Head uut ja kõige paremat aastat kõigile! Meie meeleolukas õhtu ei lõppenud enne varjasi hommikutunde, mis tõttu jäi minu uneaeg üpriski üürikeseks. Mitte, et see otseselt häirinud oleks… Uue aasta avapauguks torkasin ära pleekinud jooksutossud jalga ja läksin enda väsimusest paksu pead ergutama. Kõikjal valitses tühjus. Ainsad inimesed keda nägin, olid kaks ontliku tänavakoristajat, kes vaikides kühvli ja harjaga mööda treppe üles vantsisid nagu oleksid neil jalad tina täis. Pole lihtne peale säärast pidustust raketi jäänustest lookas tänavaid koristada.
Enne rongi rüüpasin ainsas avatud kohvikus viimase kohvi, tegin mõned eluks vajalikud sisseostud ja jooksin kiiruga tagasi korterisse. Pakkimisele ei kulunud pooltki nii kaua aega, kui olin arvestanud - milline luksus, kui on vähe asju! Ei tea, kas see vähene pagas koosneb äärmiselt kogukatest asjadest või ei oska ma effektiivselt pakkida, aga igal juhul sai nii raske, et kui keegi vastu tulijateks oleks kogemata mulle kerge müksu andnud, oleksin ma seal samas sellili lennanud. :)) Kogu see kupatus oli lihtsalt nii tasakaalust väljas. Komberdasin rongijaama, silme eest kuumast ja varem nii väiksena tundunud küngastest must. Rongijaamas suutsin ennast sekundiks veenda see kott sinna samasse maha jätma… õnneks mõtlesin ümber.
Perroonil seisev prillitatud mehike, kelle nimesildilt võis lugeda Hr. Johnsson, kontrollis pastakaga järge ajades kõikide reisijate nimesid ja saatis meid paberilt silmi tõstmata kupeesse. Vaatasin, kuidas kõrvalpingi rahvas juba elavalt tutvusi sobitab, ise palvetades, et minu kõrval olev koht vabaks jääks. Vedas. Rong hakkas kriuksudes hoogu koguma, kuniks kihutasime tuulekiirusel läbi Austraalia tühermaa Kellerberrini poole.
Peale esimest peatust suutsin juba meie vahva rongitöötaja Hr. Johnsoni ärevile ajada, kui oma puises inglise keeles Kellerberrini peatuse kohta uurisin. Mure oli aus - ei esimeses ega teises peatuses ei öeldud kuhu me täpselt saabusime. Hr. Johnson, kelle pruunid paksud juuksed olid taandumas, paljastades üha rohkem tema läikivat otsaesist, kratsis mõtlikult kõrvatagust. Peale viivukest mõtlemist, lubas minu peatuseks raadio korda teha. Tundub, et mu “tehnika hävitamise needus” jälitab mind isegi Austraalia asustamata aladel. :)
Vahetult enne Kellerberrinit tõttas Hr. Johnson kiirkõnnist õhku ahmides minu juurde, palus peatuseks valmis sättida, ja tormas tuldud teed tagasi. Kui rong kiirust vähendama hakkas ilmus ta taas välja, tegi kindlaks milline on minu kott ning haaras selle pikemat mõtlemata enda haardesse. Koperdasin talle juhmistunud ilmel järele, süda tema rüütellikust žestist sulamas. Loodan, et taoline pingutus saab talle ruttu mitme kordselt tasutud. :)
Kui rong minema kihutas jäi kõik vaikseks. Vaatasin enda ümber laiuvat põuast ilmetut kõrbe, asfalt jalge all kuumamas. Komberdasin mööda kaldteed alla, mis kaarega tänavale välja jõudis. Paremat kätt seisis roheline valge kirjaga pagarikoja auto - pidasin seda heaks endeks. Samal hetkel keeras põõsa taha varjunud valge maastur ette, juht innukalt lehvitamas - eeldatavasti Erin. Mootorit seiskamata hüppas uksest välja energiast pakatav naine, kastanpruunid juuksed hoolikalt patsi silutud. Viskasime mu kotid autosse ja sõitsime mu tulevasse koju, Caravan Parki. Vaatasin autoaknast viiest majakesest koosnevad "linnakest" ja mulle ei mahu pähe, mis motiveerib Erinit ja Quentinit sellises kohas permanentselt elama.
Caravan Park asus keset tühja kuivanud liivavälja, mõned üksikud puud ilmekalt siin-seal kõrgumas. Platsi keskele oli plekkplaatidest kokku klopsitud tubadekompleks, kuhu kõik minusugused seljakotirändurist tööotsijad ära paigutatakse. Erin võtis majahoidja Viki käes võtme ning juhatas mind läbi kitsa koridori taskurätisuuruse toani number 10. Seinad olid luitunudsinised ja pôrandat kattis hallikasmust porivaip. Uksest vasakule jäi kitsas voodi, mille vastas seisis üks valge kapp ja heledast puidust kummut. Uskumatu, aga toas oli isegi telekas, mis jubedat vakstut meenutavat kardinat veidigi varjas. Laes kiirgas erkvalge lamp, justkui valmistaks meid siinse silmipimestava päikese jaoks ette. Lähen esimesel võimalusel poodi uut lampi otsima… Viskasin asjad tuppa ja põgenesin õue.
Peale minu töötavad siin veel kolm eestlast, kes kuidagi on endale veidi kaugemal asuva luksuslikuma ööbimise välja kaubelnud. Suurte ujuma minemise plaanidega vurasid nad Caravan Parki. Pikakasvulise heledapäise poisi, Rasmuse, habe ja juuksed olid ühtlaselt lühikeseks trimmitud. Ta tervitas mind soojalt, samal ajal kui siilipeaga Keir maas majahoidja Viki koeraga maadles. Tumedate juuste ja asteetliku näoga Kevin paistis ääretult tüdinenud, otsekui oleks pidanud liiga palju tunde kõigi järele ootama. Ilmselt tegi eilne aastavahetus oma töö.
Enne ujuma liikumist käisime kiiresti Caravan Pargi majakesest läbi. Seal oli nende kolmas sõber, kes liikumatult voodis lebas, näost nii kaame nagu hakkaks kohe oksele. Uurisin toa põrandat, seal leidus nii pooleliolev kelloggsi kauss, avatud kommipakid, ühest otsast näritud küpsised, käkrasse visatud riideid ja hunnikute viisi erinevaid pakendeid. Lootsin endamisi, et Viki sinna ruumi lähiajal ei satu - pärast saab veel infarkti.
Ujuma minekuks kasutasime Kevini autot - milline luksus, kui taolises kohas keegi autot omab. Tegemist ei olnud maalilise järve või ookeaniga, vaid miniatuurse Männiku karjääri meenutava veehoidlaga. Võimalik, et sealt lombist jõuab vesi ka meie ööbimiskoha kraani torudesse. Vaatasin itsitades, kuidas kolm meest aega mööda vette ronivad, Keir kilgates koera ujudes, et jumala eest jalad põhja vastu ei läheks (mine tea mis molluskid seal on). Rasmus andis veel vunki juurde, kirjeldades elavalt krokodillidest kubisevast Lääne-Austraaliast. Peale jahutavat suplust põikasime korraks Kellerberrini mäe otsa, kust avanes vaade kõikidele mulle peagi armsaks saavatele põldudele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar