Kellerberrinist lahkumine oli kurb, kuid samal ajal uued ees ootavad seiklused tekitasid piisavalt elevust, et mitte liigselt enda pead sellega vaevata. Rasmus, kes napilt enne rongi Kodjist töölt koju jõudis, tuli meid rongijaama saatma, väsinud silmad nukralt naeratamas. Ei tea millal me teda jälle näeme (teda ootavad uued tuuled Aasias). Kui mitte varem, siis Eestis kindlasti näeme.
Nägin rongijaamas umbes neljakümne aastast naist, kelle tumepruunid juuksed olid vaheldumisi erkroosade paeltega põimitud. Perroonil edasi-tagasi jalutav mustanahaline härra paistis rahutu, iga natukese aja tagant kella vaadates. Meenutasin ennist kuuldud Zane ja Rhyley sõnu, kuidas siinsed rongid kuni kuus tundi hiljaks jäävad. See ilmselt oli veidike liialdatud, kuue tunni asemel ootasime maksimaalselt kolmkümmend minutit. Tuulest sasitud juustega turske naisterahvas kalpsas perroonile, prillid korrektselt ninale sätitud ja hakkas meid oma kohtadele juhatama. Hingasime kergendatult – sammuke lähemal suurele seiklusele.
Perthi rongijaamast väljudes ümbritses meid lõbus jutuvada. Tatsasime rõõmsalt mööda äsja lõppenud tööpäevast tihedaid tänavaid, lootuses, et liigume ikka õiges suunas. Mattil läks silmad särama – kui ammu ei olnud ta kasitud ilusaid inimesi näinud. Neli pool kuud kohalike ropendavate ja tolmuste (meessoost) farmeritega koos olemine jättis oma jälje.
.
Hotelli saamiseks olime sunnitud bussi kasutama - olin juba eos skeptiline. Turske India härrasmees tervitas meid kõlava häälega, tehes enne bussi minekut meie peatuse kindlaks. Õigesti tegi – Perthi ühistranspordisüsteem pole sugugi parem, kui Melbournes.
Nelikümmend minutit hiljem saabusime Cottesloe ranna äärde, täpselt meie Ocean Beach hotelli ette. Matt broneeris meile samasse hotelli toa, kus Richardiga kohtuma pidime – milline geniaalne idee. Olgugi, et bookingus oli kogu hotel väljamüüdud, mõtles Matt siiski helistades veel ühe võimaluse anda. Loomulikult, leidis teisel pool toru olev abivalmis naisterahvas meile toa – sama, mis Richard broneeris - tagades meile mugavuse kõik pagas ühte kohta paariks päevaks jätta.
Ööpilved sõudsid vaikselt üle taeva, kajakad liuglesid vetes sõudvate mitmeliikmeliste gruppide vahel. Kui hiljem mööda rannapromenaadi jalutasime, polnud sportlaste jõud raugenud. Väsimatud jalgratturite parved kihutasid iga natukese aja tagant vuhisedes mööda, avaveeujujad rühkisid mitmekesi sünkroonis krooli ja kõnnitee kubises nappides riietes jooksjatest. Olgu nad kui motiveerivad tahes, meie olime laisad ja kõmpisime poodi homseks autosõiduks süüa ostma – ei spordile sel õhtul. Matt, meie säästmise etaljon, alustas poes suurt allahinnatud toodete jahti, lahkudes kotitäie 50% allahinnatud võileibade ja müslibatoonidega. Ise enda leiu üle nii rahul, et naeratus ei tahtnud terve tagasi tee tema näolt kaduda Mina, kes ma endiselt õpin kokkuhoidlikult toidu peale raha kulutama, kuulasin enda südamesoove, suuremat tähelepanu hindadele pööramata. Õhtusöögiks sõime sushit – ka need olid hilise kellaaja tõttu allahinnatud, täpselt vahetult enne kasssat ilusti ritta meid ootama seatud. Meie säästuguru pakatas elevusest nagu laps kommipoes, pannes poetuurile ilusa punkti nelja küllusliku sushikarbiga. Kaks pidavat hommikusöögiks olema.
Esimesel hommikul tsivilisatsioonis ärkasin kell neli, tarpingust sissejäänud kella ühene reziim hakkab vaikselt tagasi loksuma. Panin lühikesed jooksuriided selga, haarasin toakiibi ja tuiskasin ootusärevil õue. Kell oli viis, aga rannaäär oli terviseharrastajatest pungil – huvitav kas need inimesed siin kunagi puhkavad ka? Aeglustasin sekundiks tempot, et surfilauda loiult järele lohistav meesterahvas üle tee jõuaks. Tema heleblondid juuksed olid tuulest sasitud ja jalaümber kandis ta merekarpidest ketti. Ülejäänud tee proovisin enda ees jooksva grupiga sammu pidada, justkui kuuluksin ka nende treeninggruppi.
Endiselt enda mõtetesse süüvinud, ehmatasin päris korralikult, kui tuppa jõudes Matt mind õhevil näoga ootas, ühes käes eile ostetud allahinnatud sushikarp, teises aurav veekann. Ta pidavat kohe nälga surema, aga tahtis mind ära oodata. Itsitsin omaette ja asusin esimest korda elus hommikusöögiks sushit sööma.
Kell seitse startisime sadama poole - tänaseks plaaniks oli kuulus Rottnesti saar üle vaadata. Minu rõõmuks oli Matt automaatselt nõus mu vapustavalt hea plaaniga need seitse kilomeetrit sadamasse jalutada. Kuniks Matt hotelli töötajaga jändas, tõttasin tänava nurgal olevasse erikohvi kohvikusse, haarasin mandlipiimaga flat white, klõpsutasin paar kohustuslikku pilti ja jooksin tagasi hotelli. Nagu näha, pole Melbourneis sisse jäänud kohvifanatt minust endiselt kadunud. Ja üle pika aja ei pidanud pettuma - nii pehmelt kreemine ja samas hästi segunenud, peaaegu täielikult ebameeldiva kohvi mõruduse varjates. Või siis panid nad lihtsalt palju piima... Meeliergutavast maitseelamusest täislaetud, võtsin giidi rolli enda peale. Kui kümme minutit hiljem peaaegu ainsast keeramiskohast mööda marssisime, raputas Matt vildakalt muiates pead ja ülejäänud teekonna proovis salaja kogu aeg kaarti silmanurgast jälgida. Meenutas natuke meie kunagisi reise, kui mingil veidral põhjusel mina kaarti pidin lugema ja Maku iga kord närvivapustuse äärepealt sai.
Sadama väravate ees askeldas terve plejaad teenindajaid, kelle ümber ootuselevil inimesed välja prinditud piletitega siiberdasid. Ei tea kas nad kibelesid parimaid kohti paadis jahtima või ei jaksanud nad sesta, igatahes meie Mattiga hoidsime sellest hullumajast viimase minutini eemale. Võidukalt viimastena paati astudes, sulgesid madrused uksed ja tegime kolmekümne minutilise sõidu läbi vahutavate hüplevate lainete - juhhuu, peaaegu tasuta lõbustuspark. :)
Kes rõõmsalt, kes näost rohelisena, aga poole tunni pärast saabusime Rottenesti saarele. Pisike paradiisisaar Perthi külje all, mis on eelkõige tuntud seal pesitsevate kängurumoodi – quokkade – poolest. Inimesi nad ei karda, vaid kepslevad südame rahuga iga rohututi ja puuoksa peale su kõrvale, peaasi, et midagi süüa saaks.
Paadist väljudes suundusime otsejoones vasakut kätt jäävasse rattarendi putkasse. Eespool paistis saarekese ainus suveniiripood, värvilised vidinad hoolikalt ukse kõrvale seatud. Paremale jäid kolm puidust majakest, mille erivärvi ustele olid suurelt Café kirjutatud. Kibelesin juba neid uudistama minna. Alati näljasel Mattil läks hilist hommikusööki pugivaid inimesi nähes loomulikult kõht tühjaks, unistades kõvahäälselt enda kaasa võetud allahinnatud võileibadest.
Rattaste rentimine käis kähku, erksinises töösärgis naisterahvas ulatas kokku volditud pileti ja lasi meid omavoliliselt hunnikusse visatud rataste hulgast sobivaid valima. Vatti olid nad kõvasti saanud. Alustades sellest, et keerasime kaks korda ümber, et uued rattad võtta, pidi Matt hiljem igal tõusul enda rattale maha tulnud keti peale panama. Hea, et ta magistrikraadiga mehhaanik on... Minu raudkolakal lihtsalt käigud ei töötanud, nii et väntasin hambad ristis tõusudest üles, terve aeg motivatsioonikõnet endale pidades. Vähemalt oli meil endal selle tragikomöödia keskel naljakas.
Rottnesti saare loodus oli lummav. Päris mägiseks seda nimetada ei saa, aga künklikuks küll. Oma silmatorkava lubjakiviriifi, mitmekesise mereelu ja mitmete ikooniliste sukeldumis kohtadega, on saar sukeldujate ja surfarite paradiis. Rattaga läbi kidurate mändide, teepuude ja võsapuude sõites, ilmusid iga natukese aja tagant päikese käes sillerdavad helesinised laguunid, enda lumivalge liivarannaga.
Püsielanikke saarel praktiliselt ei ole. Oma olemuselt sarnanes ta pisut Indoneesia saarestiku hulka kuuluva Gili Airiga, puhtalt juba selle poolest, et saarele mootorsõidukeid ei lasta. Me olime väga rahul – mõnus vaheldus automürale ja linnakärale. Matt ei andnud lõpuni alla lootusele leida lubatud sõjavrakke ja relvasid... kuigi kahjuks see meil ei õnnestunud. Lohutasime end mõttega, et ehk neid lihtsalt hoiti kunagi sellel saarel ja meil ei jäänud midagi kaheslima vahele.
Kogu saarele rattaga tiirutegemiseks pidavat minema 3-6 tundi, oleneb kui põhjalikult ja kellega päeva ette võtad. Meie, kaks püsimatut ja mitte rannas lebotajat, tegime tiiru 3-4 tunniga ära. Istusime sadama äärsesse kohvikusse, ise närivalt kella poole kiigates, mille järgi saime veel kaks tundi risti läbi käidud saarel veeta. Justkui ühest suust prahvatas meil idee end varasemale paadile smuugeldada. Jäin ratastega valvesse, kuniks Matt teise sadama otsa tormas. Võidukalt tagasi jõudes, haarasime kodind kaenlasse ja tuiskasime läbi rahvamasside rattaid tagastama. Viieteist minutiga pidime paati jõudma. Pole küsimustki – me jõudsime. Ise rahulolevalt lootsikus juubeldades, et jõuame nüüd Fremantles enne Richardiga kokku saamist ringi vaadata.
Fremantle meenutas mulle tohutult Mississippit. Ilma erilise põhjuseta, lihtsalt sealne puidust nikerdustega arhitektuur tekitas täpselt sama tunde, kui aastaid tagasi mööda Misssisippi kallast tuiasime. Tegime kiire shopingu, Matt, kes siiani Quentini antud tarpingu prille kandis, sai kauaigatsetud normaalsed päikeseprillid. Tarpingu auks hoidis ta vanad veel igaks juhuks alles, enne kui neist lõplikult vabaneb. Suurest “ühe poe” shoppingust näljaseks jäänud Matt hakkas meile söögikohta otsima, kuniks ma ammulisui poeakendest sisse vahtisin ja igat kohviku vitriini pildistama jooksin. Õnneks jäi välja valitud kohvik ka tee peale, kus tegime enne Richardiga kokkusaamist kiire lõuna.
Richard ootas meid hotelli fuajees, nägu halli habeme all vastu säramas. Kohe peale meid ilmus nähtavale teine härra, David, kelle pruuni-hallikirju paksud juuksed pealaelt vaikselt taandusid. Tervitava žestina käed avali jalutas ta säravvalge naeratusega meie poole. Pikka venivat sisse juhatust ei tulnud, vaid suundusime kohe kõrval majas olevasse baari, kust Richard juba õlut kibeles ostma. Istusime saiapuruga kaetud laua taha, Richard asjalikult kõigile sobivaid jooke teenindajale ette loetlemas. Muretult vatrasid nad Davidiga üksteise võidu enda seiklustest ja ees ootavast roadtripist, samal ajal kui meie Mattiga kergendatult hingasime – Richard päriselt eksisteerib ja veel nii normaalsel kujul. Pubist lahkudes pulbitsesime ootusärevusest. Ennist tabanud väsimus oli peoga pühitud ja magama minemise asemel suundusime järjekordsele poetiirule, Matt terve tee unistades, mis allahinnatud toodete valik täna poes vastu vaatab. Milline pettumus, kui eile võikudest lookas letil tühjus haigutas. Jätsin ta nukralt tühjust vaatama, minnes enda asju otsima. Mõni minut hiljem põrkasime piima leti juures kokku, Matt sellise näoga natu oleks just loteriiga miljon dollarit võitnud. Ta leidis allahinnatud maasikapiima! Sellest piimast kuulen siiani lugusid, kui hästi see vapustava diiliga jook ikka maitses (päris jube oli)
Kell 6:30 saime hotelli ees kokku. Richard ja David asjatasid auto ümber, loopides kohvreid ühest uksest sisse ja teisest välja – pidime neljakesi madalasse bmwsse ära mahtuma, et Richardi maha müüdud maja eest suur caravan ära tuua. Matt suruti rooli – ilmselt Richard tahtis tema sõidu oskusi proovile panna – ise pressis ennast taha minu kõrvale. David kes eksinult viimase kohvriga ümber auto kõndis, andis alla ja surus selle täpselt Richardile kätte, peites tema kogu vaatevälja ees toimuvale. Nägin suurt vaeva, et naeru tagasi hoida, kui Richard hämmeldunult kohvritega võitles ja David rahulolevalt end Matti kõrvale sisse seadis. Roadtrip võis alata!
Esimene peatus oli lennujaamas, kus meie kolmas liige – Martin – peale hüppas. Kõhetu tasane vanahärra, kes meenutab tohutult Food Republicus käinud golfiklubi liikmeid. Pobises vaguralt tervitussõnad ja suundus temale sõitmiseks mõeldud karavani poole. Davidile andsime suure trucki ja Richard jooksis viimasel hetkel Martini kõrvale teejuhiks. Meie suureks rõõmuks jäi meile BMW – palvetasime, et nad nii pea autosid vahetust teha ei tahaks.
Viimase peatuse enne suurt sõitu tegime Coles, hiiglaslikus toidupoes, kust vabavoliliselt saime kõik enda meelis toiduaineid Richardile korvi visata. (tänutäheks tema aitamise eest). David, kes oma hajameelse kuid rõõmsa olekuga meid poes järjekordselt ära kaotas, ilmus vahetult enne maksma asumist välja – tühjade kätega?! Richard jõllitas teda, silmis siiras uskumatus, mida ta nii kaua poes tegi, kui ta mitte ühtegi asja ei võtnud. David vaid kehitas õlgu ja komberdas Richardi reaktsiooni peale naerda nohistades poest välja. Pole endiselt kindel, kas see kõik juhtub päriselt või on see minu ettekujutuste vili, kuid tunnen end justkui mõnda Ameerika filmi ära eksinuna, kus kolm igavusest seiklusi jahtima läinud vanameest otsustavad enda elu põnevaks teha ja midagi pöörast ette võtta.
Auto sõit möödus kiiresti. Ammulisui vahtisime aknast paistvat loodust, mis iga saja kilomeetri tagant aina ürgselt puutumatumaks muutus. Ja milline rõõm, kui ootamatult Kellerberrinisse jõudsime – hakkasin rõõmust toolipeal käsi plaksutama, tundes kerget igatsuse torget. Klõpsasin kähku auto aknast mõned udused pildid, ise teadmata mida ma nendega hiljem peale hakkan. Saatsin alustuseks töögruppi, kust kohe südantsoojendavat vastukaja saime.
Edasine tee möödus läbi Austraalia tühermaa sõites, mööda pikki looklevaid teid, mida ääristasid kuivanud hallikad kooreta puuud, ümbritsetud kuldpruunikast liivast, mis kõik väga mõnusalt soojalt kumama lõi. Liikusime vaevaliselt, Matt pidi ennast kõvasti tagasi hoidma, et mitte kiirteel 90ga sõitvast Richardist mööda kihutada. Talle ei mahtunud pähe, et istub üle pika aja BMWs ja kiirteel 140km/h asemel 90ga sõitma. David, kelle iseloom peegeldus ka ta sõidutiilis, jäi meist peale esimest viit minutit nii maha, et vaatamata üksluisele sirgele teele, ei paistnud tema autot kusagilt. Isegi raadiosaatjad, mis Richard autodesse jaotas, ei ulatunud tema levialani. Esimesel korral tundsime muret, kuid peale teist peatust saime aru, et asi on lihtsalt Davidis - tal on vaja iga natukese aja tagant end venitada ja põit kergendada. Vähemalt nii ta meile naerusuiselt oma rituaale kirjeldas. Eriti lõbusa pöörde võttis reis, kui esimest korda linnatänavatele oma kaubikute roduga jõudsime. Muster kordus. Kui 110 alas sõitsid nad 80ga siis linnas läks olukord päris käest ära – 50 alas langes nende spidomeeter 30ni. Matt raputas uskumatult pead, lootusetult pobisedes, kas nad kavatsevad ikka see aasta Queenslandi jõuda. Minul oli väga naljakas.
Enne ööbimispaika sõitmist peatusime kullakaevanduse juures, kus gigantsed veokid kulda kaevandasid ja äärmiselt järskudel kitsastel teedel sõitsid. Paljud backpackerid eelistavad seal – hästi tasustatud -valdkonnas tööd saada. Mind ei tõmba kohe mitte miski sinna, olgu see palk kui kõrge tahas. Palav, igav, tolmune ja ohtlik.
Ööbimiskoha valik kujunes ka omaette tsirkuseks. Richard vuras sõnagi lausumata minema, David kooserdas alles puude vahel ja meie Mattiga ei saanud aru, kuhu me minema peaks. Õnneks Richardi juhtmed liiga pikad ei ole ja peale esimest kurvi jättis oma karavani tee äärde seisma. Kruttis akna alla, küsides lootusrikkalt, kuhu me ööbima võiks minna. Matti nõudmisel tegime konkreetse plaani, otsisime ööbimiskoha ja sõitsime kõik omas tempos sinna. Lõpuks ometi mõnus vaheldus terve päev valitsevale kaosele haha.
Peatasime enda kaarikud luksuslikku karavanidele mõeldud pargis. Saime omavaoliliselt kõige ilusama puu valida, mille alla Richardi kaasavõetud tolmused madratsid asetada. Pidasime seda naljatades suursuguseks peatumiskohaks lihtsalt seal samas oleva avaliku wc pärast. Duššist me ei julgenud isegi unistada, loodame lihtsalt mõnes roadhouses järgnevatel päevadel võimalust kasutada.
Nagu oleks veel vähe nalja saanud, andis ilusa punkti päevale asjade lahtipakkimine, kui kolm vanamees üksteise võidu võitlesid, kes enda kanda kaubiku ukse avamise võtab. Kes siis ikka vabatahtlikult diivaniga pähe tahaks saada. Lõpuks võtsid Matt ja David end kokku ja kangutasid asjadest pungil kaubiku ukse lahti. Kõik jäid terveks, midagi alla ei sadanud. Tirisime ükshaaval aiatoolid koos uhke klaasist lauaga puu alla, avastades alles hiljem, et telk on kogu autosse jäänud kupatuse alla mattunud. Richard, keda mõnus öö soojas karavanis ootas, kehitas ükskõikselt õlgu – lageda taeva all on ju ka täiesti okei magada. Nii meie, David kui ka muidu vaoshoitud Martin jõllitasime üheskoos Rihcardit, nagu oleks ta nupust natuke nikastatud. Lõpuks sai telk läbi raskuste välja tiritud, grill süüdatud ja kott pimedas puude vilus õhtusöök valmis küpsetatud. Kõik kais tohutult kiiresti, võibolla andis isegi Taivo suviste grilliõhtute mõõtme välja. Istusin kriuksuval aiatoolil, lõug põlvedele toetatud ja vaatasin elavalt vestlevaid reisiselle, kelle nägusid karavaniuksel hõõguv lambi nökats õrnalt valgustas. Martin on meie kainemõistus, kes enne kümmet toolilt püsti hüppas, hambaid pesema läks ja magama keeras. Võtsime kõik temast eeskuju, veetes öö küll telgis, kuid kuna vihmakatte oli Richard ära kaotanud, saime ennast kõik mõnusa öise kastmekihiga turgutada
