Kes mind vähegi tunneb, teab, et teatud olukordades jääb mul kannatust vajaka. Nii ka nüüd, kui pidin kahe koha vahel valima hakkama. Vabal päeval hüppasin vani ja põrutasin Nimmietablesse (koht asus tunduvalt kaugemal, kui ma ette olin kujutanud). Veider mõelda, et Charlotte ja Amanda pidid sama marsruuti iga päev edasi-tagasi sõitma, kottpimedas, koos kõikide öötundidel kardio-maratoni tegevate kängurudega.
Teel sinna rändasin mõtetes tagasi Islandile, kus puutumata loodus rohkem kuumaastikut, kui planeet Maad meenutas. Siin küll oli kuust asi kaugel, aga võibolla midagi Marsi laadset. Lõpudud liivakivivärvi mäekünkad, kus üksikus puurootsud veel söakalt püsti püsisid, laskmata ennast taevast kallavast vihmavalingust ja emubusse haaravast uduvahust heidutamata.
Nimmitablesse saabudes endiselt sadas, olgugi, et meie super iphone rakendus väitis vastupidist... Ma ei pidanud seda halvaks endeks - see oli lihtsalt möödapääsmatu, pluss mulle tegelikult meeldib see tasuta looduslik dušš. Põrnitsesin pisut shokeeritult paremale jäävat tanklat, mis hakkas igast otsast lagunema. Elumärke ei paistnud. Teisel pool olev neljast majast moodustunud külake ei tundunud ka kõige kutsuvam. Avasin kangekaelselt uuesti kaardi... jaaaaa muidugi, Nimmitableni oli veel mõni km aega. Huh!
Parkisin auto linna serva, et jala rahulikult need vähesed meetrid läbi käia- analüüsivad silmad igat detaili puurimas. Tumedatest palkidest laotud teeäärised, lapsepõlve muinasjuttude kujutelma majakesed, ainsal tänaval edasi-tagasi kooserdavad matkariietesse mähitud turistid. Kõige kaugemas otsas silmasin tuttava t sinise logoga pagarikoda - Nimmitable Bakery. Värviliste vahtralehtedega pärjatud kohvik, mida kaunistasid suured, pisut välja uluatuvad aknad, hakkas mulle esimesest hetkest meeldima. Õue kumas mõnusalt soe valgus ning akna all kohvitas piibu ja kaabuga vanahärra, süübides nina all lahti löödud suurde ajalehte. Kellakõlinal ust avades tundsin hõrku kaneelisaia lõhna, mis minu rahumeelsed maitsemeeled liigagi erksaks muutis. Letitaga nägin ringi sagivad Caroline ja tema kõrval blondipeaga sõbraliku olekuga tütarlast. Mõlemal näisid käed-jalad tööd täis olevat. Uurisin hillitsetult sealset gurmeeletti, kuniks inimesterodu teenindatud sai. Carolinel läksid mind nähes silmad särama. Unustas kohvimasina sootuks ning juhatas mu tagaruume vaatama.
Silmitsesin pesemata meetrist brownievormi, põrandale kukkunud saiakesi ning koogipuru täis tööpidasid. Kusagilt suurte masinate vahelt hüppas välja Caroline poeg Jack. Kaheksa-aastane asjaajaja, kes tuuri tegemise enda peale võttis. Näitas mulle ilmselt isegi neid nurgataguseid, mis minu silmadele polnud esmkülastuse ajal mõeldud. Vaatasin aukartusega suursuguseid taignasegajaid, lehttaignamasinaid ja 2-meetriseid ahjusid. Elevus hakkas vaikselt ligi hiilima...
Majake, kus elama hakkaksin, asub otse pagarikoja taga. Vähem kui 30-meetrit. Jack haaras Caroline kontorist pihlakaid meenutavate kuulikestega võtmekimbu ja kutsus mind käeviipega endale järgnema. Valge kivist majake võiks ju loogiliselt võttes sooja pisut rohkem hoida, kui meie praegune puidust lopergune kastike... kuid ei, tundub, et "Kolme põrsakese" muinasjutt vajab pisukesi korrektuure. Isegi jopega oli seal pisut jahe. Jack ilmselt tajus mu murekohta, asudes asjalikult kõiki soojapuhureid, radikaid ja muid võimalusi tutvustama. Kui Caroline poleks just sisse astunud, oleks ilmselt hädises kaminas peagi uhke jaanituli leegitsenud... :)
Majas oli kolm magamistuba, elutuba, kaks vannituba ja piisavalt avar köök. Viimase sahtlid polnud muidugi pooltki nii hästi varustatud, kui Adaminabys, kuid Caroline lubas kohe samal päeval minna varusid täiendama.
Teades minu suurt jooksukirge, põrutas Jack enda ratta suunas ning lubas mulle kõik parimad kohad ette näidata. Nüüd ja kohe! Algas pea tunniajaline Nimmitable linnatuur - ise ka imestasin, et seal on võimalik nii kaua jalutada. Amanda hiljem itsitas, et ilmselt olen ma nüüd rohkem seda linna näinud, kui nemad kolme kuuga. Charlotte ei käinud isegi kordagi sealses kohvikus.
Meenutades, kui negatiivselt selle koha suhtes häälestatud olin, jäin üpriski sõnatuks, kui viimaks bakery ette tagasi jõudsime. See koht on nii armas! Väike mägikülake oleks otsekui detsembris teleekraanidel ketravatest jõulufilmidest välja lõigatud. Võibolla tekitas sama sooja tunde, kui sossult diivanil The Holday filmi vaadata ja ahjust tulnud šokolaaditükkidest pungil küpsiseid mugida. Inimesed ajavad tänaval üksteisega juttu, kõik tunnevad kõiki, linna õhk on värske saia lõhnast paks ja siin-seal siiberdavad puhkuseks valmistuvad suusa- või matkariietes turistid. Avastasin ka mõned majad edasi pisikese villapoe, mille toodang on kohalike lammaste villast valmis kedratud.
Caroline õhutas mind lahkelt mõtlema kaua vaja, kuid lootusrikast ilmet ta enda näolt pühkida ei suutnud. Autota ta mind ei jäta ning pidi juba erinevatel lehekülgedel ringi tuulama ja sobivat autot otsima. Ka minu Canberra maratoni pärast palus mitte muretseda, kui vaja, sõidutab mind kasvõi isiklikult kohale. Igatahes… kõik see elamus muutus nii positiivseks, et tunnen - eneselegi ootamatult - et pean tema pakkumise vastu võtma. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar