes pooled mu vastused kõrvust mööda.
Koju saime alles pärast üheksat. Charlotte magas hambad laiali kõrval pingis, Amanda roolis ja mina proovisin temaga juttu ajada, et ta magama ei jääks. Õnneks tema puhul seda ohtu ei ole. Tegemist on väga kindlakäelise autojuhiga, võiks lausa öelda kadunud talendiga maailma rallimaastikul. Ükski känguru ei proovinud ka meie tähelepanu kõrvale viia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar