Esimene tööpäeva võiks nimetada korralikuks vaimse treeningu päevaks. Enda eestlasliku täpsusega jõudsin viis minutit varem pagarikoja ukse taha, kell näitas 3:55. Kopsimise kaja taustal ei paistnud ühtegi liikumist, kuid saalis kiirgavad laelambid andsid piisavalt lootust, et tühja tegevust jätkaksin. Uskumatu, et ma veel paanitsesin liiga hilja kohale jõudmise pärast...
Sammusin jalalt jalale, justkui kaitseks see mind külma tuule eest. Avasin hõbedase termose korgi, puhusin enne lonksu võtmist aurava tee peale ja olin selle eest ütlemata tänulik. Jõllitasin hüpnotiseeritud pilgul pärlendavat kõnniteed - see saab tähendada ainult miinuskraade. Mõte peagi sooja kohvikusse pääsemisest, toitis vaimujõudu ning karge ilm näis mõnusalt turgutav!
Tirisin juba graafiku kontrollimiseks vastumeelselt kinnast käest, kui kuulsin pimedusest kõlavaid samme. Jõllitasin minu poole liikuvat tumedat kogu. Lühikestkasvu kehalaad sai kuuluda ainult ühele - Pabudhale. Sri Lankalt pärit staažikas pagar, kes mõne meetri jalutamiseks ei vaevunud jopet selga tõmbama, kuid suur karvane mütsilotu oli silmini tõmmatud. Üritan aru saada, mis teda siia külma auku meelitas .... Kohtusime tegelikult juba eile, kui ta pausi ajal meie maja kõrval suitsu kimus. Stieg Larssoni loodud Lisbeth Salandrit meenutav Pabudha hakkas mulle kohe meeldima (kes ei ole Lohetätoveeringuga triloogiat lugenud - parandage see viga ruttu). Karvase mütsi alt ilmusid välja lühikeseks pügatud mustad juuksed ja enda hapra oleku kohta oli ta veidralt musklis. Hiljem kuulsin, et kogu vaba aja veedab ta jõusaalis lihaseid pumbates.
Hüppasime kohvikusse. Olemine väga palju soojemaks ei muutunud. Õlad peadligi, üks käsi sooja saamiseks taskus, keeras Pabutha järjest ahjusid tööle, kibekiiresti selgitusi vuristades. Sulejopet selga ei saanud jätta - läheb hügieeninõuetega vastuollu. Klomp ees ootavatest tingimustes kurgus, viskasin pealisriided koos kotiga pimedasse kontorinurka. Haarasin tooli alla kukkunud piruka sõrmede vahele (ei ma ei söönud seda...) ja läksin Pabuthat otsima. Isegi alati õõvastust tekitanud rasvast nõretav fritüür näis sel hetkel ahvatlev - kõrvetav õli tähendas sooja.
Kakskümmend minutit hiljem lajatas eesuks valla. Sisse tormas ninarõnga ja kahuste juustega modellimõõtu naisterahvas - Caci. Hilinemine näib siin tavaline olevat, uuris vaid Pabutha poole lõkerdades, kas ta magas ka sisse? Pabutha säras nagu ennist nähtud asfalt, lohutades, et jõudis ka alles mõni minut tagasi. Casi on noor kondiitrikooli lõpetanud boheem, kellele peale vaadates oleksin pakkunud vanuseks 27-30. Ilma pikemat sissejuhatust tegemata, haakisin ennast sabarakuna talle sappa.
Kolmest pagarist on iga päev tööl vähemalt kaks, kellest üks tegeleb kõigega, mis seondub taignatega ja teine kookidega. Pabutha mätsis juba saiapätse, nii et Caci tutvustas mulle “bake-off” ehk koogitoimkonna päeva. Kes millega tegeleb on graafikusse Caroline poolt kirja pandud.
Bake offi päevadel on alati esimene ülesanne coneside ja rock cakeide valmistamine. Ka Inglismaal tuntud conesile lähim eestikeelne vaste oli mesipuu kukel (pole ise ka kunagi varem kuulnud...). Saiake kujutab endast magusat pätsikest, kuhu sisse on lisatud datlid ja muud kuivatatud marjad. Rock Cake on põhimõtteliselt sama, ainult veidi rikkalikumalt marjadega varustatud ja sisse segame erkkollast sidrunimaitselist värvainet.
Õuekülmas köögis haarasime rauast kaabitsa appi, et jäätunud datlipuru kastist kätte saada. Hambad ristis vastu massi taguv Caci pomises midagi konditsioneerist, eeldatavasti olid tema mõtted samas kohas, kus minul.
Edasi liikusime koogileti täitmise juurde, mis kujutab minu maailmas sõna otses mõttes maapealset põrgut. Tõmbasime aiakindad - a ka sügavkülmakindad - kätte ja läksime suure kastiga toasuurusesse sügavkülma. Näkku paisanud jäisest õhupahvakust hingetu, märkasin peale üürikest taastumist lae kohal helkivaid punaseid numbreid: -22. Uhhutasime korda mööda, ise muserdavatest tingimuste üle itsitades. Ei tea kuidas see soolestik serotoniini tootmise peale tuli. Aitäh igal juhul.
Proovisin selles tarretama panevas kapis Ceci jutule keskenduda. Süsteemsusest võib seal und näha (kavatsen sellest Carolinega rääkida ehk saame midagi muuta). Tõmbasime maast-laeni ulatuvast restihoidjast ükshaaval plaate välja, lootust kaotamata vajaminevaid kooke otsides. Lillaks tõmbunud huuled said minu päästerõngaks ning Caci arvas, et on aeg ajutiselt kapist lahkuda. Ta näis väljaöeldu üle sama palju rõõmustavat, kui mina.
Ennist nii külmana näiv hall tundus nüüd täiesti talutav! Võibolla hakkangi nüüd iga päev enne tööle asumist 10-minutit sügavkülmas seisma. :))
Uksest sisse hüppav kahe meetrine Alec, meie kolmas ja viimane pagar, jalutas otsejoones nurgataha peidetud termomeetri juurde. Oma kõmiseva häälega hüüdis ta võidukalt, et oleme saavutanud selle aasta kõige madalama temperatuuri. Üks kraad! Minust mööda jalutades viipas käega ja patsutas mulle kaastundlikult õlale. Lubas, et harjun sellega varsti ära.
Pilt saalis valitsevast temperatuurist veel selgemaks tehes, siis Aleci uurimuse põhjal on meil alati hommiku esimesel tunnil kaks kraadi soojem, kui õues. Kui tuurid üles keeranud ahjuuksed piisavalt kinni-lahti käivad, on vahe juba kolm kraadi. Temperatuur sõltub suuresti sellest, palju kaupa meile tuuakse. Esmaspäeval näiteks oli neljameetrine hiigeluks enamusajast pärani, et kaubamehed koos jäise tuuleiiliga kaste saaksid sisse vedada.
Oleksin äärepealt kooke täis kasti maha pillanud, kui Alec üle saali oigas ja hõbedase plekkkausi lauale äigas. Kaks minutit tagasi masinast võetud koogitaigen oli ära tahenenud. Vesivanni ehitama asudes, kobises ta üle saali, kuidas peaksime me sellises kohas midagi küpsetama, kui isegi koogitäidised enne vormi jõudmist ära kivistuvad. Minu naeruturtsatuse peale kerkis ka tema suunurk cm võrra.
Tänutaevale, töötan pagari poolel (enamasti) ainult kohviku avamiseni. Neli - viis tundi karastamist ei tohiks midagi ülemõistuse rasket olla. Või nii ma endale vähemalt sisestan. Homme tulen lihtsalt kahe soojapesu pluusi ja kolme pusaga. :)
Tagasi mõeldes, uskusin päris tõsiselt, et päeva lõpus pean Carolinile vabandavalt teatama, et ei suuda taolistes tingimustes töötada. Isegi teksti mõtlesin välja ja mängisin lugematu arv kordi olukorda peas läbi.
Loomulikult haihtusid need mõtted kohe, kui olin paari positiivsusest pakatava kliendiga kokku puutunud. Gaasiahju kõrvale paigutatud kohvimasina taga askeldades, ulatasin naerusuil Nimmitable logodega joogitopse, ise nii õnnelik, nagu oleksin äsja lotomiljonäriks saanud.
Kuulutasin siin hiljuti, kuidas ma armastan igasugu põnevaid inimkatseid. Palun väga, nüüd on ideaalne võimalus kandikul ette kantud - kas kõige suurem külmavares võib taoliste tingimustega ära harjuda? :) Minu elupäästva podcasti sõnul toodab keha üheks hetkeks piisavalt pruuni rasva, mis meid soojas hoiab (jälle mina oma pruuni rasva jutuga… :D). Olenemata kehakaalust või soost. Pigistan katses välja tulnud erandi osas mõttelõnga kinni - tippvormis meesterahvas, kellel ühegi trikiga kehasse vajaminevat rasva ei tekkinud. Pisut muret tekitav, kuid hetkel veel usun, et mina sinna patta ei kuulu. Olge siis valmis, varsti kuulete Wim Hoff Birgittist, kes vabal ajal jooksmise asemel jäävannis supleb.
Olukorra teeb rõõmsamaks ka minu majakaaslane, Kati, kes iga õhtu ukse äärde paigutatud ahjunikerdisega imet teeb. Võlub tule välja ka kõige vettinumatest puudest! Peale tööd hõõgavate süte ja lõõmava tule ääres õhtusööki mugides, proovin vaimusilmas ette kujutada, kuidas mu elu üksinda seal majakeses oleks välja näinud (nagu algsete plaanide kohaselt pidi olema). Ehk ärge mu hala tõsiselt võtke, sest enamus ajast on mul nägu naerul ja siin pisikeses linnakeses on tohutult rõõmu ja positiivsust! :D
PS! Kolmandal tööpäeval oli isgi soe! Sain Pabuthaga saiu vorpida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar