Püha, mida vist Euroopas üheski riigis nii tõsiselt ei võeta, kui Austraalias (täiesti puusalt visatud väide ehk vb maailma kõige lollim asi mida öelda). Igal juhul võis juba poolteist kuud tagasi munadepühade kaunistusi poeriiulitel märgata ja kohvikutes hakkasid aega mööda leti kõrvale šokolaadi munakestega täidetud korvid ilmuma. Ka austraallased ise peavad enda pühade tähistusi ainulaadseks, olgugi, et nii mõnigi traditsioon kattub isegi meie pisikese Eesti kommetega.
Keedumunade keetmise, sibulakoortega värvimise ja hiljem koksimise võistlusest kuuldes kortsutavad kohalikud vaid kulmu. Mis keedumuna? Mis koksimine? Õige muna on ikka šokolaadimuna! Isegi postkontorisse Richardi kirjadele järele minnes, tervitati meid uksel pühadetervitustega ja pandi maiustusi täis korv nina alla. Endiselt dieedil oleva Richardi vastupanuvõime pandi korralikult proovile. :)
Pühade tähistamine kestab neli päeva, sel aastal algas see reedel ja lõppes esmaspäeval. Reedel olid enamik kohad suletud, kaasa arvatud suured toidupoed (Coles, Woolsworth jne - sama mis meil Prisma nt). Kohvikuomanikud, kes vähegi dollareid silme ees näha tahtsid, jätsid enda putkad avatuks. Airlie Beach huugas suvitajatest, kes pikaks nädalavahetuseks puhkama sõitsid. Polnud vahet, kas möödusin kohvikute tänavast kell 7 hommikul, 2 päeval või 7 õhtul - alati oli see rahvast pungil! Küsige veel, miks ma silme ees jooksvaid dollareid mõned laused tagasi mainisin. Pluss kõik hinnad on 15% kallimad, mis on iseenesest mõistetav, kui kiikame korra töötajatele makstavate palkade poole (pühadel on numbrid kahekordsed).
Laupäev, pühapäev ja esmaspäev näisid vähem ekstreemsemad. Toidupoed avasid taas uksed, kuid rahvamassid ja kallimad hinnad jäid püsima. Airlie Beachil lasti hilisõhtuni muusikat, kus peomeeleolus suvitajad ja seljakotirändurid sooja ilma puusanõksude saatel nautisid. Nii palju, kui kohalikega vestlema sattusin, pidasid kõik munadepühasid suureks matkamise ja perega koos veetmise pühaks. Meie vahva postkontori härra, Chris, kinnitas fakti, kui rääkis enda tulevasest mägimatkast perega. Käskis mul kindlasti traditsioonilist “hot cross buni” proovida ehk siis meie keeli magus vürtsidega kukkel, mis on tavaliselt kuivatatud puuviljadega täidetud. Ei kõlanud just kõige ahvatlevamalt, aga olen kõige proovimisele avatud.
Pühade möllu keskel veetsin suurema osa ajast kohvikutes blogi kirjutades või mööda looduskauneid kohti ringi uidates. Richard, kes viimasel kuul järjepidevalt 10-12 000 sammu tegi, istus kõik need päevad toas. Kurtis enda haige jala üle, mille olevat põhjustanud Cairnsis söödud pitsa. Kui nüüd mõtlete pitsas leiduva gluteeni või rasvast nõretava juustu peale, siis ei. Richard pidas süüdlaseks tomatikastet! :)) Tõmbasin selle väite peale vee kurku.
Tema suurele dieetitamisele kaasa aidates, võtsin eesmärgiks kõikvõimalikke tervislikke toite läbi katsetada. Menüüsse kuulusid nii rohkete seemnetega kaetud porgandi-bataadi püreesupp, värskest kõrvitsast tehtud hummus, kui ka bataadist ja datlitest küpsetatud koogike. Richard pildistas viimsegi toidu üles, saates need kõikidele enda sõpradele üle maailma. Ühel õhtul väidetavalt viiekümnele (??) inimesele.
Kui Richard kolmanda toas veedetud päeva hommikul kaalule astus ja 900g kaalutõusu märkas, jahvatas ta terve päeva aset leidnud müsteeriumist. Tee mis sa teed, aga ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et kolm päeva istumist võiks niimoodi mõjuda. Tuletasin talle vaikselt meelde, et dieet on nagu klaverimäng. Sa ei saa mängida kaunist lugu, vaid ühte klahvi vajutades. Saatsin talle mõned head podcastid, mis ehk tema perspektiive veidi nihutab ja aitab motivatsiooni leida. Igal juhul 900-grammiga oli tema jalavalu justkui peoga pühitud. Kui lõunasöögi ajaks tuppa jõudsin, pakatas ta energiast, asjalikult mulle enda projektidest koostatud nimekirja tutvustades. Nimekirjas oli nii postkontori härra Chrisi maja otsimine, kui ka piimakastidest raamaturiiuli ehitamine. Hetkel asendas riiulit kapile sätitud rauast katkine hakklihamasin, mille vastu hiiglaslikud kokaraamatud toetusid.
Mässasin parajasti veekeetjaga, kui Richard paberile kritseldatud joonistusega minu juurde tormas. Meie kreatiivne vanahärra oli piimakasti-riiuli projekti visandi paberile kritseldanud. Aga enne algas missioon "leida Richardi kolakastide hulgast tema kokaraamatud". Jahvatas nendest juba Perthist Airlie Beachile startimise päevast alates. Kui Matt sellest telefoni vahendusel kuulis, judistas ta Sulawesi saare hütikeses õlgu. Kui nad enne tema reisi garaažis (põrgukliimas) riiuleid kokku kruvisid, kulus Richardi energia hoopis ühe taimetoidu kokaraamatu leidmisele, unustades poolelioleva ehitusprojekti sootuks.
Lämbes ja pimedas garaažis avasime kõik kastid, mis meile käe - ja jõupärased olid. Tugevuselt oleme ilmselt Richardiga üsna samal pulgal. Üle kahekümne kasti sai avatud, kuid kokaraamatuid ei leidnud. Panin oma veenmisoskused mängu, lootes projekt sinnapaika jätta, kuid Richard vaid torutas huuli - raamatute leidmine näis elulisetähtsusega. Heietasime seal pimedas nagu kaks katskist grammofoni, kus nad ikka olla võiks. Tilkusime sõna otseses mõttes higist. Pidin juba minema jalutama, kui Richardil tuluke põlema lõi - need olid ju üleval asuvas panipaigas. Lajatasin käega vastu otsaesist ja olin õnnelik, et sealt tolmusaunast minema saan. Okei, päris ilmaasjata me alla ei läinud, saime vajamineva vineerplaadi ja piimakastid kaasa haarata. Richard viskaskas viimased seina äärde, 3m vahega, ja asetas plaadi peale. Mul oli seda nikerdist pisut valus vaadata. Richard aga pani käed puusa ja näis äärmiselt rahul olevat - mis ongi tegelikult ju kõige olulisem. Asetas paberihoidjad nurkadesse ja ladusime kõik raamatud hoolikalt riiulisse, enne mulle neid üksipulgi tutvustades.
Vahele ka väike lugu, miks kohvikus istumine on kasulik. Rüüpasin enda uues lemmikus, Raw Cafes, viimast matcha lonksu, kui üks naine mu mõttelõnga katkestas, haldjalik nägu säramas. Võttis mu vastas istet ja proovis tulutult igas suunas turritavaid juukseid siluda. Vist tuli äsja ujumast. Nimetas end igal juhul Reeneeks, viipas eemal istuva pere poole ning uuris suusoojaks kes ma selline olen. Õnneks pikka sissejuhatust ei teinud, vaid asus kähku asja juurde. Nimelt olid nad perega viimast päeva Airlie Beachil ja juba homme varavalges lendavad tagasi Melbourne. Eile olid nad võitnud 275$ väärtuses voucheri Whitehaven Beachile ehk helesinise laguuniga saarele, kus avaneb võimalus terve päev veeta. Kokutasin midagi, lootes, et sain ikka temast õigesti aru. Kolm minutit hiljem kõmpisime nende hotelli, ta ulatas mulle kinkekaardi ja jagas igaks juhuks enda kontaktandmeid, kui midagi peaks segaseks jääma. Siiamaani imestan, kui lahkeid ja armsaid inimesi ikka leidub. :)
Sarnased vedamised on mind ka mujal tabanud. Näiteks sain meie lemmikus spordibaaris tasuta mandlipiima lattet nautida (tuttavaks saanud nägu ja päeva esimese kliendi võlud) ja poes, peale pikka avokaadokoti triipkoodiga mässamist, lõi pikka kasvu kiitsakas tööline käega ja lasi mul kogu kupatuse tasuta võtta. :) Gypsy elu jätkub täie hooga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar