Tarpingus ootava põuase ilmetu kõrbe asemel, sisenesin sadade miilide kaugusel laiuvale mägismaale - Snowy Mountaini aladele. Olin enda peas maalinud pildi, mis sarnaneb Harry Potteri filmis näidatud kaadritega. Teravatipuliste kuuskedega palistatud mäenukid, lakkamatult läbi käivad tulihingelised matkajad ja aeg ajalt maha sadav lumi, mis Caroline sõnul on alati suusatamiseks piisavalt paks. Midagi sarnast mind ka ootas…
Kirjelda nüüd teile ausalt ja ehedalt enda esimesi emotsioone. Ärge muretsema hakake, tahan lihtsalt ise hiljem ka mäletada, kui suur on mõttejõud ja et ei tasu ikka negatiivne olla. :D
Jõudsime Adaminabysse kell kaks, täpselt nii nagu plaanitud. Richard, kes terve tee jahvatas, kui sujuvalt kõik kulgenud on, ei saanud rohkem rahul olla. Mina see-eest proovisin võimalikult aeglaselt sõita, kõhus sama korralikult keeramas, kui põhikoolis 100m jooksu pakkudel stardipauku oodates.
Adaminabysse sisse sõites polnud ma kindel, kas jõudsime ikka linna või on see lihtsalt mägede vahele ehitatud tänav. Vaatasin paremale ja vasakule, otsides märke, et tegemist ei ole minu uue elukohaga. Kuid möödudes bowlingu keskusest ja ka armetust paarist, mille katusel olev silt uhkusega Adaminaby Bar kuulutas, polnud mul enam pääsu. Keerasime baari ette ning seal samas üle tee paistis tuttav, Adaminaby Bakery. Kohvik, kus veedan ilmselt järgmised neli+ kuud. Richard muudkui kiitis, kui uhke linn see ikka on, meenutades enda noorusaegu, kui ta Davidiga seal kaks pätsi saia 1 tunniga nahka pistis. Proovisin tema entusiasmi jagada, olemata kindel, kas ta proovib teadlikult olukorda rõõmsamaks teha või oli läbi elatud saiaseiklus piisavalt hea mälestus. Mulle näis linn üksildane. Sügisese päikesevalguse käes ei paistnud ühtegi hingelist, isegi mitte hulkuvaid koeri, kasse.
Autoaknast võis näha liikumist, mis tähendas, et bakery on vähemalt avatud (google põhjal oli see ajutiselt suletud). Ukse ees kimus üks tädike suitsu ja erksates riietes töömees komberdas uksest sisse saia järele. Richard oli end autost püsti ajanud ja põrnitses teda süüdimatult altkulmu, et päise päeva ajal joobakil ringi kooserdab.
Õbluke lumivalge näo ja ronkmustade juustega tüdruk haigutas letitaga ja pobises meile emotsioonitult mõned tervitussõnad, enne kui meie ees sisse astunud mehe poole pöördus. Kui end tutvustasin, nägin tema silmis äratundmist ja võibolla isegi midagi naeratuse sarnast. Nimetas end Niinaks. Viipas käega väljas istuva naise poole, kes nüüd teist suitsu parajasti põlema süütas - tema pidi mulle maja võtme andma. Astusime naisele ligi. Ma pole kunagi end eriti ohtlikuks/ hirmuäratavaks pidanud, kuid ta sõna otseses mõttes värises minuga rääkides. Pobises kiiresti juhised majani - millest ma mõistsin ainsana sõna “uks” - ja läksime autosse. Naine, kes end Kellyks nimetas, koukis taskust kolmandat suitsu ja keelas samal ajal enda ümber tatsavat pisikest poissi. Richard vaatas mulle nüüd juba pisut murelikumalt otsa ning proovis olukorrast positiivseid külgi loendama hakata. Talle väga meeldis linna ainus motell, mille aknaklaas küll teibiga parandatud oli, kuid üldmulje näis ju korralik. Polnud kindel, kas ta proovib ennast või mind selles veenda…
Sõitsime juhiste järgi mõned tänavad edasi Lee Street 7 ni. Pisike valgetest liistudest laotud maja jättis esmapilgul väga armsa mulje. Richard keeras hoovi, paistes sisse minemise osas sama elevil kui mina.
Maja oli suurem, kui esmapilgul paistis. Esiukseni viiv lai trepp oli ehitatud hiigelsuurtest paekividest, ääristatud hooldamata lillepeenardega. Torkasin võtme lukuauku ning peale mõningast katsetamist vajus uks kägisedes lahti. Ruum oli avar, Ameerika-Austraalia majaedele omaselt kattis kogu põrandat pruun pehme vaipkate, mis valgete seintega isegi täitsa hästi kokku sobis. Odavat erisugust mööblit täistuubitud elutuba pani mind arvama, kas majaomanik on loova meelega kaootiline boheem või kasutas ta elamut hiigelsuure panipaigana. Põrnitsesin korrapäratult nurkadesse paigutatud kirjusid vaipasid, surudes alla soovi, need sealsamas kokku rullida ja keldrisse peita. Otstarvet neil ju polnud, kui nagunii terve põrand üks suur vaip oli.
Söögitoaga koos olevasse avatud kööki astudes, tundsin kergendust! Minu jaoks kõige olulisemas eluruumis näis kõik eluks vajalik olemas olevat. Isegi blender! Proovisin seda võtta, kui head ennet. Majas on kolm magamistuba. Polnud eriline kunst mõistmaks, milline neist minule mõeldud oli. Kõrvuti asetsevatest tubades paistvaid riidehunnikuid silmates, meenutasin, miks ma minimalistlikku elu poole alati kaldunud olen.
Hinasin enda tuba, seina ääres paiknevat pisikest voodit ja valgete raamidega nurgaakent, mis näis ideaalse lugemisnurgana! Ka öökapile paigutatud lamp aitas mu negatiivset häälekest summutada. Kupli all tuhmilt hoogu koguvast lambist kasvas aegamisi välja mõnus soe valgus - "hubasuse testi” edukalt läbitud (mina ja mu valguse probleemid...)! Nurgas olev kulunud puidust kapp näis piisavalt suur, et mu kümme riideeset ära mahutada, ruumi jäi isegi üle.
Siinkohal olgu tarping ja Kellerberrin tänatud, kes mind karavan pargi tillukese toapugerikuga eluruume hindama õpetas. Nüüd tundus mu kahe voodiga uberik lausa villana. :)
Sain just Richardile hüvasti öeldud, kui Carolini hõbedane van maja ette keeras. Pruunid juuksed tuulest sasitud, kaks omavahel jagelevad last tema kannul jooksmas. Caroline oli päris elus sama soe kui läbi telefoni. Järgmine positiivne märk! Viis mind kõigega kurssi, lubades vajadusel kasvõi uue voodi mugavuse huvides kohale tuua ning jättis mu rahulikult sisse elama. Olin talle selle eest tänulik. Suurest ärevusest unustasin lõunat süüa, seega ei jõudnud pottide ja pannide kallale asumist ära oodata. Minu tulevased majakaaslased, Amanda ja Charlotte, pidid alles mõne tunni pärast jõudma.
Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju narveerisin, kui tüdrukuid oodates. Põdema hakkasin juba eelmisel õhtul, tundes end pisut sissetungijana, kes nende valdustesse tungib. Mõlemad alustasid Caroline juures tööd pea pool aastat tagasi, olles kindlasti selleks hetkes kokku kasvanud kui sukk ja saabas. Nüüd tagantjärgi saan aru, et kogu see ärevus ja asjatu mure oligi põhjus, miks kõik nii üksiku ja muserdavana näis – peegeldas täpselt minu tolle hetke sisemaailma! Istusin ühele krääksuvatest diivanitest ning jäin enda uusi sõpru ootama.
Õues oli kottpime, kui maja ette keerava auto valgusvihk aknast sisse tungis. Kargasin püsti, teadmata kuhu poole astuda. Kas peaksin uksele vastu minema? Või enda toas ootama ja siis üllatunult uksele ilmuma? Iseenda mõtetest shokeeritud astusin neile sirge seljaga uksele vastu, kuuldes, kuidas rõõmus jutuvadin aina lähemale jõuab. Sekund hiljem oli viimnegi hirmupiisk meeltest pühitud ja kogu eluke selles armetus linnas näis võluväel elevust tekitava kauni paigana. Amanda, ruuged lokkis juuksed kardinana puusani langemas, judistast külmast ilmast õlgu ning erilise sissejuhatuseta kukkus siinsest kliimat kiruma. Ise ka uskumata, et on pärit Kanadast, kust tulles võiks ju nulli lähedaste kraadidega harjunud olla. Vehkis vaid käega päevinäinud välisukse poole, mis ilma lukustamata isegi kinni ei püsi. Charlotte, oranžide juuste ja pistaatsiaroheliste silmadega inglanna, raputas Amanda jutu peale pead ning uuris emalikult, kas olen vaikselt sisse elanud. Mäletade filmi "Nagu kaks tilka vett" - Charlotte oleks nagu teleekraanidelt välja astunud Lindsay Lohan. Nende lahke pilk ja soe vastuvõtt oli ainuke asi, mida sel hetkel vajasin. Uskumatu, kui suur mõju on meid ümbritsevatel inimestel. Igal juhul esimesel ööl läksin suure rahutundega magama, eirates kangekaelselt toas võimust võtvat karget õhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar