Hommiku jooksuks pidin läbima täpselt neli eriliste lukkudega ust, kust sisse saamiseks vajasin spetsiaalset koodi või kiipi. Kumbagi neist mul ei olnud, seega sisustasin hiljem enda aega nurgakohvikus, kuniks Richard ärkas. Pidu pikale ei veninud - ekstreemdieeditamine on temalt viimsegi uneraasu röövinud.
Kui pererahvas ka end voodist püsti ajas, sõime rõduterrassil turgutava hommikusöögi. Soojad päikesekiired sirutasid end aina jõulisemalt meie poole, D-vitamiini pomme lahkelt õhku paisates. Simon nii vara ei söö, rüüpas vaid musta kohvi ning sirvis pooleli olevat raamatut, kust paremad palad valjuhäälselt ette luges. Ma ei saanud mitte ühestki aru... Ka Kelly põrnitses Simonit suurem osa ajast altkulmu, kui need kaks Richardiga naerda lagistasid.
Keskpäevaks sõitsime Brisbane kesklinna. Kelly, Richard ja Kelly õde, Peggy, läksid Hamiltoni muusikali vaatama. Richard kohmitses vannitoas üle tunni aja, tõmmates selga viisaka ülikonna ja lipsu (millest ta vahetult enne minekut küll loobus) - kohtub ju siiski enda kunagise pruudiga (Peggy). Uhkelt selgitas ta mulle enda halli triiksärgi valikut, mis tema mustadele viigipükstele ja tumesinisele pintsakule veidi vürtsi andis. Hoidsin naeru tagasi, meenutades hetki, kui issile on riietumise osas vabad käed antud ja emps selle peale peaaegu ära minestab.
Peggy oli Kellyle täielik vastand: alla 160cm pikk, krussis ohjeldamatute juustega ning tema tugevat isiksust võis juba läbi autoakna tunda. Mulle ta meeldis. Lajatas korralikult sarkastilisi nalju Richardi suunas. Ma pole kindel, kas mainisin, aga Kelly ja Peggy on pärit Liibanonist, mis nende mõnusalt kärisevast häälest ja aktsendist välja paistab. Ka kultuuriline erinevus oli Peggyiga kohtudes selgem kui selge. Erinevalt Kellyst, lobises ta ohjeldamatult terve autosõidu vältel, olenemata, kas keegi teine parajasti ütles midagi või mitte. Richardile pakkus ta suurt konkurentsi, mis vist selgitab, miks need kaks kaua koos vastu ei pidanud. :D Vaene Kelly, kes pühapäevasele omases kaootilises liikluses roolis pidi istuma, samal ajal kaarti lugema ja vaheldumisi Richardit ja Peggyt hetkekski vaikima paluma. Suurt abi sellest polnud. Kõigele lisaks kukkus vasakul käel istuv Richard õpetama, kuidas Kelly paremini ja loogilisemalt sõitma peaks (Peggy vaatas samal ajal aknast välja ja lalises midagi kõva häälega iseendale). Võite ette kujutada, mis koomiline hullumajapuhvet see minule, kui kõrvaltvaatajale oli.
Auto parkimisega sai üks missioon tehtud, millele järgnes järgmine - kontserdimaja leidmine. Me Kellyga teadsime täpselt kus see asub, kuid skeptiline Richard ei tahtnud uskuda, vaid astus võõrastele ligi, abistavaid juhiseid küsides. Olen siiani veendunud, et ta tahtis tegelikult lihtsalt enda iga minutilist sõnadearvu täis saada. Lõpetasime nii, et Richard ja Kelly kõndisid üksteisest kolme meetri kaugusel, sõnagi omavahel vahetamata. Peggy, kes ilmselgelt meie juttu ei kuulanud, jageles kuni kontserdimajani jõudmiseni google mapsiga, mis teda terve aeg tagasi parklasse proovis juhatada. Mind ajas olukord endiselt naerma ja jätsin nad südamerahuga sinna, minnes ise linnapeale tiirutama.
Kontsert kestis pisut üle kolme tunni. Ideaalne aeg viimaseid sisseoste enda mägikülakesse kolimise jaoks teha. Hiljem kohtusime nendega samas kohas, kus lahku läksime. Tundus, et muusikal pakkus piisavalt häid emotsioone, et meie pande ära lepitada. Viha valati nüüd hoopis koju jäänud Simoni peale välja, et too ei taibanud neid autoga ära viia. Kui hetk hiljem Liibanoni restoranis kokku saime, valati ta korraliku puude laadungiga üle. Sai isegi selle eest vastu pead, et enne meid restorani istuma jõudis. Simon pilgutas hämmeldunult minu poole silmi. Ilmselt olin ainuke, kellelt ta tuge leidis, sest Richard nautis lauas valitsevat kaost täiel rinnal.
Kuid hea toit päästis päeva. Julge väide, aga tegemist oli ilmselt minu elu parima restorani elamusega … Kohta nimetatakse Byblossiks, Kelly ja Simoni vaieldamatu lemmik Liibanoni restoran. Baba ghanoush (baklažaanimääre), erinevad hummused, õhku täis pita leib, röstitud köögiviljad, sõna otseses mõttes suussulav valge kala, falafelid … kogu see kupatus oli pretsedenditult fantastiline! Isegi toorest lihast tehtud mezze (nagu tar-tar), mis minus enamasti õõvastust tekitab, oli oivaline. Küüslaugu-hummuselaadne kreem viis keele nii alla, et ostsime seda potsikuga lausa kaasa. Vabandasin mõttes enda mao ees, et talle nii suure koormuse peale panin, aga ei suutnud lihtsalt söömist lõpetada. Õnneks vaevlesid teised sama probleemi käes ja saime hiljem koos end oiates püsti ajada. Liibanon kerkis minu “must go” riikide listis kohe kindlasti mitme astme võrra kõrgemale!
Simoni juures jätkus õhtu üheskoos Austraalia jalkat vaadates, kuniks Richard solvus, et Simon kogu aeg igavaid kohti edasi kerib ning läks torisedes enda tuppa magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar