Kelly raputas oma tumedaid siidiseid kiharaid, kui Richard järjekordselt enda kivi peal istuvast naisest rääkima kukkus. Nimelt on Richardit mitu päeva vaevanud, miks Facebook talle Kelly kaunist sõbrannat sõbraks soovitab. Kas see on märk? Simon, kellel taoline heietamine ihukarvad püsti ajab, arvas, et Richard peaks Facebooki ära kustutama. Vestlusele pani punkti Natasha (Simoni-Kelly tütar), kes arvas, et Richard lihtsalt klikib ta kasutajat liiga palju, mistõttu Facebook muudkui soovitust teda ette. Nii mina, Simon kui ka Kelly purskasime naerma, perepoeg Jack maigutas tagasihoidlikult suud. Richardil hakkasid põsed pisut õhetama ning rohkem teemat päevakorda ei tulnud.
Kelly ja Simoni puhul on tegu ääretult armsa abielupaariga, kes mulle esimesest hetkest meeldima hakkasid. Nii haritud ja laia silmaringiga, kellelt on alati meeletult õppida. Näiteks, kas teadsite, et wifi on Austraalias leiutatud? Või igas kodus iseenesestmõistetavaks muutunud külmkapp? Ühesõnaga kogu aeg arutlesime päevakohaste teemadega, jättes alati rohelisemana näiva naabrite muru mõneks ajaks rahule. Richard küll proovis, aga keegi meist ei paistnud vedu võtvat. Lõpetasime hoopis enda viimase õhtu Brisbanes õdusal terrassil köögivilju ja lõhe süües. Enne magamaminekut tormas Kelly telefon näpus minu juurde, jagasime enda sotsiaalmeedia kontosid, et nad enda Snowy Mountaini tulekust mulle teada saaksid anda. Kelly õde elab Canberras, mis on vähem kui 200 km kaugusel kohast, kus ma tööle hakkan.
Järgmisel hommikul startisime enne kuut. Mulle ei mahtunud pähe, et päike polnud veel tõusnudki, aga Brisbane linna suunas kulgev kiirtee oli autodest umbes?! Judistasin õlgu, olles tänulik, et liigume vastassuunas. Mida aeg edasi, seda rohkem olen õppinud väikest armast Eestit ja üleüldiselt väikelinnasid hindama. Nii rahulik, muretu ja efektiivne.
Jätsin mõttes ka sooja ilmaga hüvasti. Ilmaennustuste põhjal oli Sydneys 13-20 kraadi ja Canberras lausa 6! Nimmitablest ma parem ei räägi. :D Sõita oli u 950 km, millest mina siis 98% ajast roolis istusin. Richard sõitis lähima tanklani, kuniks rahulolevalt kõrvalistmele hüppas. Mulle iseenesest sobiski nii rohkem - Richardil on siis alati piisavalt oma ipadis tegevust, andes mulle natuke aega omi mõtteid mõelda. Kui just internet meid alt ei vea... :D Võimalik, et tegin enda elu kõige pikema järjestikuse sõidu (900 km) ja uskuge või mitte, tee möödus uskumatult kiiresti!
Sydneys peatusime Chatswoodis, suures äri-ja elamurajoonis Sydney põhjarannikul. Ainsad valgenahalised, keda nägime, olid hotelli külalised. Linnaosa oli täielikult asiaatide poolt üle võetud, mida võis puhtalt kohvikute ja poodide logograafiliste siltide põhjal aimata. Richardi sõnul on see Sydney kõige kauneim koht, kus asub ka tema lemmik Hiina restoran.
Viskasime asjad tuppa ja läksime täpselt avamise hetkeks ukse taha. Maskidega kaitstud teenindajad alles poleerisid nuge-kahvleid, viimne kui üks Richardile nägupidi tuttav. Hiinlase kohta üpriski pikka kasvu härra juhatas meid lauda, kes Richardi koheselt ära tundis. Pole ka imestada, kui ta viimasel külastusel kolm korda päevas seal söömas käis. :D
Aegajalt olen Richardile äärmiselt tänulik, et ta selline lobamokk on ja kõikide vestluste eest ise hoolt kannab. Saan muretult vaikides istuda ja teeselda, et mõistan igat sõna, mida nad räägivad. Igatahes menüüd me isegi ei vaadanud, vaid lasime tuttaval hiina härral omavoliliselt meile erinevaid toite ette kanda.
Ka Simon ei jäänud programmist välja. Tema number oli esimene asi, mille Richard maha istudes telefoni toksis ja ta valjuhääldil laua keskele paigutas. Rõõmujoovastuses Richard ketras juba kolmandat korda, kuidas teenindaja ta ära tundis, kuniks Simon talle robustselt sisse sõitis ning eelroa soovitusega lagedale tuli. Mida tegi Richard? Loomulikult karjus näpuga menüü suunas vehkides meie soovi üle restorani. :)) Kellel küsimus tekkis, siis jah, Simonil oli kodus meie restorani menüü avatud, mis Richardi sõnul olevat täiesti tavaline. Vaatas vaid mulle pisut arusaamatult otsa ning nentis, et nii teevad nad iga kord, kui üks neist kuskil söömas käib. Itsitasin ega suuda siiani ära imestada, kuidas kaks vanameest nii palju lobiseda jaksavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar