Ise ka ei usu, et peale lõputuid plaanide muutusi, jõudsin omadega Nimmitablesse! Laupäeval kiskus olukorda taas selles suunas, et ka see nädal jääb kolimine ära, kuid õhtu lõpuks mängisid kaardid minu kasuks. Tilkuva nina ja kriipiva kurguga Charlotte leidis piisavalt jõudu, et minuga peale tööd kiire roadtrip teha. Tänud Leylale, kes Charlotte närvid nii mustaks ajas, et ta vihast vahutades ukse lukku keeras, prügikotid õigesse kasti viskas ja tagasi vaatamata autosse marssis. Kõrvaltvaatajana oli kogu pilt väga koomiline. :D
Peale mõningast taastumist, ei suutnud Charlotte end tagasi hoida, ladudes kogu päeval elatud kannatused lauale. Aina sügavamale ja sügavamale tooli sisse vajunud Charlotte jäi jutu lõpuks aknast paistvat mägimaastikut üksisilmi vahtima. Viimaks palus luba Carolinile kirjutada, et ehk annab kuidagi meid ümber majutada ning mind tagasi Adaminabisse saata. Elame näeme, kuidas olukord siin laheneb. Vähemalt on meil Sophie suhtes kõrged ootused säilinud, kui tema pidev sissemagamine välja jätta. Ajame viimase asjaolu teda vaevava haiguse kapsa aeda.
Nimmitables tervitasin tuttavat tänavat rõõmuga. Täiesti arusaamatutel põhjustel olen selles nööpnõela suuruses linnas end esimesest momendist koduselt tundnud. Kohaliku villapoe viltuse katuse all askeldas õrnvalge juuksepahmakaga vanaproua, kes midagi kaabuga härrale vaba käega vehkides selgitas. Villa poest paremale jäi suur Nimmitable kommipood - ilmselgelt kohalike laste seas kõige populaarsem käitis. Risti-rästi keset kõnniteed visatud pisikeste inimeste jalgrattad moodustasid väljakutsuva takistusraja, mis võis ka olla villapoe proua käega vehkimise põhjus.
Teisele poole jäi õdus antiigipood, mis peale vaadates näis suletud olevat. Sekundi murdosas ilmus silmapiirile ka vahtralehtedesse mattunud Nimmitable bakery, mis loorõrna vihmasabina all eriti hubasena näis. Surusin alla soovi sinna sooja kakaod jooma minna, mida oma töötajana saab hunniku vahukommidega üle kuhjata. Millised privileegid.
Läbi aukliku kõrvaltänava alla maja ette keerates, kibrutas Charlotte kulmu. Kohe üldse ei tahtnud mind sinna jätta, seda enam, et tema mälestused esimestest seal veedetud kuudest polnud just kõige meeldivamad. Maja on sama hästi, et papist kokku klopsitud, mille ukse pragudest saab romantiliselt päikeseloojangut nautida. Rohkete akendega varustatud maja on enamasti pime, sest kui paksud kardinad eest ära tõmbad, võid sisuliselt kohe õue elama kolida.
Minu koputuse all ootamatult kõvasti kõmisev õhuke ukse-nikerdis avanes ja puhvis talvejopesse mähitud Kati tervitas meid oma säravvalge naeratusega. Ta polnud grammigi muutunud.
Toas oli ootamatult soe. Lausa harjumatult soe. Siira tänutundega vaatasin Katit, kes kõik siin veedetud päevad on ahjuga mässanud ja metsalaagri kombel talutavat temperatuuri hoidnud. Kui üks on täielik linnavurle ega oska korralikku tuldki teha (loe: mina.. endal ka piinlik), siis õnneks Kati on aastatepikkuse riigikaitse taustaga ja omajagu tunde metsas lõket ehitades veetnud.
Ent siinsed ahjud soojendavad ainult ruumi, kuhu see on paigaldatud. Meetri kaugusel asuvas avatud köögis oli temperatuur juba kraadi võrra madalam. Kui enda ammu-ammu välja valitud magamistuppa jõudsin, tundsin tahtmist kõik radikad huugama lükata. Mulle ei mahu pähe, et Kati pole kordagi ühtegi elektriga alternatiivi kasutanud! Tagasi Adaminabyle mõeldes, siis seal torkasime me kõik juhtme tund enne magama minemist seina, et vähemalt uinudes soe oleks. Alati ellu põnevust toov Leyla muidugi smuugeldas ka elutoa ja dušširuumi radika enda tuppa, mis kõik ööpäev läbi töötasid. Hoian hinge kinni, kui järgmine elektriarve Carolinini jõuab… :D Kiire mäluvärskendus igaks juhuks: Caroline palus meil radikaid võimalikult vähe kasutada ning proovida puude ja ahju toel hakkama saada. Miks? Sest siinne elekter maksab metsikult palju.
Uuel magamistoal on see-eest palju hüvesid. Mõnus valget värvi kummut, suur kaheinimese voodi, uhiuued padjad ja paks kohev suletekk, mille Caroline spetsiaalselt meie jaoks ostis. Isegi padjad sain pakendist välja võtta, olles esimene backpacker kes neid kasutab. :)
Minu toa vastas paikneva vannitoa ristisin uhkusega talisupluskeskuseks - kõik selle spordi harrastajad põrutage siia! Välkkiirusel kapsame uksest sisse-välja, et sealt puhuvat jäist õhku võimalikult vähe mujale levitada. Vahest õnnestub meil Katiga kahe peale lahendus välja nuputada ja nende logisevate akendega midagi ette võtta. Natuke veel ja minust saab ehitusinsener... :)
Kui külm kõrvale jätta, on vanni vastasseina kruvitud dušši surve hea ja vesi mõnusalt soe. Piisavalt, et peale mõningast seismist ruum säredat auru täis lasta ja kibekähku sealt sääred teha. Ehk oleks juba eos targem hambapastat koos kõigi hommikul vajaminevate riietega teki all hoiustada?
Köögis pole veel kätt proovinud, kuid esmapilgul näib kõik vajalik olemas olevat. Blender muidugi välja arvatud, mille kavatsen mõnest OP poest kommihinnaga muretseda. Siin on taolised leiud väga tavalised ehk siis ootused on kõrged. Viimane on minu elus üpriski elulise tähtsusega, kui ebanormaalset hummuse armastust ja söödavaid koguseid arvestada. Ennatlikult teie küsimusele vastates, siis soetatava blendri jätaksin siia tulevastele seljakotiränduritele kasutada.
Esmaspäeva varavalges (pimedas) alustan maja ees olevas pagarikojas tööd. Usun, et mulle hakkab siin väga meeldima. Ja teate mis on eriti positiivne - ma saan igal vabal päeval kohvikus blogitamas käia ja kõike TASUTA süüa-juua. Hüvasti Cooma ja sealsetesse kohvikutesse investeeritud kopsakad rahasummad. :)))
PS! Kes küsinud on, siis olen viisa pikenduse jaoks vajaminevate farmi tundide tegemisega täpselt poole peal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar