Laup pärlendas higist. Kibrutas mõtlikult kulmu ja silmitsesin ees paistvat tiillukest maja, mis kunagi oli olnud halli värvi. Kulunud sinise raudukse kõrval oli üksainus kitsas aken aga selle alla jäävas lillekastis õitsesid erkoranzid ja kollased lilled, mis muutsid kogu pildi palju rõõmsamaks. Hingasin hiiglasliku viljakuhja otsas veel rahulolevalt öiset karget õhku, laskmata ennast pisut jahedavõitu olemisest häirida - kohe tabab meid tappev kuumus, naudi seda külma - proovisin endale ajupesu teha. Ja sekund hiljem luges Calm tipust “üks, kaks, kolm” ja tuli massiivset tarpi viljakuhjale tõmbama hakata. Tundsin enda viimsetki lihast, mis kätes ja ülakehas ilmselt eksisteerib, kuid sel hetkel polnud aega sellele mõelda. Pidin enda XL suuruses allavajuvate riietega läbi odraterade jooksma.
Kuid jah, lihased on haiged. :D Korralik sõjalaagri tunne. 70% päevadest möödub üles-alla joostes - ilmselt kasutab Quenten mind jooksupoisina, et ma meeste karja ees häbisse ei jääks. Mulle sobib... mis saab mul viljahunnikutes sumpamise vastu olla, higimull juba ööpimeduses otsa ees. Õnneks ei hoia siinne meestepande enam tagasi ka, vaid lasevad minu pihta korralikult kõikvõimalikke sarkastilisi nalju - nii kuis torust tuleb. Lõunapausid on eriti lõbusad, kui kari õgardeid autosse pressitakse, kõik oma karbikesest hunnikute viisi toitu sisse kühveldamas. Kes võtab kaks, kes kolm suurt toidukorda kaasa.
Teisel päeval avaldasin soovi kile-katete kokkuõmblemist testida. Kõik kuuldekaugusel olevad mehed hakkasid mürinal naerma, tehes panuseid, kui ruttu ma seda tööd vihkama hakkan. Poolast pärit Matt, kelle rohelised silmad päikese käes sügavkuldset tooni läksid, asus mulle rahulikult selgitama. Kui esimene praktiline katse täiesti aiataha läks, võttis Cal ohjad enda kätte. Arvatavasti on asi aastate pikkuses kogemuses, sest kuidagi suutis ta mulle äärmiselt lihtsalt asja selgeks teha. Haarasin seljakoti sisse ehitatud õmblusmasina ja hakkasime kõrvuti kahe masinaga mööda viljahunnikut üles kõndides õmblema, minul käsi peale paari meetrit tuld löömas (sain nüüd aru, miks see töö kellelegi ei meeldi). Sekund hiljem lendasid mõlema masina akud õhku - universum vist tajus mu piinasid. Rohkem tõestust pole vaja, miks minu kätte ühtegi tehnilist vidinat anda ei tohiks.
Kui aga mõtlete miks mulle siin nii meeldib.. siis ilmselt puhalt meie humoorika seltskonna pärast. Kes on kunagi karja umbkeelsetega töötanud, see mõistab. Isegi siinsed austraallased võib sinna kasti lahterdada, kuna nenede farmi inimeste aktsendist/ slängist on praktiliselt võimatu aru saada… Teile parema pildi loomiseks, proovin tänast kodutee vestlus Israali poisi Noahiga meenutada. See võis kõlada umbes nii: ma ütlesin lause (enda arus ülihästi, aga ta ei saanud aru) - selle peale vastas ta midagi, mis kõlas rohkem iisraeli kui inglise keelena -raputasin pead ja palusin tal korrata- Noah, silmis ilmselge segadus, jõllitas sama juhmilt vastu ja lausus need iga sekundi tagant kõlava sõnapaari "Wait what?" Lõpuks purskasime mõlemad naerma, jõudes üksmeelele, et siin olles tunneme end 90% ajast alaarenenud idiootidena.
Kolmandal tööpäeval sulatasin enda saapakaitsmed kilesid parandades ära ja suutsin auto mõneks ajaks ära suretada. Õnneks mind ümbritsesid kari mehhaanikuid, kes asja ära fikseerisid.
Neljandal päeval sõitis laoauto sellise hooga minust mööda, et lendasin seal samas koos jalgeall oleva kilega pikali, ühe silmaga Dylani naer vastu kõmisemas. Ilmselt oli ta seda ammu plaaninud. Kuid neljandal päeval tundsin esimest korda, et olen tugevamaks saanud. Klambrite kinnitamine õnnestub 70% kordadest, kilekatet tõmmates on näha väikest liikumist. Üleüldiselt hinnates tunnen end tugevamana, kui eales varem.
Aga kui midagi on veider, siis see, et läheme "õhtul" magama ja ärkame samal päeval (16:30- 23:40 umbes).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar