Ärgates olin ma endiselt väsinud, aga samas ka elevil. Tõmbasin selga polüestrist oranži-sinise XL suuruse tööpluusi ja valge värviga kaetud retuusid, mu alalised säärevarjud, ise seejuures ohates ning õlapaeltest ja suvistest seelikutest unistades. Hommikused toimingud (või pigem öised..?) kulgesid samamoodi vaikselt nagu alati, Jeff ja Noam loivavad unesegaselt viis minutit enne auto tulekut tualeti ja toa vahelt, ühe käega vormirõivaid selga ajades, samal ajal kui mina ammu seljakott seljas värava ees ootan. Väsimusel ei jäänud aega mulle kallale tikkuda, seega proovin enda hommikust entusiasmi alla suruda (ilmselt veel pooleldi unenägudemaal olevatele inimestele mõjuks see erakordselt häirivalt) .
Oranž kastiauto tuiskas mööda tänavat meie poole, Cal roolis, peas viltuse servaga kaabu. Kiikasin kella, mis taaskord näitas 25-minutit peale kella ühte (1:15 peame väljas valmis olema) ja mõtlesin, miks mul on vaja iga hommik niimoodi rapsida, et ajagraafikust perfektselt kinni pidada. Vankumatus usus, et ühel päeval nad jõuavad õigel ajal, sean ilmselt ka järgnevad hommikud sammud õigeaegselt värava poole. Meelelahutuseks jälgin tavaliselt kahte vöödilist kassi, kes meid aeg ajalt mjäugudes tööle saadavad.
Möödunud nädalal sõitsime enam-vähem alati enne Road House (tanklat) esimeste viljahunnikute juurde, meie ees või taga veel üks valge kastikas ja kaks pikapi. Kui auto katusele paigaldatud võimsad tuled põlema klõpsatasid, hüppasime kõik autodest välja, haarasime kastist erinevad tööriistad ja hakkame kas viljahunnikut tarbiga katma või juba kaetud kuhja ääri hoolikalt kinnitama. Viimane on mu lemmikosa - saan õpitud twistimise oskustega uhkeldada, mis on äärmiselt vastutusrohke ülesanne. :D (twister, mis iganes see eesti keeles on, aitab üleskeeratud liistu hoida, et teised saaksid tungraudasid kinnitada). Ega ilmaasjata minu teiseks nimeks pole Twister saanud. :)
Kuna oleme hooaja lõppu jõudmas, on hetkel põhitööks eelpool mainitud hunnikute katmine ja äärte kinnitamine, pluss õmblemine, kokku õmmeldud tarbi õmbluskohtade värvimine ja katete parandamine. Värvimine on vist vaieldamatult kogu kollektiivi seas kõige vihatum töö - kes see ikka vabatahtlikult 50-kraadise lauspäikese käes elusalt praadida tahaks, olles lõpetades üleni kriiskavsinise veekindlavärviga koos. Meie noor abiline, Rhyley, kes särasilmis värvi uppunud pintsliga võõpama asus, lõpetas vihast vahutades ennast sellest kleepuvast lögast puhtaks pühkides, provides samaaegselt värvipotti lennanud mütsi nii palju päästa kui võimalik. Isegi tema linakarva juuksepats oli otsast siniseks värvunud. Kõige naljakam oli see, et mida rohkem ta enda riideid puhastada püüdis, seda hullemaks olukord läks. Lõpuks karjus ahastusest üle õue, kas seda värvi sajab kuskilt või kuidas on võimalik, et ta käsi on puhas aga kuskilt tuleb ikka uusi värvitäppe juurde. Aitäh selle show eest - mul olid igatahes naerust kõhulihased valusad.
Päevade pikkus ja kulg sõltuvad suuresti ilmast - nagu ikka välitöödega. Tapva kuumuse tõttu alustame öösel (ainuõige otsus), vihmastel või liiga tuulistel ilmadel pole meil suurt mõtet üldse toast välja astuda. Õnneks viimast varianti ei ole minu siin oldud aja jooksul juhtunud, küll aga on meid ühe korra tugev tuul ja natuke tibutamist tabanud – selle nädala alguses. Kuulsin autos suurt oigamist, mis kohutav päev meid sellepärast ees ootab, seega tegin juba eos ajupesuga algust, mida kõike positiivset sellega kaasneda võiks. Ja olgem ausad - enam lõbusamat katte peale tõmbamist poleks osanud tahta. Oleksin nagu pesumasinas ja lõbustuspargi karusellil korraga ringi lennanud, pannes mind taas viieaastasena tundma. Alustasime nagu ikka, hüppasime kõik hunniku otsa ja ronisime üles, poolte sammud nii vaevalised nagu oleksid neil jalad tina täis. Ohjeldamatu tuule tõttu pidime eriti kindlalt tarbi otstes seisma, et ükski iil katte alla ei pääseks ega meie rasket tööd jälle alguspunkti ei lennutaks. Olles selle nädalaga (peaaegu) enda tasakaalutusest lahti saamas, astusin enesekindlalt enda kohale, märkamata seljatagant ligi tormavat tarbialust tuulelaviini. Kaks sekundit hiljem olin peadpidi odra hunnikus. Vaatasin silmapilgu jahmunult ringi, tõmbasin silmad vidukile, valmistudes juba Zane peale karjuma, et ta mõne järjekordse trikiga on hakkama saanud. Pisut olukorrast taastudes, sain aru, et tegemist oli tõesti puhtalt tuule jõuga. Zane, kelle sagris pruunid juuksed on kõrvetava päikese käes heledaks pleekinud, lagistas kõht kõveras naerda, näpuga minu suunas vehkides. Tuterdasin pisut juhmistunud ilmel tagasi tarbi peale, taskud pilgeni teri täis – pole tõesti midagi sarnast varem kogenud. Et enda elu veel piinlikumaks teha, suutsin tarbi vedamise ajal selle alla kaduda nagu liiv liivakellast (mehed ja nende liiga kiire tempo). Minu püüdlused sealt sama kiiresti ja märkamatult välja roomata ei kandnud vilja, loomulikult liikumine peatati ja kogu kamraad pidi jälle minu järele ootama. Taas pinnale jõudes, luges Cal minu poole vaadates kolmeni, igat silpi eriti selgelt hääldades, nagu räägiks poole arulisega. Peale terades suplemist ja tuulekeerises püsti jäämist, nägin välja nagu uppunud kass, kes on pealaest jalatallani tolmupuudriga üle valatud …Kohati tundub minu tarpingu karjäär sama hea, kui keegi rammiks golfikäruga Cheopsi püramiidi…
Aegajalt silman tänutundega meie Eesti poissi, Keiri, kes oma punaseks põlenud näo ja humoorika kohmetusega mu olukorda pisutki leevendab. Ei möödu päevagi, kui ta ei suudaks ennast vigastada või midagi äärmiselt totrat teha. Varvas on tal juba mitu nädalat paistes, kuna keegi kukutas talle puuplaadi jala peale. Võimalik, et see on ta salakaval plaan tööst vabastust saada, aga eile lennutas ta endale mitme kilose tungraua jala peale– kahjuks või õnneks veel puutumata jalale - jättis sõrmed katte vahele, kõndis peaga vastu autopeeglit, virutas twisteriga põlve (täpselt närvi) ja puuris väärtusliku töökinda seina külge. Seda kõike ÜHEL PÄEVAL. Sellistes olukordades on vist lubatud teise õnnetuste üle pisarateni naerma hakata. :D Eriti kui ta ise oma õnnetustele vaatamata suudab huumorimeele säilitada. Aga noh, kui Einstein hakkas aatomit uurima, oli ka tema kohmakas ja põletas ennast alailma - seega Keir, lootust on.
Vaieldamatult parim päev siin farmis oli neljapäev. Quentin otsustas kogu karja kaheks tiimiks jagada ja enam perfektsemalt poleks ta vist saanud meid jaotada. Mind paigutati Rasmuse ja Mattiga ühte autosse, kes peale mõningat palumist lubasid mul nina kirtsutades enda playlisti peale panna. Kihutasime läbi ööpimeduse, auto paksu tolmupilve mähkunud, kõige lõbusamd positiivsusest pakatavamad laulud üürgamas. Tundsin, et tõusen rõõmust õhku, toetusin vastu polsterdatud auto seljatuge, nagu videviku järgne latern särades. Sellest tulnud eufooria vist nakkas ja lõpetasime kõik autos tantsides ja hiljem üle viljahunnikute “Im so excited” laulu lastes. Hommikune meeleolukas autosõit hoidis kogu päeva meeleolu laes, kõik positiivsed ja humoorikad inimesed me ümber aina uut head energiat juurde laadimas. Keir, kes ennast sel päeval erakordselt vähe vigastas, sai korralikult puid enda iga päev igaks toidukorraks söödud peanut butteri saia pärast. Matt jahvatas asjalikult oma 18-aasta pikkusest tarpimise karjäärist (mis loomulikult ei ole tõsi) ja kuulutas kõigile, kuidas meie boss Cal on tegelikult tema assistent. Tasakaalukas Rasmus kihistas naerda, suutes kõige selle tralli keskel produktiivsuse säilitada. Pole ime, et Quenten teda endale paikseks töötajaks püüab meelitada – meie ammendamatu nõuannete ja heade ideede allikas.
Praegu enda kapisuuruses toauberikus vedeledes, lõpetasin just enne blogi kirjutamist põneva toitumisalase raamatu lugemise. Nüüd, kui kõik enam nii uus ei tundu, on hakanud ka mõned korduvad käitumismustrid silma jääma – nagu näiteks kohalike toitumisharjumused. See vist ei peaks mulle nii palju korda minema aga samas on siiski muret tekitav. Meie "enne tööd Road House (tankla) peatusel" võtavad nii noored kui ka vanemad Kellerberrinis üles kasvanud poisid end riburadapidi rivvi, et hommikut pulga otsa aetud rasvast nõretava vorstipirukaga alustada. Nagu kari näljahädalisi kugistatakse küpsetis alla, et siis kõik korralikult äsja ostetud värvilise energiajoogiga alla loputada. Jooke ostetakse mitu liidrit. Vett üldjuhul tarbitakse vähe, leidub ka selliseid, kes seda üldse suu sisse ei võta. Näiteks kuulub nende hulka meie kollektiivi suurim laiskvorst (endaarust suur ülemus), ühe silmaga Dylan, kes lisaks enda hävitamisele ka kõiki teisi sigaretisuitsuga lämmatada proovib.
Samas ega me, eestlased, ka palju paremad pole. Tihedast graafikust ja õhtusest väsimusest valmistame enamus iga päev sama toitu. Praktiliselt olematutes köögitingimustega majakeses elavad Keir, Kevin ja Magnus, elavadki saia ja valmistoidu peal. Keirile tähendab iga päev saia ja peanut butterit ning Magnusele mitu konservi tuunikala. :)) Kevinit ma polegi söömas näinud.
Mõtlen tagasi möödunud päevadele… ja võin vist kinnitada, et mu vastassoost koosnev kollektiiv hakkab mind aina enam kui üht omasugust võtma. Varem end pisutki vaos hoidnud mehemürakad krooksutavad, peeretavad ja teevad ilma filtrita meestele omaseid nalju, iga kord särades minu poole vaadates, kui juhtun kuuldekaugusel olema. Nii palju võin selle teooriaga nõustuda, et hakkan vaikselt siinsetest töödest ja tööriistadest pisut aimu saama. Kuigi neid hetki tuleb endiselt ette, kui mulle visatakse mõni eriskummaline raudkolakas, mida peaksin kasutama hakkama, nagu oleks mul õrnaaimugi mis asjandus see olla võiks… Igatahes - võite rahulikult hingata. Tööl on lõbus, olgugi, et füüsiliselt aeg ajalt raske, tunnen endas senitundmatut jõudu. Vaatamata peeretamistele ja krooksutamistele, suudavad minu uued armsad sõbrad alati õigel ajal välja ilmuda ja mind enda katki tegemisest päästa. Võimalik, et esmaspäeval algab viimane nädal ehk varsti pean sammud mõne teise farmi poole seadma. Hoian teid kursis!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar