Käesoleval nädalal pühendame suurem osa ajast Richardi kodinate pakkimisele ja eesootavaks reisiks valmistumisele. Iga päev enda kindlat trajektoori järgides (jooks - kohvik - Richardi projektid - jalutus), hakkavad inimesed mind ära tundma. Julgemad astuvad ligi, kes hüüab hommiku tervitusi, kes kiidab mu entusiasmi jalutades lugeda. Mõned täheldavad, et kuhu see sinuga koos olnud noormees kadunud on, mõned võibolla niisama muretsevad mu vaimsetervise pärast, et ma iga päev sihitult ringi jalutan, olgu siis raamatuga või ilma. Ühesõnaga Raw Kohviku asendasin Rufuse ja Coga, mis asub täiesti teises suunas. Miks? Sest ma ei saa oma vanas lemmikus enam rahulikult istuda, ilma, et keegi lobisema tuleks. :D Näete, isegi Austraalia ei ole minust pesitsevat eestlaslikku introverti ära võtnud.
Aga nüüd elumuutuste juurde. Algselt pidi Richard reedel Melbourne poole startima. Pakkisime kaste kokku, proovisime tema kobakat kolimisautot maha partseldada, juurutasime iga tunni aja tagant, mis snäkke ta endale kaasa peaks võtma (ärge ta dieeti unustage!) ja proovisime autot Queenslandi ümber registreerida. Leiutasin viise kuidas Richardi lemmikuid, hernevõrse krõpse, võimalikult tervislikul viisil teha. Kuumaõhu fritüür oli suureks abimeheks! Samuti saime tema Alfredo pasta vajaduse suvikõrvitsast tehtud nuudlite ja lillkapsa-pastinaagi-porgandi segust tehtud “koorekastmega” rahuldatud. Ühesõnaga, tegevust jagus ja minule pakkusid need toiduekperimendid nii palju põnevust ja rõõmu! Keda huvitab, siis olen tohutult inspiratsiooni saanud https://www.miaspiration.com lehelt! Igast tema sõnast õhkub pühendumust ja retseptidesse/ piltidesse/ lehekülje väljanägemisele pandud hinge. Ma muidugi ei suuda ühtegi retsepti 100% jälgida, kuid saan sealt nii palju häid ideid ja soovitusi.
Tagasi teema juurde. Algsete plaanide järgi pidin üksinda Airlie Beachi jääma, Richardi korteri eest hoolt kandma ja mõnda kohalikku kohvikusse tööle minema. Mida ma aga ei oodanud, oli terve plejaad seljakotirändureid, kes külma eest sooja põgenesid. Mainisin seda vist ka eelmises postituses. Ühesõnaga tööd leida on praktiliselt võimatu. Nii hakkasin erinevatesse kohtadesse kandideerima alustades banaanifarmis muruniitmisest lõpetades Austraalia kõige kõrgemates mägedes asuva kohvikuga. Just see viimane oli minu enim soovitud koht, kuid lootused sinna saada näisid algselt väga väikesed. Kes mäletab, rääkisin enda äpardunud töövestlusest Tankimuuseumi postituses. Eelistus number kaks oli NTs (Northern Territory) asuv viski farm, kes mulle mõned nädalad tagasi ära ütlesid.
Terve nädal ootasid pikisilmi munadepühade hulluse lõppemist, et Snowy Mountaini Caroline minuga ühendust võtaks ja tulemused teataks. Mu saadetud meilile ei vastatud juba viiendat päeva, lubatud kõne, mis pidi teisipäeval tulema, lükkus edasi kolmapäeva. Kolmapäeval istusin päev otsa telefon näpus, iga värina peale läbis kõhtu ärevusejõnksatus, lootuses mingitki infot Carolinelt saada. Lubasin, et ootan kella viieni ja siis võtan ise temaga ühendust.
Aga teatud olukordades on mul kannatlikkusega ikka tõsised probleemid (pean sellega tegelema hakkama). Kell neli ei suutnud enam teadmatust taluda ja saatsin talle sõnumi. Vastust ei tulnud. Kell viis oli igasugune lootus kadunud. Olin hiljuti piisavalt sarnaseid olukordi läbi elanud ja taoline vaikus tähendas alati “ei-d”. Uurisin juba oma võimalustest kartuli- ja banaanifarmis - ehk on neil endiselt kedagi vaja.
Trükkisin parajasti farmiomaniku meiliaadressi sisse, kui mu telefon helises. Helistajaks ei olnud Caroline, vaid hoopis Kalyn - NT viski farmi omanik, kes mind pagariks oli valmis võtma, kuid viimasel hetkel leidsid kellegi oma autoga. Rõõmust pakatav hääl teisel pool toru teatas, et kui ma endiselt tööd otsin, võtaksid nad mind suurima rõõmuga vastu. Aasta näib oodatust tihedam tulevat. Mind tabas rõõmujoovastus, lubasin lennupileteid uurida ja nende juurde tagasi pöörduda.
Viisteist minutit hiljem helistas Caroline. Ainuke inimene, kes töövestlustel facetime kasutanud on - mis mulle VÄGA meeldib (seletamatul põhjusel oskan siis paremini inglise keelt rääkida. Saan peaaegu ise ka endast aru). Tema soe ja emalik pilk tuletas mulle meelde, miks see koht kohe eriti kripeldama jäi. Caroline suu oli kõrvuni, vabandast ette ja taha, et mind nii kauaks teadmatusse jättis ning ütles, et koht on minu. Ma ei suutnud seda uskuda …
Ei tea, kas minu peas on kunagi nii suurt otsustusvõimetust olnud. Sisetunne, mis alati minu truu abimees on olnud, oli kangekaelselt suu kinni pannud. Tund aega tagasi olin valmis kõige vähem soovitatud farmitööd tegema minema ja nüüd istun kahe, kõige eelistatuma, valiku otsas. Istusin maha ja hakkasin põhjalikku plusside - miinuste tabelit koostama. Tänu minu armsatele abilistele ja üüratult pikaks kujunenud listile, osutus valituks Snowy Mountain! (Tuhat tänu, kes te mu otsustamatust talusite ja head/ toetavat nõu andsite!) Viskifarmis ootava põuase ilmetu kõrbe asemel, lähen sadade miilide kaugusel laiuvale mägismaale. Olen endale peas maalinud pildi, mis sarnaneb Harry Potteri filmis näidatud kaadritega - teravatipuliste kuuskedega palistatud mäenukid, lakkamatult läbi käivad tulihingelised matkajad ja aeg-ajalt maha sadav lumi, mis Caroline sõnul on alati suusatamiseks piisavalt paks. Hakkan kahe kohviku vahel laveerima - Nimmetable Bakery ja Adaminaby Bakery. Päevad algavad üpriski vara (4-5), kuid eluaegse hommikuinimesena on see ainult rõõmustav uudis. Ja teate mis on kõige toredam - Richard sõidab täpselt sama marsruuti. Võin unustada kõik lennukite ja bussidega jantimised, mille asemel hüppan Richardi konditsioneeriga BMWsse ja sõidame läbi Brisbane, Sydney, Canberra Snowy Mountainini välja! Richard plaksutas rõõmust käsi kokku ja oleks äärepealt poodi koogi järele jooksnud (kuniks talle ta dieet meenus). Milline kokkusattumus, et tema ammu-ammu koostatud kondikava oli perfektselt nii ajastatud, et möödume minu uuest elukohast täpselt sel kuupäeval, mil Caroline mind seal ootab! Ühesõnaga hoian teid kursis, kindlasti saan ka mitu head postitust meid ees ootavast roadtripist teha (sõidan sama targalt tagasi, kust Mattiga just tulime :D).
Kes nende kahe võimaluse kohta täpsemat infot tahab, lisasin enda oivalise võrdlustabeli alla. :D
NT Viskifarm
Plussid:
oma karavanpargi toake (ilmselt samasugune kapp nagu tarpingus)
palk 30$ tunnis
töötunnid: alguses 30, järgnevatel kuudel 40+
auto, aga peaksin seda teistega jagama
majutus 150$ nädalas
seal on soe ehk ei peaks uusi riideid ostma
ainuke osariik, kus vee Austraalias käinud ei ole
Miinused:
asub keset kõrbe, kus lähim asula on 13km
pean sinna lennukiga lendama
peaksin oma raamatutest loobuma (ei mahu kotti)
vabadel päevadel ei ole seal väga midagi teha, selle eest hoiatati mind kohe.
tarbitakse palju alkoholi ehk ilmselt palju purjus inimesi/ farmereid
lähimas asulas on palju aborigeene, keda peetakse ohtlikeks (ma usun, et see on müüt)
Snowy Mountain:
Plussid:
Richard sõidab sellest kohast mööda, nii uskumatu kui see kokkusattumus ka pole, ehk saaksin autoga sinna ja kõik oma 5 raamatut ja ostetud maitseained kaasa võtta.
palk 28-34$ (nädalavahetustel on siis kõrgem)
majutus 200$ per nädal
saan oma toa, kööki vist peame jagama (ilmselt ka midagi karavanpargi kuubiku sarnast)
nad annavad mulle auto, millega saan omavoliliselt igale poole sõita
kuna mul on pagari taust, rakendavad nad mind nii kohvimasina taga, saali peal kui ka saiu ja kooke küpsetades
saan aidata neil üritusi korraldada, kui mõni sünnipäev või pulm vm peaks tulema
neil on veisefarm, kus saan ka soovikorral käed külge lüüa
kohta on ümbritsetud Ausrtaalia parimatest matkaradadest, kus saan kõik oma vabad päevad ära sisustada
juulis-augustis saan tõenäoliselt suusatama minna!
poole tunni kaugusel asub Austraalia kõige odavam toidupood - Aldi. :)
Grete saab mulle kõik sinna jäetud riided kiirelt ja odavalt saata (k.a talvemantel)
Miinused:
mu uus elukoht on pmst Austraalia Antarktika :)
pean endale talveriideid ostma
Mu vapustavad ajukarvad - juuksed aina paksenevad siin D-vitamiinist pakatavas kuurortis
suvikõrvitsast alternatiiv pastale
Lillkapsast alfredo kaste
tundus päris suur elajas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar