Tee, mis sa teed, aga mul teeb südame nii soojaks, kui kuulen, et keegi minu vähestest lähedastest sõbranndest, sõpradest, pereliikmetest blogi viitsib lugeda. Teie pärast on motivatsiooni seda kribada, isegi kui vahel silmad suurest unest kinni vajuvad.
Eluke siin pisikeses mägikülas kulgeb hästi! Tundub, et minu vapper keha aklimatiseerub kiiresti ja iga öö justkui telgis magades, on muutunud omamoodi võluvaks. Charlotte, meie kaminameister, kütab maja õhtul kuumaks, mis meid keskööni soojas hoiab. Varem mainitud radikad on meil ka, aga mingil veidral põhjusel kuivatavad nad kogu õhu toast ära ja mulle on hakanud kargelt jahedas toas magamine rohkem meeldima. Ise ka ei usu, et selline jutt minu suust tuleb…
Esimene täispikk töönädal möödus tegusalt ja muljed on oivalised. Food Republicu mõõtmeid veel välja ei anna, aga eks seda elamust ongi raske ületada. Adaminaby Bakerys naudin, et saame omakeskis kohvikuga majandada, ilma et keegi bossidest koguaeg kuklasse hingaks. Caroline näeme ainult siis, kui midagi pakilist on vaja rääkida, tuua, korda ajada - nagu näiteks selle nädala neljapäeval. Ootasin tema tulekut pikkisilmi, et kannatamatu uudishimu saaks viimaks rahuldatud. Amanda ja Charlotte sõnul pidi ta mulle uue pakkumise lauale tooma, seoses Nimmitables asuva pagarikoja ja küpsetamisega.
Olin parajasti aina juurde tulevatele kohvitellimustele keskendumas, kui Caroline mu kõrvale kargas. Käes ehmatusest võbelema hakanud piimakann oleks äärepealt põrandale prantsatanud. Caroline säravad pruunid silmad energiast pakatamas. Haaras käpa, hakkas endale kohvi tegema ja valas mind üle kolme küsimusega korraga. Mitte just tõhusam viis, minult adekvaatset vastust saada. Vaatasin ärevalt letitaga kasvavat inimesterodu ja aina uusi ekraanile ilmuvaid tellimusi. Viimaks Caroline tapias ning lubas kohe eest minna. Lükkasime vestluse edasi, kuniks olukord stabiliseerub. Amanda raputas kassa taga uskumatult pead ja saatis mulle mõned kaastundlikud pilgud. Õnneks sain kohvidega järjepeale tagasi ja pool tunnikest hiljem leidsime aega Carolinega rääkida.
Tohutult armas naisterahvas! Olgugi, et meie kohvialased põhimõtted lähevad täiesti risti erisuunas. Miks? Kui mõni näide tuua, siis Caroline nõudmisel tuleb kohvipaks peale joogi tgemist käpa sisse jätta. Melbournes oleks sellise asja eest lahti lastud…Mis minu arus on ka mõistetav, sest masin on ju tulikuum ning kohv seal sees hakkab aegamööda kõrbema. Kõrbekohv rikub järgmise joogi maitset ning pikasplaanis masinat ennast. Caroline oma loogika kohta ühtegi asjalikku vastust anda ei osanud, seega kui teda ligidal pole, tühjendan käpa ikkagi ära. Amanda ja Charlotte nõustuvad, leides, et Carolinel pole päris mitmed asjad loogiliselt läbi mõeldud.
Vaadates palju asju tal korraga õlul on, pole midagi imestada. Kolm kohvikut, kaks noort energiast pakatavat last, laisk mees ja suur veisefarm. Ilmselt selletõttu on ta kõikide muutuste vastu, isegi, kui need talle rahaliselt kasu võiksid tuua. Külmkapp ootab juba kuid parandamist, ujutades iga hommik kohviku telgitagused üle rohke lirtsuva veega. Proovi siis seal trammi ajal edasi tagasi liuelda, ilma ninali käimata. Rahalise poole pealt teeks ta kõigile teene, kui paluks pagaritel kõige populaarsema saia - sausage rolli - poole väiksema teha. Hetkel on see nii massiivne, et vähesed kliendid suudavad selle lõpuni süüa. Hind võiks endiselt samaks jääda ja kõik oleksid rõõmsad. Pluss ei peaks raske südamega toitu prügikasti loopima.
Looduse peale mõtlemine suuri laineid Austraalia isoleeritud aladel ei löö. Kuigi, kui tagasi Melbourne aegadele mõelda, siis ega seal ka suurt rõhku sellele ei pandud (Grete sugused suured südamed välja jätta). See selgitab Caroline käitumist, kui ta mulle kohvimasinat tutvustades iga shoti jaoks uue papptopsi haaras, selle asemel, et ühte keraamilist kruusi kasutada. Kõik need espressoshotid (iga üks ise topsis) lendasid otsejoones prügikasti… :)
Charlotte, kes on meie seltskonnast kõige suurem maailma - ja loodusepäästja, pidi seda nähes ära minestama. Kuid neli kuud siin elades, on ta taoliste asjadega vaikselt harjuma hakanud. Ka klientidel läheb kõik kaasatopsi-paberkotti, hunniku salvrätikutega - olgugi, et söövad-joovad seal samas kohvikus. Meenutan tänutundega Röstis töötatud nädalaid enne siia tulekut, kui maha istuvatele inimestele külmasüdamega keelduti papptopsi jooki serveerimast. Kui ära ei jakasanud juua, valati enne lahkumist ümber. Vot sellist suhtumist oleks ka siin vaja.
Aga ärge mind Caroline osas valesti mõiske. Kui ta kohvikus nagu keeristorm ringi lendas, ei unustanud ta uurimata, kas mul on ikka parajalt soe, piisavalt tekke ja tahan ehk suuremat voodit? Lubas viimase vajaduselt ise kohale toimetada.
Rääkides eelnevalt mainitud pakkumisest, siis tahaks ta mind nende teise kohivkusse, Nimmitablesse, pagariks saata. Minu maailmas poleks midagi toredamat, kui päevotsa küpsetada …kuid see tähendaks jälle kolimist, elamist linnas, mis on veel väiksem kui Adaminaby. Kui siinne linn moodustub kahel pool teed olevast tänavast, siis Charlotte sõnul olevat seal ainult kiiretee äärde ehitatud kohvik, tankla ja motell. Auto jääks ka siia ehk minu võimalused ümbrust avastada oleks välja lõigatud. Nimmitable ainuke pluss oleks töö. Samas ma olen ju siin praegu ka õnnelik ja rahul… Õnneks armas Caroline andis mulle teisipäevani mõtlemisaega, kui tüdrukutega nende juurde õhtusöögile läheme.
