Esimesel ööl vabisesin külmast. Teate ju küll neid Austraalia majasid, mis on üldjuhul puupulkadest ja õhukesest plaadist kokku klopsitud, ilma igasuguse soojustuseta. Meie armas räämas majake on ajaga pisut ära vajunud, mistõttu välisukse vahel on veidi suuremad vaod (kutsugem neid värskeõhuaukudeks) ja mõned aknad ei sulgu täielikult. Üks neist on näiteks minu toa aken. :) Ärkasin iga natukese aja tagant ülesse ja toppisin endale aina uusi kihte selga. Termomeeter näitas kaheksa - kaks kraadi soojem, kui õues! Peaksin rohkem tänulikkust üles näitama. Mu lapsepõlve lemmikfilmis, Charlie ja šokolaadivabrikus, sadas neil lausa lund katsue vahelt sisse ja nüüd ma virisen. Nii hakkasin lammaste asemel olukorra positiivseid külgi loendama. Parem oleks, et mu pruun rasv nüüd kehas välkkiirelt vohama hakkaks. Tänasin ka Kristjan Porti, kes mulle taolist asja üldse tutvustas (pruun rasv lagundab veresuhkrut - glükoosi - ja rasvamolekule, et tekitada soojust ja aidata säilitada kehatemperatuuri). Võimalik, et mõne kuu pärast olen sama tasemel, kui kuulus jäämees Wim Hoff.
Pole vist üllatus, et ärkasin enne äratuskella. Soojendasin teki all mõned minutid jooksuriideid, enne kui end kokku võtsin ja õue hüppasin. Naabermajad mattusid paksu udu sisse, mis sünkjas pimeduses tänavalampide sära käes tantsis. Kõik näis nii maagiliselt ilus. Majadest õhkav küttepuidu lõhn tekitas koduselt sooja tunde, justkui oleks sõpradega mägedes suusareisil või perega Sauel saunas. Arvatavasti tegin ka enda kiirusrekordi, sprintides nagu Usain Bolt järsakutest üles, et külmast kanged jäsemed kähku üles soojeneksid. Õues oli siis 6-kraadi ja minu jooksuriiete tagavara vajab ilmselgelt varude täiendamist.
Amanda ärkas 15-minutit enne tööpäeva algust. Mina, kes olen ilmselt veretüübilt rohkem sakslane kui eestlane, olin juba tund aega tagasi valmis kohviku poole astuma. Arvasin, et ta magas sisse, kuid rahulikult hambaid pesev Amanda, ei paistnud hilinemimse pärast karvavõrdki muretsevat. Ilmselt Carolini näol ei ole karmi bossiga tegemist.
Tööpäev loomulikult juba käis, kui me läbi karge uduse Adaminaby kohvikusse jalutasime. Me ei olnud esimesed. Eile maja ees suitsetanud Kelly jändas oma pisikese pojaga, kes parajasti ahjus küpsevat saiakest läbi ahjuklaasi vaatas. Tuleb välja, et Kelly on nende lojaalne, mitmeaastase karjääriga, kohvikutöötaja. Olgugi, et iga õhtu lõpetab ta kohalikus baaris õlut või muud kangemat kulistades, ei vea ta Caroline kunagi alt. Pohmellis, purjus või kainena - tööle jõuab ta alati. Tema vastutada on kohviku võileivad, mis Ladina-Ameerika täpsusega letti jõuavad - mõni päev avamise ajaks, teine päev neli tundi hiljem.
Charlottel oli vaba päev, seega langes Amandale kohustus mulle igas sektsioonis kiirkoolitus teha. Vaatasime üle tagaruumis olevad taignamasinad, näitas kuidas nad iga hommik suhkruga kaetud donutseid valmistavad, sügavkülmast saiakes ja pirukaid ahju lükkavad ja mis järjekorras midagi tegema peab.
Eks see boheemlaslik õhkkond kandub üle ka pisidetailidele nagu näiteks hügieen. Võrreldes Food Republicuga, selle peale siin suurt rõhku ei panda. Arusaadav ka, arvestades, et enamik klientuurist moodustavad mullaga kaetud farmerid. Aga … mõtlema paneb ikka. Kas ikka tasub igast maakolka bakeryst endale söögipoolist osta. :D Saiakesi hoiustatakse sügavkülmas (milles iseenesest pole ju midagi nii halba), mis peale kastide tassimist ja põranda pühkimist palja käega saialetti tõstetakse. Õhtul koogileti jääke üle lugedes, aetakse mõtlikult mööda nimekirja järge, ilma teadvustamata, et puudutasid just suus ja maas käinud pastakaotsaga pooled koogid üle.
Konditsioneeri kohvikus ei kasutata, mõeldes siis puhtalt rahakotile ja üüratutele elektriarvetele. Väga tavaline Austraalias. See aga tähendab seda, et peale peekoni ja muna praadimist ning rasvaste saiade ahjust välja võtmist, on kogu kohvik vinguaurust paks. Aga vähemalt on siis soe! Olgem positiivsed, onju. :D
Kui kogu see eelnev posu kõrvale jätta, olen nii rahul! Naudin väga taolist stressivaba õhkkonda, kus keegi iga su liigutust kullipilguga ei jälgi. Loomulikult on veel vara hõisata, aga nii tore on jälle kohvikulaudade vahel joosta, vahvate klientidega rääkida ja hoolikalt kruuse suuruse järjekorras letti laduda. Mulle näib, et Caroline tüürib isegi veidi tervislikemate valikute suunas, olles teinud kohviku ukseäärde väikese “kingituste riiuli”, kust saad kõikvõimalikke õlisid, seemneid, määrdeid ja muud head (tervislikku) kraami osta. Mina igal juhul lahkusin juba esimesel päeval basiiliku-tšilli õli purgiga. :)
Juhtumisi sattus minu esimene tööpäev reede peale. Inimesed paistsid pärastlõunal ülevoolavas meeleolus, suutmata õhtu saabumist ära oodata. Minul läks see kõrvust mööda, aga Amanda sõnul plaanis iga teine baari minna ja kohalike seltsimeestega õlut kaanima hakata. Itsitasin vaikselt, Amanda oskab väga värvikalt kõike edasi anda.
Koristasime kohviku ära ja jalutasime päikeselise päeva helekollases valguses. Suunasin näo päikese poole, proovides hetkeks valitsevast soojusest maksimumi võtta. Poleks uskunud, kuid peale Kellerberrinis ja Airlie Beachil elamist jäin soojast kliimast veidike sõltuvusse - mina, suur põhjamaade armastaja.
Koju jõudes istus Charlotte rätsepistes peegli ees ja keeras lokitangidega lokke. Välja hõigati plaan ka õhtul baari minna, Kelly ja ta pisike poeg pidid juba seal ootama. Amanda sulges end selle peale tuppa ja asus õhtuks valmis sättima. Minu näljainstinkt lükkas mind otsejoones kööki, isegi seljakoti jätsin selga. Kuhjasin kausi eile valmistatud köögiviljapada täis ja uputasin kogu kupatuse korralikult hummusega üle. Tundsin, kuidas energia kehasse voolas. Järgmine kord võtan rohkem snäkke tööle kaasa. Lõunat sööme me varakult - kella 10-11 vahel ehk kella neljaks on mu kõhukorinat üle Adaminaby kuulda.
Võtsin just viimase ampsu, kui tüdrukud toast välja astusid. Erkpunaseks värvitud huultega Amanda kohmitses enda nahktagi kallal, Charlotte raputas seljale langevaid säravoranže kiharaid. Vaatasin kordamööda nende laitmatut väljanägemist ja enda birkenstocki (sandaalid?) -soki kombot. Charlotte tajus mu mõtteid ning muigas… Aga olgem ausad, mul ei olnud sooja ega külma, mida kohalikud minust arvavad. Vähemalt sobisid mu musta värvi spordiretuusid põlvini ulatuva talvejopega kokku ja mis saaks olla toredam, kui mugav ja soe riietus? Loodan, et Amandal ja Charlottel liiga piinlik ei olnud.
Maroonpunastest tellistest laotud Adaminaby baari oli kohalikest pungil. Avanev pilt meenutas natuke mu USA koolilõunat, kus sarnase riietuse-elustiiliga inimesed olid erinevate laudade taha grupeerunud. Peatusin, et kiire klõps teha, hiljem nähes, kuidas ukse ääres seisev tarpinguriietes noormeeste grupp Amandat ja Charlottet pilguga saatsid. Et mitte segaseks ajada, siis minu keeles “tarpingu riietes inimesed” on lihtsalt oranži-sinise kirjusid riideid kandvad töömehed. Ehk see ei tähenda, et nad päriselt tarpingu tööd teeksid. Igal juhul paistis, et sulandun enda kentsaka riietusega väga hästi massi. Jooksin tüdrukutele järele ning liitusime Kellyga, kes juba kolmandat õlut avas. Pisike poeg oli ülevoolavas meeleolus, jahvatades vahetpidamata enda päeva jooksul aset leidnud seiklustest. Arvestades tema elutingimusi, on tegemist äärmiselt terava lapsega. Ka Kelly mees astus üsna pea baari uksest välja, suitsetamisest kahvatu-halliks muutunud näol lai naeratus. Oma üles keerduva vuntsi ja lokkis lühikeste juustega meenutas ta pisut mõnd Ameerika filmi nähtud serifit.
Baari sisse astudes pöördusid kõigi pilgud meie poole. Sekundimurdosaks jäi baar vaikseks, kuni innukas baaridaam meid viipega tervitas. Rahvasumma sees kuulsin kedagi hõikavat, et need on ju Bakery Girls (kohviku/ pagarikoja tüdrukud). Kuuldekaugusel olijad vahetasid meiega paar sõna juttu ja tuleb tõdeda - nad kõik olid siiralt heatahtlikud ja sõbralikud. Charlotte ja Amanda tellisid vaadiõlut, mina sidruniga vett, proovides end mitte veel imelikumana tunda. Istusime ainsa vaba laua taha. Meie taga mängisid ennist õues istunud poisid piljardit - huvitav, mis tööd nad teevad? Minu mõttelõnga katkestas akna taga viipav Kelly, kes meid enda lauda ootas. Pigistasime silma kinni õues tuure koguva jäise tuule osas.
Kui prillitatud vahva olemisega vanaproua (kokk) Kelly pojale friikaid tuli tooma, teatas ta itsitades, et piljardit mängivad poisid ootavad meid nendega liituma. Tore, et Charlotte on piisavalt enesekindel teatamaks, et me hetkel naudime Kelly seltskonda. Kokaproua kehitas õlgu ning läks nüüd veel rohkem naeru kihistades teadet edasi andma. Charlottele ei mahtunud pähe, et nad ise ei julgenud küsima tulla … Võibolla nad kuulsid seda, sest hetk hiljem tuli üks neist, minu hinnangul teistest veidi vanem, meid isiklikult mängima kutsuma. Haarasin ruttu veeklaasi, suu vett täis toppides, et ei peaks midagi esimesena vastama. Charlotte vaatas talle mõne sekundi pingsalt otsa ning palus lasta meil esmalt joogid lõpetada. Lõpuks mängima me ei jõudnudki. Kelly käis hoopis välja idee Adaminaby teine pubi üle vaadata. Seal kohal läksid meie teed lahku, ma keerasin kodu poole, suutmata ära oodata, et enda külmunud jäsemeid üles soojendada. Ja eks ma ole ka enda väljakujunenud režiimi ori, tahtmata seda isegi vaba päeva korral nihkesse ajada.
Kas ma kõlan nagu vana inimene?
Teistel läks pidu pikale. Keetsin köögis hommikutee jaoks vett, kui Charlotte magamata silmadega tuppa astus. Amanda, kes kella ühe ajal jõudis, ei uskunud oma silmi. Erinevalt minust pidid nad tööle minema, mis kella järgi peaks viie minuti pärast algama. Lehvitasin neile ukselt nalja täis näoga, kui nad tülpinud nägudega kohviku poole komberdasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar