Surfilaagri lõpuks sai plaan tehtud - järgmiseks sihtkohaks osutus Ubud. Linn Bali sisemaal, mida juttude järgi peetakse käsitöömeistrite piirkonnaks. Nici ja Isi soovitustest lähtudes enam paremat paika shoppamiseks ei ole, mis omakorda toetab käsitöömeistrite fakti. Gertrudil lõid silmad sõnast "shopping" igal juhul särama :D ja kuna ka Karl oli korduvalt Ubudi minekut maininud, me pikalt mõtlema ei hakanud.
Transpordiga vedas. Laagri üks hüvesid oli kohaletoimetamine nii minnes kui ka tulles, olenemata asukohast.
Kaks tundi hullumeelset sõitu. Haarasin korduvalt instinktiivselt auto käepidemest, justkui aitaks see taksojuhi sõidustiili muuta, kui silmitult rollerite ja vastassuunast lähenevate rekade vahel manööverdasime. Sundisin end raamaturidadele keskenduma, mis pikapeale ka õnnestus. Aitäh Will Smith.
Ubudi jõudes muutusid niigi kitsad teed veelgi kitsamaks. Hirmuga vaatasin lähenevat järsakut, kui taksojuht ootamatult auto peatas ja palus meil jalgsi edasi minna. Jumal tänatud! Ees seisev tee olevat autoga sõitmiseks liiga ohtlik. Ööbimiskohta jõudmiseks pidi vaid paarsada meetrit alla ja vasakule kõndima - näis igati loogiline, et ei hakka siinkohal protestima. Küsisin veel enne teele asumist, mida pea igal sildil karjuv "Hati-Hati" tähendab. Mees mõtles sekundi, ju vajas veidi aega, et küsimus peas arusaadavaks reaks tõlkida, ning hääldas siis nii selgelt kui suutis "it means S-L-O-W" (see tähendab A-E-G-L-A-S-E-L-T).
Hea pool tundi hiljem, siiberdasime endiselt edasi-tagasi. Meilis olevat aadressi lihtsalt ei eksisteerinud. Lõpuks jagunesime kaheks: me Gertrudiga tormasime alla voolava jõe suunas, mehed teisele poole. Olukord kiskus kahtlaseks ja nii me avastasime, et Airbnbni asus hoopis paarisaja meetri asemel kuus kilomeetrit eemal. Mis seal ikka, tellisime uue takso ja probleem sai lahendatud.
Jahedast autost väljas astudes paitas õrn viirukilõhn mu ninasõõrmeid ning vähemalt kolm korda päevas möirgav palvemuusika ei lasknud unustada, mis riigis me asume. Läbi erivärviliste kanade ja uhke olekuga kukkede jalutades, porisesin iseendale, miks Bali Komodo draakoni asemel, neid oma rahvusloomadeks ei titulleeri... Olgugi, et mul lindudega kõige soojemad suhted ei ole, kisub kõhus siiski ebamugavusest valusaks, kui 30-diameetrise punutud korvide alla paigutatud kukkesid silman. Paratamatus, kui riigi "rahvussport" on kukepoks ... Loodan, et emased linnud on tänulikud, et nad kanadena sündisid. Erinevalt kukkedest on neil tunduvalt lahedam põli...
...
Plätudes ja pikkades riietes kohalik härra ootas meid Airbnb uksel, võtme kimbuke kannatamatult pihku pigistatud. Tema ilme põhjal oli ta seal juba ammu. Suutmata tema sissejuhatusele keskenduda, triivisid mu mõtted endiselt kukkede lainel. Kust meil ometi on tekkinud arusaam, et nad kirevad ainult koidikul? Kogu austuse juures vana talurahva tarkuse suhtes, siis Balil kiresid nad küll ööpäev läbi.
Sattusime üleootuste mõnusasse ööbimiskohta. Kahekorruseline suur maja, välibasseini ja mitme magamistoaga. Voodeid ümbritsesid baldahiinkardinad ja õueala ääristasid sooja valgusega tulukesed. Lubasime lahkelt poistele terve ülemise korruse ning jäime Gertrudiga ise alla. Ainuüksi minu varajane ärkamine oli piisav argument, miks me peaksime selle sammu astuma. Viskasime kodinad tuppa ja järgmine hetk leidsime end Gertrudiga juba linna tänavatelt.
Pöörasime täitsa ära. Gertrud võpatas, kui ma järsku rõõmust karjatasin - nii ilus kohvik! Juba tormasin ukse poole, Gertrud kätt südamel hoides kannul. Lubasin teda rohkem mitte niimoodi ehmatada.
Balil levinud eksootilist linnumaja meenutavate kohvikute, nii värvikuse kui ka lakamatult sädistavate balilaste poolest, oli see koht täielik vastand. Mahedad heledad toonid, puidust mööbel, stiilselt paigutatud minimalistlikud detailid. Rääkimata lauale sätitud väikeste õitega lilledest või kuldset tooni söögiriistadest. Justkui oleks keegi ehitanud koha, mis kattuks täpselt minu spetsifikatsioonidega. Tellisin mandlipiimaga matcha (erkroheline - 10 punkti!), Gertrud enda lemmiku, maasika milkshake, ning lubasime õhtusöögiks tagasi tulla. Hommikusöögiks ka. Menüü oli vapustav!
Oma lõputute poekeste ja kohvikutega võitis Ubud me südamed. Et olukorda pisutki kontrolli all hoida, tegime Gertrudiga lubaduse, et täna vaid vaatame ning homme tuleme ostlema. Uskuge mind, siit ridadelt lugedes kõlab see tunduvalt lihtsamalt... Mõni hetk pidime lausa kättpidi üksteist poest välja tirima… ja ma pole kunagi end shopahoolikuks pidanud. Gertrud, see-eest, ajab meid kõiki naerma, kui järjekordset kotihunnikut vaadates üle toa oigab, et vajab kiiremas korras võõrutusravi. :D
Poodidest pimestatud, oleksime äärepealt õhtusöögi maha maganud. Sekundi pealt keerasime otsa ümber ja tormasime juuksed lehvides söögikoha poole. Mittu just kõige kergem väljakutse, kui autoderodu ei kavatsegi lõppeda, kõnniteed on müügiputkadest/ kodututest koertest/ kanadest jm loomadest pungil ning täiesti suvalisest poeuksest võib roller välja sõita. Rääkimata siis kriminaalselt sügavatest aukudest, mis lagunenud teid ilmestab.
Aga kohale me jõudsime. Sõime seal samas, perfektselt ülesehitatud kohvikus, kust tellisin endale - otseloomulikult - ühe roa asemel kolm. :) Hilinemisega saabunud Karl pidi menüüd nähes ära minestama. Selgitavaid sõnu polnud vaja, vaatasid Rasmusega üksteisele üle menüüde otsa ja lubasid enam mitte kunagi meie soovitusi kuulata. Hinnad olevat sama hullud, kui Austraalias?! Eks neil oli õigus, olgugi, et minu “toidule võin alati kulutada” mentaliteeti see ei murdnud. Loodetavasti varsti õpin. :)
...
Päevad Ubudis olid täis naeru, massaaži, poode ja kohvikuid. Ühesuguseid hilpe ja vidinaid täis turulabürindis ekseldes, pidin naerust püksi tegema, kui Rasmus Gertrudit armutult tanki pani. Iga agara müügimehe jutu peale suunas näpuga tema suunas, öeldes, et pere rahakott peitub seal. Ise vaid proovis itsitades kõiksugu hilpe, mänguasju ja isegi kolmnurkseid mütse. Uskumatu, aga viimased suudetigi meile maha partseldada, tehes meid kõikide kohalike seas karjuvaks kabameestemagnetiks. Rasmuse äsja soetatud elevantidega t-särk ei teinud olukorda paremaks... Sama hästi oleskime võinud otsaette kirjutada "Oleme turistid ja ostame kõike, mida pähe määritakse." Pole ka ime, et tätoveeringu putkas meile Austraaliaga võrdväärne hind paberile lajatati. Sellega Rasmus ei nõustunud. Peale tunniajast kavandite kritseldamist tõusis tusaselt püsti, keeldudes taoliseid summasid välja käimast. Teesklesin, et ei joonud just nende hinnasisse kuuluvat veepudelit tühjaks ning põgenesin Rasmuse ja Gertrudi kannul nii kiiresti kui võimalik. Olen selliste olukordade jaoks liiga eestlane...
...
Miski, mida ma reisi jooksul taashindama õppisin, oli tänavatel muretult jooksmine. Kui Austraalias on ainsad varajased olendid inimkartlikud kängurud või oppossumid, siis Bali tänavad kubisevad hulkuvatest koertest. Üks vahva turumutt selgitas, et koer olevat Balil pühaloom. Olgugi, et konkreetset kodu ei paistnud ühelgi neist olevat, kutsutakse neid koduvalvuriteks, kes peavad saama vabalt ringi liikuda. Tagasi mõeldes, siis ega ei näinud küll ühtegi koera keti otsa aheldatuna. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar