Igatsus endiselt hinges, lepime tõsiasjaga, et Amanda on Sydney poole ajama pannud. Teda saabus asendama Sophie, Inglismaalt pärit 30-aastane seljakotirändur, kelle värvikas minevik sisaldab meeletult reisimist ja aastaid meestevanglas töötamist. Nina nuuskamisest punane, astus ta teisipäeva õhtul kohvrit järele lohistades tuppa. Kuldkollased kiharad autos magamisest pisut sassis, vabandas ta enda nigela tervise pärast ja hoidis viisakalt distantsi. Ega suurt vahet enam polnud, nii Leyla kui ka Charlotte olid juba haiged ning mina enamasti neid viiruseid külge ei haagi. Tegime Sophiele kiire maja tuuri ja andsin enda armsaks saanud toa talle üle. Tundus igati loogiline, et veedan ise selle ühe öö elutoas, kui järgmisel päeval pidin Nimmitablesse kolima. Või nii ma vähemalt uskusin... Tuske leivamehe, Darreni, sõnul, pidid sealsed pagarid juba pikisilmi mu tulekut ootama - lisakäsi minevat seal hädasti tarvis. Pakkisin kõik enda asjad kokku, viskasin voodilinad enne tööd masinasse ja olin valmis kohe peale teisipäevast tööpäeva ajama panema.
Teisipäeva töötasin koos Leylaga, millest pidi saama tema peaproov. Caroline oli tema suhtes pisut skeptiline, suutmata otsustada, kas julgeb teda reedel Sophiega kahekesi tööle jätta. Minu jaoks tähendanuks see veidi pikemaks ajaks Adaminabysse jäämist, mida ma proovisin puhtalt ülerahvastatud maja tõttu vältida. Toit ei mahtunud külmikusse, dušširuum oli pidevalt hõivatud ja tube vaataks nagu läbi kaleidoskoobi - kõik eri värvi jalanõusid, riideid ja muid potsikuid täis. Silmade puhkamiseks kiikasin enda ühe shampoonipudeli ja pisike hügieenitarvete kotti poole, olles enda minimalismi pooldavale perele tänulik.
Päev Leylaga algas kaootiliselt. Kohviku vitriinis haigutas tühjus, kõik võileivad, wrapid ja croissantid vajasid tegemist. Leyla hääl oli küll taastunud, kuid rääkimise asemel otsustas ta endselt sosistada. Loodame, et see tema häälepaeltele sama laastavalt ei mõjunud, kui tööpäev temaga minu närvirakkudele, mis nagu mullikile üks haaval katki praksatas. Ja ma olen alati arvanud, et minu süütenöör on üpriski pikk. :))
Kohvikus, kus ahjud möirgavad, muusika mängib, kliendid sisse-välja voorivad, muudab tugeva aktsendiga SOSISTAVA iisraelanna mõistmise tohutult keeruliseks. Eriti, kui ta kogu aeg salaja kõlaritest üürgavat muusikat valjemaks krutib. Viimaks otsustas ta enda Iisreali tümpsu telefonist lasta, mis karjus üle nii kohviku muusika kui ka tellimust sisse andvate klientide. Hoobilt hakkas teiselt poolt letti kostuma neagtiivseid kommentaare ja maneerlikke kulmukortsutusi, sundides mind kööki marssima (meenutades, et ta on tõbine ega funka kõige paremini) ja paluma tal natukenegi volüümi alla tõmbama. Sellega oli ta viisakalt nõus. :)
Varasest hommikust ja külmast halvatud Leyla suutis tööle asuda alles mõned tunnid peale avamist. Kepsels leti juurde, kus minul seitse inimest oma singi-juustu võileibu, croissante või XL ¼ decaf kohvisid ootasid. Viipasin letil järge ootavate saiapätside poole, paludes Leylal need kiiremas korras viilutajast läbi lasta. Pöördusin tagasi kohvimasina juurde, tema sosistamist ignoreerides. Kolm minutit hiljem avastasin ta ikka sama koha pealt.... Vaatasin Leylale küsimärgid silme ees helkides otsa, mille peale ta justkui unest ärkas, pilk imestusest pungis: “Aa, kohe või?”. Hingasin sügavalt sisse ja pöördusin kannatlikul ootavate klientide poole, olles nende kaastundliku naeratuse eest tänulik.
Kui tramm ajutiselt ületatud sai, märkasin leti nurgas sama saiapätse ootavat vanakest. Leyla?! Tegin kööki jalutades meelekohtades nimetissõrmedega ringe. Möödunud oli vähemalt 15-minutit ja viilutamine ei saanud võtta kauem kui minut. Midagi iseendale sosistav Leyla seisis kraani ääres, nire all hoidvale sõrmele vett peale lastest. No muidugi! Ta suutis viilutajga sõrme lõigata (õnneks mitte midagi hullu, üks plaaster oleks väikese haava kinni pannud). Lasin pätsid ise masinast läbi, ulatasin Leylale igaks juhuks neli plaastrit ja valasin ootava vanakese vabandustega üle.
Plaastrid jäid puutumata, selle asemel otsustas Leyla papptopsi kohvi täis jahvatada ja enda sõrme seal sees hoida. Lõin käega vastu otsaesist, uurides võimalikult rahulikult, kuidas ta kavatseb nii tööd teha? Üks käsi topsis, kehitas ta midagi arusaamatut kägisedes õlgu ja rüüpas terve käega auravat kohvi. Helesinine lootus õhtul Nimmitablesse kolida hääbusid nagu liiv liivakellast...
Päeva teises pooles sai Leyla töövõime tagasi, olgugi, et nii mõnigi klient hüppas leti äärest mitu meetrit tagasi, kui ta ilma kätt suu ette panemata köhida rögistas. Proovisin selle mõttes "kultuuriliste erinevuste varna" laduda.
Õhtu lõpuks võisin temaga päris rahule jääda ning sain telefoni tehtud tagasisidesse ka mõned plussid kirja. Ketrasin peas võimalikult veenvalt, et reedeks on Leyla valmis üks hakkama saama. Juu tuleb ta lihtsalt pea ees külma vette visata… eks me kõik alguses kukkusime, enne kui ilma abiratasteta jalgrattaga sõitma õppisime. Caroline see ei veennud. Ilmselt oli Charlotte piisavalt enda ahhastust varasemate päevade põhjal välja elanud.
Pika jutu lõpuks jäin ma nädala lõpuni Adaminabysse. Rutuga tirisin peale tööd märjad voodilinad masinast välja, lootuses need magama mineku ajaks kuivaks saada. Kottidesse pakitud toidumoona jätsin puutumata. Purskasin naerma, kui Charlotte nägu krimpsutades jopet selga ajas ja nentis, et nagunii pole vahet, kas asjad on külmkapis või köögis seina ääres. Temperatuur jääb enam-vähem samaks. Isegi hambapasta välja pigistamisega on raskusi tekkinud, eriti nüüd, kui õues temperatuurid alla nulli langevad. Milline elamus haha. :D
Kui aus olla, hakkaski mulle peale ühte ööd suures toas magamine meeldima. Kõik aknad on seal terved ja minu “pruuni rasva kasvatamise juttu” liiga tõsiselt võttev jahe tuul ei sasinud öösel mu juukseid.
Kui kõik läheb plaanipäraselt ja Layla saab asja käppa, kolin nädala lõpuks Nimmitablesse. Kes ei tea, siis seal hakkan koos elama enda klassikaaslase - Katiga! Tänu Facebookile sain teada, et ka tema otsib enda farmitundide täitmiseks tööd ning “jah inimesele” kohaselt lendas ta ilma kaks korda mõtlemata Nimmitablesse. Jõudis mitme tuhande km kaugusel asuvast Perthist enne kohale, kui mina kõrval linnast.
Kuidas inglismaalt pärit Sophiel läheb? Töö mõistes olen õnnelik, et vähemalt üks uutest tulijatest on loogilise ajuga õnnistatud. Milline rõõm on temaga töötada, kui ta peale ühe korra selgitamist asjale pihta saab ja ise ilmselgelt tegemist vajavate asjade peale tuleb. Reedel, tema esimesel päeval, hakkas ka tema kanntus raugema ja jagas veidi järsemalt nähvates Leylale õpetussõnu. Olgugi, et viimasel on juba kaks nädalat selja taga (alguses oli Nimmitabelis Carolinega). Sophie väljaõpetamise asemel pidin koge päeva Leyla järel jooksma, samal ajal kui Sophie kordamööda grilli, kassa ja kohvimasina vahelt hüppas, minu eemalt hõigatud selgitusi operatiivdselt haarates.
Ühesõnaga, loodame, et Leyla saab ka asja varsti käppa, enne kui Charlotte talle kallale läheb või Caroline lahti laseb... :D Minul on olukorrast palju õppida ning endaga tööd teha, et juurpõhjused välja urgitseda, miks Leyla mind viie minutiga hulluks suudab ajada. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar