Ärkasin öösel mitu korda. Meie plekist ehitatud maja võitles uljalt tuulega, enda lahti olevaid plaate kolinal üksteise vastu kolksutades. Maja ette istutatud jõulised oranžikate õitega taimed andsid ka looduslikule orkestrile omapoolse panuse. Huvitav küll miks mul on kohati pisut kõhe öösel tualetti jalutada. :)))
Esimene päev peale saabumist oli vaba. Keha eelseisvaks tööpäevaks ette valmistamiseks panime äratused kella kolmeks. Proovisin pisut unesegaselt blogi kirjutada ning kui väheke valgemaks hakkas minema, tegime Rasmusega kiire jooksutiiru. Sai mind ümbrust tutvustades eesootava tööga ehk tarpinguga kurssi viia. Jooksime siinkandi kõige kuulsama vaatamisväärsuse - Kellerberrin Hilli - otsa. Milline vaade siinse päikesetõusuga! Imestan, et ma sealt mäest suurest vaimustusest pea ees alla ei veerenud.
Ülejäänud hommikupooliku tutvusin Kellerberriniga. Linnakesega, kus asub üks pagarikoda, postkontor, politseijaoskond, kool, motell ja bensukas - kõik nad mahuvad ühele poole, raudteest üle tee. Meenutas natuke Brezoni aegu, kui pool kuud tilkuvas telgis elasime ja ühe poega mägikülakeses matkaradu ehitasime.
Kohalikud pidasid veel teisel jaanuaril pühi ehk niigi tillukeses linnas haigutas tühjus - keegi vist ei osanud oodata, et üks Eestist pärit aktivist soovib kohvikusse istuma tulla. Minu rõõmuks jõudsin pisut eemal asuvasse bensiinijaama, mis oli avatud - pungil paljajalu muretult rivis seistvatest kohalikest. Ilmselt tegi tankla enda parima kassa. Sättisin ennast saiapuruga kaetud logiseva laua taha ja proovisin pisut blogi kirjutada. Vaevu jõudsin lauda pühkida, kui telefon piiksatas - Quenten (boss) lisas mu töötajate gruppi. Tuluke lõi põlema ja mu loomupärane innukus hakkas end tahest tahtmata ilmutama. Googeldasin lähedal asuvaid põnevamaid kohti ja käisin niigi väsinud poistele välja idee väljasõidule minna. Mul ju autot ei ole... Rekreatsiooni õppejõud võivad uhked olla - ekskursioon sai korraldatud ja nii me vurasime Kevini ja Keriga (kellega eile tutvusin) Kokerbini mäe juurde. 35 km läbi liivakrava sõidutee, ääristatud aeg ajalt mööda vilksavate vahakihiga kaetud okaspuudega. Autoprobleemi trotslikult eirates plaanisin agluses seda jala ette võtta, aga ilmselt siis oleksin saanud üksi läbi selle kõrbe marssiga.
Olgugi, et akende ette paigaldatud liikumatu vakstu võimaldab meil päisepäevajala pimedas ruumis magada, ärkasin ööl vastu esimest tööpäeva korduvalt kella vaadates, kardsin vist liiga paaniliselt sisse magada. Rasmus rääkis mulle tragikomöödilise (?) loo, kuidas siin hiljuti kolm eestlast minema saadeti. Üks magas kuus päeva järjest sisse, teine viis ja kolmas ühe. See vaene viimane. 😀 Ise olin eesootava pärast elevil, ilma vähimagi väsimuseta tirisin riided selga, ise teraselt kuulates, kas vastastoas elav Iisraelist pärit Noah juba ärkab. Päeval on tema toa uks koguaeg pärani, muusika mängib ja muretult jätab ta kogu oma varanduse mööda põrandat laiali. Raputab vaid enda tumedaid krussis juukseid ja jalutab kuhu hing hetkel igaldab. Kes neid asju siin pärapõrgus ikka varastama hakkaks... Kui hambaid pesema läksin, põrkasin kokku terve eilse päeva pohmas olnud pranstasest Jeffiga, kes täna juba rohkem inimese moodi oli. Mustad lühikesed juuksed turritasid igas suunas, säravvalged hambad pimedas koridoris säramas.
Ootasime õues. Jeff kurtis, kuidas oli aastavahetuse peol enda telefoni koos id kaardi, pangakaardi ja juhilubadega ära kaotanud. Perthis poleks hullu, aga siin, kus meil isegi telefoni poodi pole, on ta olukord üpris närune. Meie uhke kaarik jäi hiljaks, mis võimaldas meil rohkem üksteisega tuttavaks saada.
Autost hüppas välja Ryan Reynoldsit meenutav musklis mehemürakas, Cal, kes kiirelt tervitas ja hakaks kohe auto taga olevast kastist midagi sobrama. Eeldusel, et meie abi ei vajata, ronisime autosse. Tööpäeva alustatakse alati Kellenberrini tanklas, mis on meie igahommikune kohtumispaik. Kellele toit õhtul tegemata jäi, sai selleks ideaalse võimaluse (mina näiteks, kuna sõin enda tööle tehtud toidu kogemata ära..) Sõitsime läbi sünkja pimeduse lisavarustust peale laadima, millega tunnike edasi viljahunnikute juurde sõita. Teel esimesse lattu lobisesime Calmiga tervetee tema uskumatutest reisidest ümber maailma. Selline tunne, et ta on elanud pooltes maailma riikides, rääkimata seiklustest nagu näiteks Los Angelese punase vaiba üritusel käimisest.
Töö meenutas veidi lõbusamat versiooni Bear Gryllsi ellujäämislaagrist. Olen siin hetkel ainuke naine. Pidin iga kord naerust püksi tegema, kui bossi paremkäsi, Zane, ja Noah omavahel rääkida üritasid. Austraallasel metsik aktsent, millest ilmselt mitte keegi meist ränduritest aru ei saa, ja Noah, kes mässis ennast nii paksult pea ja näokattesse, et ei kuulnud ise midagi ega ka teised teda. Kes kunagi on näinud Thats 70s Showd siis see nägi välja midagi sarnast, kui Fez rääkida proovis.
Viljahunikud olid kordades suuremad kui ettekujutasin. Hommikupimeduses oli ilm mõnusalt jahe, ilma ainsagi putukata. Päevapeale tõusis päike kõrgele, tundes nahal kullakarva õhu kõrvetavat kuumust. Kui miski tüütu oli, siis kilekatete õmbluskohtade värvimine. Värvitünn kaalus oma hea 17kg ja kes teab, siis minu jõusaalis käimised pole kunagi eeskujulikud olnud. Õnneks koheldakse mind siin nagu printsessi - üles minnes võttis Cal peale minu esimest üritamist selle küsimata ära, hiljem teise õmbluskoha juurde jalutades, tormas prantslasest Jeff mulle järele, rüüttellikult tünni enda kätte võttes. Ainuke hetk, kui pütti üksi tarima pidin, suutsin selle ilmselgelt ümber kukutada ja pool kätt siniseks värvida :)) See neetud värv, mis pidi veega maha tulema, on endiselt mu käe külge kleepunud.
Kõige lõbusamaks kujunes majesteetlike viljahunnikute katmine. Seisime kõik üle teradest pakatava mäe meetriste vahedega, iga välja hüütud kolme peal otstest sikutades. Ma ei tea kuidas nad seal püsti püsivad, aga mina lendasin iga teise tõmbeajal peatpidi sinna samasse hunnikusse, nii et sinine tarp minust üle sõitis. Nagu arutu komöödia ... Kui hiljem omaette porisedes taskuid teradest tühjendasin, jõudis Rasmus arusaamale, miks Cal ta kõrval suvalistel hetkedel omaette naerda möirgas...
Tööpäeva lõpetasime Jeffi ja Zaneiga ühe kaugema viljahunniku mõõtmisega. Hommikul nii vahvana näiv ülesanne oli lauspäiksekäes tunduvalt väljakutsuvam. Ronisin sealt käpuli üles, iga sammuga rohkem tagas kui edasi liikumas. Zane, tormas reipalt enda pikkade koibadega üles, nagu oleks seda juba aastaid harjutanud (tegelt ongi kaks). Aina väsinumana tunduv Jeff ootas all, temale anti ülesandeks mõõdulindi ühte otsa hoida. Mina pidin kuni üles minekuni jälgima, et lint ühtlaselt sirge oleks. Hingetuna tippu jõudes, palus Zane mul alla joosta, mõõdud öelda ja siis tagasi üles tulla. Vahtisin teda nagu oleksin puuga pähe saanud, kirtsutasin nina ja veeretasin ennast alla. Aru saamata, miks ma pean uuesti üles minema, ütlesin Jeffile sõnumi edasi ja hakkasin tagasi ronima. Tegin just parajasti hingetõmbepausi, kui Zane itsitades alla kalpsas, nägu helepruuniks pleekinud juuste all säramas, olles enda “tule uuesti tagasi” naljaga äärmiselt rahul. Vikasin teda viieaastase kombel kindaga, aga seda poleks ma tohtinud teha, olen terve elu kordinatsiooniprobleemidega kimpus olnud ehk sain nüüd lisaks alla ronimisele ka kinnast sellest terakuhjast otsida...
Peale tööd käisime Jeffiga poes (tal on auto) ja Noah hakkas riideid pesema. Isegi see töö tehakse juba minu eest ära haha. Peale ostlemist muud teha ei jõudnud, pugesin enda tillukesse toapugerikku ja läksin unenägude maale.
PS! Ma praegu nii väsinud, et kirjutan rohkem meie tööpäevadest järgmises postituses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar