Ma polnud Matti NBA poes shoppamisest alates nii elevil näinud, kui hetkel, mil astusime Cairnsi tankimuuseumisse. Tema, paadunud tankide ja ajaloo fänn. Muuseumis leidus sadu erinevaid sõjaväeveokeid, tankisid ja ka üksikuid relvasid, millest igaühe kohta oskas ta põhjaliku ülevaate anda. Mina + inglise keel + null teadmist tankidest = natuke segane jutt, kuid nii palju kui kinni püüdsin, oli väga põnev. :) Veetsime seal pea 3h (õnneks on muuseumis ka raamaturiiul, koos kõikvõimalike põnevate teostega). Süübisin parajasti raamaturiiulist leitud Anne Franki memuaaridesse, kui kuulsin Matti tööpakkumiste kohta uurimas. Ekstsentriline kiilaneva peanupuga mehike vangutas nukralt pead - järjekord olevat pikk ning ainus võimalus jaole saada, on lihtsalt oma CV saata. Ma ei suuda seda siiani uskuda. Miks peaks tanki muuseumisse nii palju tahtjaid olema?? Matt vaatas mulle võidukalt otsa, hääletult sosistades “Mis ma ütlesin?”. Mõningase arupidamise järel otsustasin, et härra dramatiseeris olukorra üle ja tegelikult ei teadnud, mida taolisele töö küsimusele vastata.
Muuseumi lähedal asus kuulus Cairnsi botaanikaaed. Järjekordse kõndimise peale krimpsutas Richard nägu ja läks istus autosse. Tal oli midagi olulist enda järjekordseks reisiks korda ajada. Me Mattiga tegime tiiru läbi troopilise vihmametsa, mööda puuhalgudest laotud promenaadi. Naudin siin soojas jalutamist ja ebamaiselt kaunist loodust nii tohutult! :)
Et Richard ikka ka samme saaks, tegime kiire peatuse Cairnsi kesklinnas, kuhu küll meie armas vanake paanilisel minna kartis - poemüüa Linda oli teda ringi vohava Covidi eest hoiataund. Hirm nahavahel, vältis Richard iga vastutuleva inimesega kontakti, tõmbudes kartlikult nii tee äärde kui võimalik, vajadusel keeras isegi nurga taha, kuniks vastutulijad mööda läksid.
Sadamasillal märkas Richard lipukestega kaunistatud paati ehitatud kalarestorani. Ilmselt oli tal näljast silme ees must, ei olnud ta ju midagi päev otsa söönud (tema ja ta dieedid). Igaljuhul oli ohtlik Covid sekundiga meelest läinud ja peagi nägin Richardit paadis oleva tädikesega vestlemas. Läksin neile järele, tegime seal kiire lõuna ja lõhest pisut turgutust saanud Richard näis jälle endine naljatlev vanamees. :D
Ööbimiskoht asus Speewahis, Cairnsi lennujaamast neljakümne km kaugusel mägede vahel. Viimased kilomeetrid lehvitas Richard paaniliselt enda Macbooki suurust Ipadi taeva poole - levi ei tahtnud end kuidagi näole anda. Mägikülakesel olukord paranes ja Richard võis südamerahuga enda spordikanali avada.
Võtme saime tankla putkast, kus turske tusase näoga naisterahvas meid vastu võttis. Hajameelselt omas mullis olles võin ma olla erakordselt tähelepanematu. Pidin ehmatusest sammu tagasi hüppama, kui ta õlal ja kõhul värvilisi papagoisid ronimas nägin (jah, ma kardan endiselt linde). Lobamokk Richardi jahvatamisel ei paistnudki lõppu tulevat. Naeratasin tobedalt, kui nägin, et Matt seisis samas poosis nagu mina, rusikad vahelti käsivarte alla pistetud.
Safrankollases majakeses tervitas meid oodatust avaram tuba, mille söögilauale jäetud üllatusküpsised kohale eriliselt positiivse maigu andsid. Matt, kes polnud kaks tundi midagi hamba alla saanud, kahmas küpsise ja neelas selle tervenisti alla. Richard tahtis enne õhtusööki leiba luusse lasta, andes meile BMW võtmed, et lähedal asuvas rahvuspargis matkata saaksime. Milline üllas härra.
Park kaugel ei olnud, 8-kilomeetrit ja olimegi Barron Gorge National pargis. Ütleks, et kosk oli sama ilus, kui Wallamanni Waterfall. Puidust laudtee kulges läbi vihmametsa, lõpetades all kose piiskade vahel. Meil hakkas aeg otsa saama - ööbimiskohas olev restoran sulgeb köögi 19:00 ehk meil oli tagumine aeg ots ümber keerata. Päris alla me ei jõudnudki.
Patseerisime rõõmsalt tagasi, kui ühtäkki helistas mulle võõras austraalia number. Matti utsitusel võtsin pisut skeptiliselt vastu. Siin olles ei tea kunagi, kas keegi pakub tööd või proovib mingit jama pähe määrida. Toru otsas oli energilise häälega entusiastlik naisterahvas - Caroline. Kandideerisin mõned päevad tagasi Snowy Mountaini mägikohvikusse, kes otsis endale pikemaks ajaks abilist. Töö ja elu hakkaks välja nägema üpris sarnane, kui mul Hetke aegadel ehk siis perfektne variant. Kõrgenenud meeleolu oli selgesti tajutav ja klapp näis suurepärane. Viimaks uuris Caroline, kas mul on juba teadaolevaid plaane mõnda kohta tööle minemise osas. Mõtlematult teatasin, et lubasin oktoobris enda eelmise tööandja juurde tarpingusse minna. Matt hoidis peast kinni, suutmata uskuda, et ma seda ütlesin. Sekund hiljem sain ise ka aru… taolist asja ei tasu Austraalias seljakotirändurina kunagi öelda. Kõlab paradoksaalselt, aga Snowy Mountaini kohvikusse kandideerib hetkel 40 minusugust seljakotirändurit. Olgugi, et me klapp näis ideaalne ja minu kogemuste pagas täpselt midagi, mida nad otsivad, siis taoline asi on väga suure kaaluga. Kui neljakümne seas leidub kasvõi üks inimene, kellel on sama või suurem pagas varuks ja ta ei sea mingitki ajalist piirangut, osutub valik kindlasti tema kasuks. Täitsa mõistetav, kui tihti sa ikka jaksad neid töötajaid vahetada ehk mu lootus kadus nagu liiv liivakellast. Aga eks me näe, lootus kustub viimasena eksole!
Proovisin aiataha läinud töövestluse mõtted peast visata ja lõin hambad Speewahi kõrtsis ninaalla toodud pitsasse. Tegime Mattiga suurepärase diili, et jagame toitu - mina sain hunniku friikaid aioliga, tema pool pitsast. Tema taldrikus lebavast praetud kala vastu ma suurt huvi ei tundnud (ta nägu ei oleks saanud rohkem rahulolev olla). Nii me viimase õhtu kolmekesi veetsimegi, Richardil ja Mattil tuli nagu torust aina uusi nalju, kuniks meil kõigil lõpuks kõht naerust valutas. Viimaks kella vaadates sundisime end kangeks jäänud jalgadele ajama. Peame homme enne kella viite hommikul startima, kui just Matt ümber ei mõtle ja meiega tagasi Airlie Beachile ei sõida. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar