Aimamatult jõudsin just enne magamaminekut kõva häälselt üle toa kuulutada, kuidas Perthis ei ole mitte ühtegi pilves ega vihmast ilma oodata. Taevalaotus, mis iga päev on mõõtmatu ja sini-valgena nii kaugele ulatunud, kattis täna tihe helehallikas pilvekiht. Kui enda igapäevasele jooksutiirule läksin, olin kergelt shokeeritud, et isegi Perthis võib praegusel ajal nii jahe olla. Õnneks on Melbourne 10-kraadine karge ilm mind üpriski hästi ära karastanud - suudan lausa 19-kraadiga ilma kampsunita ringi käia (kes te mind tunnete – ilmselt aplodeerite seal teiselpool maakera). Jooksu juurde tagasi minnes, pöörasin vahelduse mõttes promenaadil vasakule. Möödusin eemalt paistvast Heirissioni saarekesest ja laudteega varustatud vesialast, mis nii kangesti koduseid Eesti rabasid meenutas. Pöörasin ringi kohe peale Matagarupi silla ületamist, suure Optus Ovali staadioni ees. Enda harimise mõttes peatusin hetkeks suure infotahvli juures, lootuses silla disaini tagamaadest teada saada. Arhitekt Denton Corker Marshall sümboliseeris sellega erinevate kultuuride kokku saamist - selleks ka need üles-alla läbi põimunud käsivarre jämedused raudpaelad. Kui hiljem alla kerite ja silla kuju uurite, peaks ta ka oma kaardus valgete külgedega meenutama valgeid luikesid. Silla alt ja pealt põimusid terviseharrastajatest pungil jooksu/rattarajad, millest kohalikud ilmselgelt maksimumi võtavad.
Haarasin oma kampsuni ja teel trepist alla torkasin käed varrukasse. Viimane päev enne farmi, et enda kohvikute ja põnevate tänavate turniir lõpuni viia. Linnas avanev vaatepilt tõmbas minu entusiasmi muidugi pisut alla. Igal pool haigutasid vastu pilkases pimedas kükitavad kohvimasinad ja kokku pakitud välilaudadest pungil suletud kohvikud. Ilmselgelt - oli ju aasta viimane päev... Et veel vahelduseks negatiivset juttu rääkida, siis kõige suurem pettumus leidis aset tunnike hiljem, kui kaks kilomeetrit mööda tühiseid iseloomutuid tänavaid rühkisin, et enda ihaldatud külmutatud jogurt kätte saada. Google andmetel pidi koht avatud olema (ja mul on alati google maps näidanud, kui koht isegi erandkorras kinni on), kuid nagu arvata võis, oli ka jogurtiputka suletud. :)) Juu siis unustasid enda andmeid värskendada. Marssisin pisut pettunult tagasi, saades viimaks ise ka aru, et tegelikult ei ole mõistlik päevas kolm jäätist süüa. Peaksin vist Google mapsile hoopis tänulik olema…
Lõunaks said enam-vähem kõik nimekirjas olnud (avatud) kohvikud läbi käidud. Olin juba poolel teel korterisse, aga nagu ikka on elul muud plaanid. Laura tuli linna. Pöörasin kanna pealt ringi ja saime Woolis kokku, et korralik aastavahetuse snäki-shopping teha. Tagasiteel paiskasin kõik endasse päeva jooksul kogutud mõtted siinsest elust ja ohutusest välja. Võrreldes Melbournega, on silmnähtavalt rohkem kodutuid, tänaval kraaksuvaid teadmata ainete mõju all kooserdavaid hulkureid ja eelmistes postitustes mainitud aborigeene. Ilmselt ei hoiatata ilmaasjata, et õhtusel ajal ei tasu naisterahvastel omapäi kõrvaltänavatel ringi jalutada. Võite seal Eestis rahulikult hingata, Laura on mulle kõik turvalised rahvarohked tänavad ära näidanud, mida mööda me ka tol hetkel tagasi korterisse kõndisime.
Murd ja Sten vedelesid peale pikka töönädalat diivanil, ilmselt hoidsid energiavarusid õhtuseks peoks. Me Lauraga viskasime asjad tuppa ja läksime pooleks tunniks basseini äärde lebama.
Rahutud nagu me mõlemad oleme, tõttasime varsti tagasi tuppa, et "külaliste" tulekuks valmis olla ja vaikselt õhtusööki preppima hakata. Meie teise maja rahvas, keda omakeskis oleme “Mustikarahvaks” kutsuma hakanud (nad töötavad hetkel mustikafarmis), jäid totaalselt hiljaks, seega snäkivaagnate tegemise asemel sõime kõik enne ostetud krõpsu- ja kommipakid tühjaks. :)
Kolm tundi hiljem tuiskas Mustikarahvas sisse, käed suurte paberkottidega hõivatud ja kõik kolm läbisegi millegi üle jageledes. Algas eestlastele omane tohutu (humoorikas) puudeladumine, et nad end varem näole ei andnud. Itsitasime Lauraga, mõlemad ootevalmilt köögisaarele najatudes, ja alustasime peale esimese koti lauale asetamist snäkivaagnate prepiga. Henry, kelle erilist burksi retsepti kasutama hakkasime, kääris käised ülesse ja võttis selle ülesande enda kanda. Muidu peakokarollis olev Sten pääses see kord vaid ahjukartulite valmistamisega. Murd, Katre ja Laura 2 seisid moraalse toena meie juures, olles valmis vajadusel ettevalmistustega aitama.
Aeg lausa lendas. Mitu head tundi matsime Ticket to Ride lauamängu mängimisele – lihtsalt infoks, ma peaaegu võitsin - sellele järgnes meeleolukas burkside pugimine ja esimeste klaaside kokku löömine. Laura 2, meie ammendamatu lauamängude allikas, oli põhjaliku kava õhtuks kokku pannud. Ma ei tea kas minust on võidujanu täielikult kadunud või ongi ainuke asi mida ma teha oskan maratonide jooksmine, aga peale viiendat mängu kükitas minu skoori taga endiselt suur ümmargune null. Vähemalt pakkus see teistele palju nalja - aga mida muud oodata oli, kui 90% mängudest sisaldasid palli ja selle kuskile viskamist. Olen eluaeg kordinatsiooniprobleemidega kimpus olnud. Ja siis on seal kõrval Sten, kes silmagi pilgutamata järjest kõik mängud ära võidab… Samas kui kopsumaht mängu tuli või Aliasele sarnaselt teiste kirjelduste põhjal sõnade/kohtade arvamiseks läks, tegid kõik mulle suure aplausi, et end pjedestaalil esikohale kergitasin.
Niimoodi mängude, hea söögi, Eesti muusika ja hea seltskonna saatel jõudsimegi 2022 aasta ära saata ja uuele, veel paremale, aastale avasüli vastu minna. :)
'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar