Gili Trawang 1

 

Ma armastan Gili saari. Eemale sellest autode mürast, ringi sagimisest, õhku eritunud heitegaasidest, maha loobitud prügihunnikutest... Tänavatest, mis teevad 100-meetriga tervele Eestile pika puuga ära. 

Istun hetkel lilledega üle kullatud kohvikus, rüüpan mandlipiimaga matchat ja sundisin ennast põneva koha pealt pooleli jäänud raamatut sulgema. Aknast paistev vaatepilt oli lummav. Sinistest rannavetest kerkis välja mitu kõrgete kaljuseintega saart, mille erikõrgustega tippusid kaunistasid sihvakad asteetlikud palmipuud. Gili Meno ja Gili Air... Heleda liivase kalda poole veeresid vahuharjalised lained, kus üksikud varajased ärkajad päikesetõusu imetlesid. 

Saar ise on pisike. Täiuslik ring, mille ümber suundub vaid üks liivane kivitee ja saad kogu saarele tiiru teha umbes täpselt tunniga. Gili Trawangan asub peaaegu täpselt ekvaatoril, mis muudab ööpäeva tsükli aastaringselt muutumatuks. Päike tõuseb ühes saare otsast 6:30 hommikul ja loojub teisel pool 6:30 õhtul.

Rüüpasin veel ühe lonksu. Isegi see ruum õhkas rahust... Täpselt miski, mida mu keha vajas. Valgeks võõbatud puitmööbel, keraamilistesse vaasidesse paigutatud heleroosad lilled, heegeldatud kreemikad padjad…Ringi askeldav barista paigutas hommikul värskelt korjatud lilli laudadele ja lausa vabandas, et pidin närtsinud kimpu nägema! Need inimesed aina üllatavad mind oma headusega...

Aga aitab sissejuhatusest ja lendame natuke ajast tagasi... 

...

Peale paaritunnist umbset paadisõitu jõudsime Gili Trawanganile. Polnud ammu taolist kergendust tundnud, kui üks hetk sealt tikutopsi suurusest uberikust välja pääsesime. Ilmselt ka põhjust, miks me avastasime end raskete kottidega hotelli poole patseerimas, suutmata hobukaarikus istumisest isegi mõelda. Hingasin hoopis sügava sõõmu adru ja tõrva segust mere õhku, tehes peas listi kohvikutest, kuhu blogitama tulla.

Ööbisime sadamast mõned kilomeetrid eemal, otse sirgelt mööda peatänavat ja siis vasakule. Ideaalselt kohvikutele, restoranidele ja baaridele lähedal, samas piisavalt kaugel, et möirgav muusika meie und ei segaks. 

Läbi palmipuude allee saabusime paradiisisaarele omasesse bungalowdega majutuskeskusesse. Vaikselt kõlaristest kostuv meditatsioonimuusika, tempokalt niigi läikivat põrandat pühkiv noormees ja sealsamas basseini ääres kookospähklit rüüpav paarike mõjusid momentselt lõõgastavalt. Kõrtest punutud harja nurka visanud poiss tormas meid nähes leit äärde, kaevas leti alt vajamineva paberimajanduse ja ulatas võtmed. Tema kakaovärvi nahk sillerdas õhku matvast niiskusest.

Saime nelja peale ühe bungalow kompleksi (?). Rasmus lasi meil härrasmehelikult valida, kas tahame Gertrudiga ülemist või alumist korrust  - suurt vahet ei olnud, seega haarasime esimese kätte juhtuva võtme ning lõpetasime üleval. 

Tuba oli hubane. Perfektselt ära tehtud voodid, valge linase materjaliga kaetud laed ning ilma katuseta välidušširuum, kus pisikesed ja suured gekod rõõmsalt ringi jooksid. Gertrud viskus rahulolevalt käed laiali voodile, soovides, et võikski terve elu niimoodi elada. Ei saanud vastu vaielda.

...

Viimasest söögikorrast oli möödunud mitu head tundi, seega kõhud lausa karjusid toidu järele. Õdusatest restoranidest pungil rannaäär ei teinud me elu sugugi lihtsamaks... nii, et valik sai langetatud puhtalt selle põhjal, kus on kõige rohkem inimesi. 

Teadsin, et tulukestemere alla paigutatud rannaresto saab olema kindla peale minek. Võisin selles ainuüksi atmosfääri tõttu kindel olla. Tantsusammul ringi siiberdavad teenindajad serveerisid meile kõikvõimalikke jooke ja söögipoolist, unustamata meid isegi siis, kui restoran puupüsti täis oli. Pole vist imestada, kui kaks aktivisti muudkui uusi tellimusi sisse andsid. :P  

Juustused quesadillad ja värskest tuunikalast kokku sätitud poke kauss panid mind rahulolevalt mõmisema. Ei usu, et asi oli vaid erakordselt tühjas kõhus... 

Gertrudi nina alla asetatud käsitööfriikaid ja Aioli kastet nähes, leidsin ennast kahvliga ta kausist enne, kui luba küsimise lõpetanud olin. End teolt tabades, Gertrud vaid itsitas mu vabanduse üle. Kehitas õlgu, oleme juba piisavalt kaua koos seigelnud, et üksteise toidu küsimata võtmine iseenesestmõistetavaks muutuks. Rasmus, kes burksi kugistamise korra pausile pani, ei lasknud tal end korrata - tõstis hunniku kartuleid enda taldrikusse ka, näol ilmselge rahulolu.  Seekord ei reageerinud Gertrud pooltki nii rahulikult. Põrnitses teda hoopis ilmel, mis pani mind äärepealt rüübatud kookosvee lonksu välja purskama. Karl raputas pead, suutmata uskuda, mis lasteaiaga ta reisile sattus.

Kui mehed oma happy-houri õlled alla kaanisid, liikusime edasi. Päeval saarele saabudes möödusime Frozen Jogurti putkast, kuhu me - otse loomulikult- enda sammud järgmisena seadsime. Haarasin kõige suurema kopsiku, lasin maitsestamata jogurtit ääreni täis ja kallasin peale hunniku pisikesi šokolaadipallikesi. Arutlesin kõva häälega, kas peaksin ehk kohe kaks jogurtit ostma, et tagasi tuleku vaeva säästa...Loogika ja kainemõistus olid mulle nagunii ammu selja pööranud. Rasmus vaatas mind veidi viltu, kuid otsustas siis sama teha. 

Pisike putkapidaja hoiatas ennatlikult, et jogurtile lisandeid keerutades, keeraksime kommirattaid hästi aeglaselt. Ilmselt on Rasmus liiga pikk, et info tema kõrvu jõuaks ja nii ta lõpetas kopsikutäie šokolaadi-kuulikestega. Prahvatasime Gertrudiga naerma. Isegi tõsise olekuga tädikese suunurk tuksatas.

Kõrgenenud meeleolu oli kergesti tajutav. Süda laulis rõõmust, kui suur jogurtitops näpus läbi tänava melu tatsasime. Armas Gertrud muudkui tõmbas mind teelt kõrvale, kui enda kohvikute lummuses järjekordse hobuse alla hakkasin jääma. 

...

Üks drastiline muutus, mida järgmisel hommikul märkasin, olid tühjad tänavad! Milline luksus on joosta, kui ei pea ühegi hulkva koera eest põgenma või lõputu roduna tulevate rolleritega võitlema. Rääkimata meetrisügavustest aukudest, mis lausa karjuvad, et keegi sinna sisse kukuks.

ristiks selle paadi - aurupaadiks

Meie vahva taksojuht tahtis selfi teha :P

Kohe pääseme sellest uberikust

Ubud

 

Surfilaagri lõpuks sai plaan tehtud - järgmiseks sihtkohaks osutus Ubud. Linn Bali sisemaal, mida juttude järgi peetakse käsitöömeistrite piirkonnaks. Nici ja Isi soovitustest lähtudes enam paremat paika shoppamiseks ei ole, mis omakorda toetab käsitöömeistrite fakti. Gertrudil lõid silmad sõnast "shopping" igal juhul särama :D ja kuna ka Karl oli korduvalt Ubudi minekut maininud, me pikalt mõtlema ei hakanud.

Transpordiga vedas. Laagri üks hüvesid oli kohaletoimetamine nii minnes kui ka tulles, olenemata asukohast.

Kaks tundi hullumeelset sõitu. Haarasin korduvalt instinktiivselt auto käepidemest, justkui aitaks see taksojuhi sõidustiili muuta, kui silmitult rollerite ja vastassuunast lähenevate rekade vahel manööverdasime. Sundisin end raamaturidadele keskenduma, mis pikapeale ka õnnestus. Aitäh Will Smith.

Ubudi jõudes muutusid niigi kitsad teed veelgi kitsamaks. Hirmuga vaatasin lähenevat järsakut, kui taksojuht ootamatult auto peatas ja palus meil jalgsi edasi minna. Jumal tänatud! Ees seisev tee olevat autoga sõitmiseks liiga ohtlik. Ööbimiskohta jõudmiseks pidi vaid paarsada meetrit alla ja vasakule kõndima - näis igati loogiline, et ei hakka siinkohal protestima. Küsisin veel enne teele asumist, mida pea igal sildil karjuv "Hati-Hati" tähendab. Mees mõtles sekundi, ju vajas veidi aega, et küsimus peas arusaadavaks reaks tõlkida, ning hääldas siis nii selgelt kui suutis "it means S-L-O-W" (see tähendab A-E-G-L-A-S-E-L-T).

Hea pool tundi hiljem, siiberdasime endiselt edasi-tagasi. Meilis olevat aadressi lihtsalt ei eksisteerinud. Lõpuks jagunesime kaheks: me Gertrudiga tormasime alla voolava jõe suunas, mehed teisele poole. Olukord kiskus kahtlaseks ja nii me avastasime, et Airbnbni asus hoopis paarisaja meetri asemel kuus kilomeetrit eemal. Mis seal ikka, tellisime uue takso ja probleem sai lahendatud.

Jahedast autost väljas astudes paitas õrn viirukilõhn mu ninasõõrmeid ning vähemalt kolm korda päevas möirgav palvemuusika ei lasknud unustada, mis riigis me asume. Läbi erivärviliste kanade ja uhke olekuga kukkede jalutades, porisesin iseendale, miks Bali Komodo draakoni asemel, neid oma rahvusloomadeks ei titulleeri... Olgugi, et mul lindudega kõige soojemad suhted ei ole, kisub kõhus siiski ebamugavusest valusaks, kui 30-diameetrise punutud korvide alla paigutatud kukkesid silman. Paratamatus, kui riigi "rahvussport" on kukepoks ... Loodan, et emased linnud on tänulikud, et nad kanadena sündisid. Erinevalt kukkedest on neil tunduvalt lahedam põli... 

...

Plätudes ja pikkades riietes kohalik härra ootas meid Airbnb uksel, võtme kimbuke kannatamatult pihku pigistatud. Tema ilme põhjal oli ta seal juba ammu. Suutmata tema sissejuhatusele keskenduda, triivisid mu mõtted endiselt kukkede lainel. Kust meil ometi on tekkinud arusaam, et nad kirevad ainult koidikul? Kogu austuse juures vana talurahva tarkuse suhtes, siis Balil kiresid nad küll ööpäev läbi.

Sattusime üleootuste mõnusasse ööbimiskohta. Kahekorruseline suur maja, välibasseini ja mitme magamistoaga. Voodeid ümbritsesid baldahiinkardinad ja õueala ääristasid sooja valgusega tulukesed. Lubasime lahkelt poistele terve ülemise korruse ning jäime Gertrudiga ise alla. Ainuüksi minu varajane ärkamine oli piisav argument, miks me peaksime selle sammu astuma. Viskasime kodinad tuppa ja järgmine hetk leidsime end Gertrudiga juba linna tänavatelt. 

Pöörasime täitsa ära. Gertrud võpatas, kui ma järsku rõõmust karjatasin - nii ilus kohvik! Juba tormasin ukse poole, Gertrud kätt südamel hoides kannul. Lubasin teda rohkem mitte niimoodi ehmatada. 

Balil levinud eksootilist linnumaja meenutavate kohvikute, nii värvikuse kui ka lakamatult sädistavate balilaste poolest, oli see koht täielik vastand. Mahedad heledad toonid, puidust mööbel, stiilselt paigutatud minimalistlikud detailid. Rääkimata lauale sätitud väikeste õitega lilledest või kuldset tooni söögiriistadest. Justkui oleks keegi ehitanud koha, mis kattuks täpselt minu spetsifikatsioonidega. Tellisin mandlipiimaga matcha (erkroheline - 10 punkti!), Gertrud enda lemmiku, maasika milkshake, ning lubasime õhtusöögiks tagasi tulla. Hommikusöögiks ka. Menüü oli vapustav! 

Oma lõputute poekeste ja kohvikutega võitis Ubud me südamed. Et olukorda pisutki kontrolli all hoida, tegime Gertrudiga lubaduse, et täna vaid vaatame ning homme tuleme ostlema. Uskuge mind, siit ridadelt lugedes kõlab see tunduvalt lihtsamalt... Mõni hetk pidime lausa kättpidi üksteist poest välja tirima… ja ma pole kunagi end shopahoolikuks pidanud. Gertrud, see-eest, ajab meid kõiki naerma, kui järjekordset kotihunnikut vaadates üle toa oigab, et vajab kiiremas korras võõrutusravi. :D

Poodidest pimestatud, oleksime äärepealt õhtusöögi maha maganud. Sekundi pealt keerasime otsa ümber ja tormasime juuksed lehvides söögikoha poole. Mittu just kõige kergem väljakutse, kui autoderodu ei kavatsegi lõppeda, kõnniteed on müügiputkadest/ kodututest koertest/ kanadest jm loomadest pungil ning täiesti suvalisest poeuksest võib roller välja sõita. Rääkimata siis kriminaalselt sügavatest aukudest, mis lagunenud teid ilmestab. 

Aga kohale me jõudsime. Sõime seal samas, perfektselt ülesehitatud kohvikus, kust tellisin endale - otseloomulikult - ühe roa asemel kolm. :) Hilinemisega saabunud Karl pidi menüüd nähes ära minestama. Selgitavaid sõnu polnud vaja, vaatasid Rasmusega üksteisele üle menüüde otsa ja lubasid enam mitte kunagi meie soovitusi kuulata. Hinnad olevat sama hullud, kui Austraalias?! Eks neil oli õigus, olgugi, et minu “toidule võin alati kulutada” mentaliteeti see ei murdnud. Loodetavasti varsti õpin. :) 

...

Päevad Ubudis olid täis naeru, massaaži, poode ja kohvikuid. Ühesuguseid hilpe ja vidinaid täis turulabürindis ekseldes, pidin naerust püksi tegema, kui Rasmus Gertrudit armutult tanki pani. Iga agara müügimehe jutu peale suunas näpuga tema suunas, öeldes, et pere rahakott peitub seal. Ise vaid proovis itsitades kõiksugu hilpe, mänguasju ja isegi kolmnurkseid mütse. Uskumatu, aga viimased suudetigi meile maha partseldada, tehes meid kõikide kohalike seas karjuvaks kabameestemagnetiks. Rasmuse äsja soetatud elevantidega t-särk ei teinud olukorda paremaks... Sama hästi oleskime võinud otsaette kirjutada "Oleme turistid ja ostame kõike, mida pähe määritakse." Pole ka ime, et tätoveeringu putkas meile Austraaliaga võrdväärne hind paberile lajatati. Sellega Rasmus ei nõustunud. Peale tunniajast kavandite kritseldamist tõusis tusaselt püsti, keeldudes taoliseid summasid välja käimast. Teesklesin, et ei joonud just nende hinnasisse kuuluvat veepudelit tühjaks ning põgenesin Rasmuse ja Gertrudi kannul nii kiiresti kui võimalik. Olen selliste olukordade jaoks liiga eestlane...

...

Miski, mida ma reisi jooksul taashindama õppisin, oli tänavatel muretult jooksmine. Kui Austraalias on ainsad varajased olendid inimkartlikud kängurud või oppossumid, siis Bali tänavad kubisevad hulkuvatest koertest. Üks vahva turumutt selgitas, et koer olevat Balil pühaloom. Olgugi, et konkreetset kodu ei paistnud ühelgi neist olevat, kutsutakse neid koduvalvuriteks, kes peavad saama vabalt ringi liikuda. Tagasi mõeldes, siis ega ei näinud küll ühtegi koera keti otsa aheldatuna. :)

Rasmus peale pikale läinud õhtut XD

Igapäevane massaaz

Rasmus on igal juhul äärmiselt rahul

Tattooo shopis 

Laager

Kaks päeva oli piisav, et mind täielikult surfiusku viia. Laagri kolmandal hommikul basseini ääres blogi kirjutades, vaatasin end ümbritsevat eksootilist täiuslikkust ja tundsin kergendust, et vennaga ühtegi selle teemalist kihlvedu ei sõlminud. Tema silmis polnud surfi "mitte meeldimine" variant. 

Mõtted triivisid jõuliselt blogist eemale. Silmitsesin kohalikku vanahärrat, kes pühkis armetu harjanikerdisega kokku öösel langenud palmi lehti. Vanamees naeratas, noogutas ja komberdas jalgu lohistades kohviku suunas. Kell lähenes seitsmele - loetud minutid näljaste laagriliste saabumiseks. 

Olen jõudnud arusaamale, kui suur mõju on keskkonnal meie olemusele. Kui elad lillede, merekohina, värskete mahlaste puuviljade ja rahustavalt siristavate lindude keskel, muutud ise ka haldjaks. Minust paremale jääv roosa puhmastaim on ehe näide. Mõningad õied koosnesid kümnetest kroonlehtedest, olles oma ülepakutuses peaaegu sündsusetu. Lükkaks kasvõi Mark Twaini sõnad ümber, et paradiis loodi Mauritiusel (pole ise käinud, seega selliseks teoks mul ilmselt õigus puudub). 

Kui saarel on midagi ebakindlat, on see ilm. Vähemalt hetkel - vihmahooajal. Samas on taoline mikrokoliima selle hingematvalt kauni riigi üks suurimaid võlusid. Siinne mitmekülgne maastik suudab meeli rahuldada ka siis, kui India ookeani tsüklonid möllama tulevad (Eestis on kombeks nendele naiste nimesid jagada). Olgugi, et tohutu reostus, mis sealset autentselt puhast ilu rikub, minus kohati vastuolulisi tundeid tekitab. “Teeme ära” Balile! Kuidas kõlab? 

Mõttesse süübinud, võpatasin, kui järsku Rasmus käredal häälel tere hommikust poetas. Käis käega läbi äramagatud juuste, lonkis laua uurde, ja rääkis enda kohutavast ööst. Magada ei saanud, varvas on paistes, moskiitod olid valge võrgu vahelt sisse pääsenud, lubatud teki asemel toodi lina ja AC otsustas ka veel ise sooja pealt külmaks minna. Oleksin äärepealt äsja rüübatud teelonksu talle näkku pursanud, unustades viimsegi viisakuse Rasmusele kaasa tunda. Õnneks ka tema suunurk tuksatas, andes kinnitust, et ma ei läinud üle piiri. 

Kella kaheksaks kogunesime surfilaudade laenutuse ees, kõigil sinised Brown Sugar Campi ujumissärgid seljas. Need anti meile eile - laagris osalejate hüved. Rasmus paigaldas juba lauda bussi katusele, Karl, koos mõne teise professionaaliga, tegid viimased viimistlevad vaha tõmbed, et laud vees liiga libedaks ei muutuks. Ühtegi algajate grupi liiget ei paistnud, kiikasin juba kahtlustavalt seinal kõlkuva tahvli poole. Saksa õed, Nici ja Izi, polnud enda nimesid ära kustutanud. Juu on saksalik täpsus neil veres - kaks minutit oli veel aega. Gertrud, kelle väike gripihoog kätte sai, ei olnud siiani saanud meiega ühineda. 

Trennid toimuvad enamasti kaks korda päevas ja mainitud tahvel on siis koht, kuhu iga soovija enda nime kirja paneb. Nii on treeneritel osalejate summast mingigi ülevaade. Vees oleme enamasti kuni kaks tundi. Surfates üles kasvanud kohalikud on piisavalt tasemel, et õpilaste oleku põhjal treeningu kestvus määrata. Kui ikka näevad, et kellelgi suurt motivatsiooni pole, kuulutatakse üritus isegi tunni möödudes lõppenuks.  

Algajate grupi tund näeb üpriski ühenäoline välja. Kinnitame laua nööriga jala külge, jookseme vette ja asume treenerite abiga laineid püüdma. Vaevu üle naba ulatuvas vees ise suurt mõtlema ei pea - isegi sobivad lained valivad treenerid välja. Lükkavad hoo ka veel sisse. Eesmärgiks siis meile tasakaalu ja lauale saamist õpetada. 

Samm-sammu haaval liigutakse edasi ehk kui laual juba püsid, antakse järgmiseid vihjeid, kuidas lauda suunata ja hoogu tekitada. Alates kolmandast päevast hakkasin edasi liikumiseks surfilauda kasutama - hüppasin kõhuli peale, olles veendunud, et liigun kätega sõudes kiiremini edasi, kui jalutades iga lainega võideldes. Eks piisas ka Kiki, äsja isaks saanud treeneri, kommentaarist, et mu motivatsioon on nagu mehel, kuid musklid sama suured, kui ta pojal. Ta poeg on ÜKS. 

Võimalik, et pälvisin lisaks kõigele ka "Tüütuima osaleja" tiitli. Minupikkune, kuid ääretult laiade õlgadega tüüp, vastas mu küsimustele nagu paisu tagant valla pääsenud sõnade-laviin. Tekitades kohati raskusi teda mõista. “letsgothereand…theapartmenwillbethere…” umbes nii. Olin talle tänulik. :) Hüüdnimede eest polnud ka pääsu - päevaga sai Birgittist Pokemonide meediafrantsiisis väljamõeldis Pikachu.

...

Tagasi tuppa jõudes oli Gertrud endiselt pikali. Isegi haigusest puretuna oli ta kaunis. Tema näos on midagi puhast ja head. Keeras teist külge ja uuris, kuidas surfamine läks. Peale värvikaid kirjeldusi tundis ta end piisavalt värskelt, et minuga koos hommikusöögile jalutada. Viimane on kusjuures hinna sees ja oi kuidas ma neid värvikirevaid tervisest pakatavaid toite naudin. Tunnen lausa, kuidas kaua igatsetud vitamiinivarud täiendust saavad. 

Tore köögitäidi asetas just tellitud smuutikausid meile ette, kui Rasmuse ja Karli buss parklasse keeras. Juuksed veel veest turritamas, võisin ainuüksi nende näoilmete põhjal kinnitada, et lained olid head ja trenn edukas. Erinevalt meist, käivad nad veidi eemal, sügavates lainetes surfamas. Ainuüksi mõte peaaegu avamerele lauaga ulpima minna, tekitas minus külmavärinaid. Samas, kui vaatasin meile lehvitavat särasilmset Rasmust, mu hirm veidi lahtus. Tal oli suurepärane hommikupoolik - sai päris mitu korralikku pikka lainet. Sel ajal ma veel ei taibanud, mida see täpsemalt tähendab, kuid rõõmustasime temagas koos. :) 

… 

Kümne päevaga saime teiste laagrilistega nii lähedaseks, et asusime ülejäänud reisi nendega koos planeerima. Ülevoolavate emotsioonidega karaoke õhtud, ühised õhtusöögid, läbi käänuliste teede muusika saatel maha peetud autoreisid… nähtavasti on meil kõigil antud eluperioodis puudu geen, mis põhjustabks pikemalt mingisse kohta pidama jäädes ka juurte alla ajamist. Mitu korda proovisime juurduda, kuid see juur oli alati kirdur, mille kiskus välja iga pisemgi tuuleiil. Muud vist polegi ühtekuuluvuse tekitamiseks vaja? 

Sakslased Nici ja Isi, venelanna Daria ja meie neljane punt moodustasid justkui vandeseltsliku kollektiivi, kes ühiselt saart jahtima otsustasid minna. Trennide vahepealse aja veetsime igaüks ise nurgas nokitsedes ja õhtusöögid lähedal asuvates kohvikutes koos muljetades. Täpselt nii, et kõik saaksid piisavalt aega sotsiaalseid patareisid laadida, kuid ka suhtlemisvajadust rahuldada. 

...

Viimased kaks päeva, kui Nici ja Isi laagrist lahkusid ning Gertrud endiselt haiguse järelnähtudega maadles, ei tahtnud ma üksinda algajate trenni minna. Samas surfist ei tahtnud ka ilma jääda, seega - ilmselt te ei imesta - panin ennast ise profesionaalide gruppi kirja. Rasmusele pakkus mu isetegevus eriti nalja, kuna tavaliselt ikka treenerid ise kutsuvad. Samas elas mu otsusele kahe käega kaasa. Näitas isegi pöialt. Mis mul ikka kaotada oli, kui valikus on kas 1. ei lähe üldse, sest ma oleksind eratunniks piisavalt arg või 2. lähen ja võibolla pean kaldalt kaasa elama. 

Rand asus väikeste kohvikutega palistatud lahekaldast vaid paarisaja meetri kaugusel. Valisin juba silmadega potentsiaalseid kohvikuid, kuhu istuma tulla, kui ma surfikeelu peaksin saama. Kuid üllataval kombel ühtegi sekeldust - isegi mitte halvakspanevat pilku - ei tulnud. Teistest veidi vanem, prillitatud ning asjaliku olekuga treener, Harry, vaid noogutas ning palus mul tema ligi hoida. Proovisin enda sees kasvavat õudu varjata, kui ta asjalikult liiva peale joonistades reegleid selgitas. Kust välja tulla, kuidas mitte teistele ette jääda ning suurte lainete korral “turtle pööret” teha. Viimane sõnapaar tuli nagu külm dušš mulle kaele. Vaatasin küsivate silmadega Rasmuse poole, kuid ta tiris juba lauda mere poole. Mis asi see kilpkonnapööre veel olema peaks? 

Harry on tark, isegi sõnu lausumata sai ta mu murest aru. Mõtiskles pisut ning näitas teise alternatiivi, kuidas suurtest lainetest ilma minema lendamata läbi saada. See polnud sugugi julgustavam variant ning hakkasin juba käega kohvikute poole näitama, mõttega esimesel päeval kaldalt vaadata. Aga enne kui sõnad suust sain, marssis Harry juba vee poole, kõik ülejäänud ta kannul. Ohkasin. Juu peab siis nii minema. Viskusin pisut vastumeelselt kõhuli lauale ja asusin avamere poole kätega sõudma. Nägin, kuidas Rasmuse miniatuurne kuju kaugustes paistab ja juba laineid püüab. Kahetsesin, et otsustasin ilma kutsumata profidega liituda. 

Teadsin juba enne vette minekut, et enda saatuses ma treenereid süüdistada ei saa. See oleks umbes samasugune kriitika, kui anda dirigendile Beethoveni viienda sümfoonia noodid, aga ise kuuendat mängima hakata ja siis teda tema oskamatuses süüdistada. 

Aga uskuge või mitte - see oli nii äge! Poolteist tundi hiljem kaldale jõudes ma lausa trillerdasin adrenaliinist ja rõõmust, mis ei tahtnud kuidagi mu sisse ära mahtuda. Kes võinuks arvata, et ülepeavees, mitmekümnete inimestevahel surfamine võib nii lõbusaks kujuneda. Oleksin olnud õnnelik isegi siis, kui poleks kordagi püsti saanud, kuid imekombel püüdsin kaks üpriski pikka lainet. Loomulikult tänu Harry abile, kes mulle veidi hoogu sisse lükkas. Hiljem jooksid kaldale sättinud fotograafid mu jalust, igaüks proovides mulle salaja klõpsutatud pilte maha partseldada. Läksingi õnge - mingit mälestust on ju vaja! Ja ei, ma ei püüdnud ende piku professionaalse sõidustiili poolest, vaid see ongi nende rahateenimise viis. :P

Ülejäänud aja lugesin kohvikus Will Smithi elulugu, lastes teistel hulludel edasi möllata. Rahvast oli selleks hetkeks juba meeletult, mis oli ka põhjus, miks ma varem välja tulin. Kellelegi lauaga pähe panna või üldse üle sõita polnud hetkel mu soovide nimistus. Rüüpasin hoopis rahumeeli kookospähklit ja lehvitasin surfilauda järel vedavale itaalia mehele, kes kuskilt mu päritolu välja uuris ja terve pooleteist tundi “Go Estonia” ergutussõnu hüüdis.

Meie väike trip koseni

Lemmikkohvikus

Suurtelainete tänav

Rasmus on küll teisest rassist

Nici - Isi - mina

Allaminnes energiat ülearugi

Dream team

Karaoke night

Üks õhtu tegime isegi joogat. Sain shoki, kui halvasti ma paindun

Mu lemmikvaatega restoran. Rikkusime kellegi honeymooni ära.

Riisipõllud

Tubli armas kohalik

Milline söödav kunstiteos, kas pole?

Ei ole kindel, mida Rasmus jälle ostis :D

Loodan, et ükski professionaal seda pilti ei näe