Märkamatult olen veetnud siin juba nädala. Vabadel päevadel hüppasin meie hõbedasse vani ja põrutasin Coomasse (lähim linn). Olen juba piisavalt pikalt Eestist eemal olnud, et unustada, mida tähendab öösel ära jäätunud akende kraapimine… kraabitsat meil muidugi ei ole, seega tundub lihtsam autos lõdiseda, kuniks meie hädine konditsioneer tuhanded tilluksed jääkübemed üles sulatab.
Minu ööpäevane unerütm on taas normaalse elustiili mõttes nihkes. Töö algab varakult, 4:00, mis tähendab 3:30 äratuskella. Olen end piisavalt une olulisega kurssi viinud, seega iga päev samal ajal ärgates, lähen magama juba kell 19:00. Unekvaliteet on super, tunnen end kottpimedal hommikul reipa ja väljapuhanuna. Seega ei tohiks ju probleemi olla?
Teate, kui ilus siin varajastel hommikutundidel on... See pilt, mis avaneb just vabade päevadel, kui õue astudes on valge. Need ürgselt maalilised vaated, kui päike aeglaselt tõusma hakkab ja teed aegajalt kitsenedes allamäge kulgevad. Paks valge udu lendleb mägede kohal, mattes suurem osa maastikust enda alla, kuid tippudes toob nähtavale kütkestava kuldkollase looduse, väikeste udujärvekestega. Siin-seal üksikud kaljuõnarusse peidetud majad.
Teadlikult alustan linna sõitmist varakult, et ei peaks oma aeglase sõidustiiliga liiklusohtlike olukordi tekitama või mõnele ralliässale infarktieelset seisundit põhjustama. Miks ma aeglaselt sõidan? Teeääred on täis vaeste kängurude laipasid, kes minu meele erakordselt valvsana hoiab. Ei tahaks küll mõne looma tapmises end süüdi tunda… seega sõidan südamerahuga 100km alas 70ga (kuni keegi mu taga ei närvitse). Ise veel naersin mõned kuud tagasi Davidi ja ta sõidustiili üle … kui ebaviisakas.
Cooma on oma 6000 inimesega võitnud Snowy Mountaini suurima linna tiitli. Oma kummalise nime on ta saanud aborigeenide sõnast Coombah, mis tähendab “suurt järve”. Adminaby pidi kusjuures selle sama suure veekogu kaldal asuma, aga ainuke asi mida ma siiani leidnud pole, on järv. :) Igatahes hakkab Cooma, see pisike armas linnake, mulle aina rohkem meeldima. Kõik oma vabade päevade hommikud olen nende erikohvi kohvikus blogi kirjutades veetnud (123 Coffee House) - Amanda ja Charlotte pikaajaline lemmik. Kellel viitsimist on, vaadake nende instagrami, nii palju põnevaid toite ja arvestataval tasemel kohv. Olgugi, et ma joon pooltel päevadel teed. Toidud viivad ka keele alla, oma uhke serveeringu ja lahke käega laotatud kaunistustega.
Lõunaks sõidan enamasti tagasi Adaminabysse. Panen muusika mängima, kiikan korraks “to do” listi ning asun enda suure armastuse - kokkamise - juurde! Mis saaks olla parem, kui pool päeva uhkes üksilduses kõiksugu roogasid katsetada! :) Tegin lillkapsast alfredo pastat, bataadi gnocchisid, röstitud köögivilja woki krõbeda tofuga, peedi-suvikõrvitsa kotlette ja hunniku porgandi-ingveri püreesuppi. Milline ideaalne valmisoleks eelseisvaks töönädalaks. Piinlik küll tunnistada, aga viimane katsetus - kino-vee-maitsepärmi möksist tehtud tortillalehed maitsesid nii kohutavalt (pluss jäid panni külge kinni), et kallasin pool taignast vetsupotti. Pesin just viimaseid blendri juppe, kui Charlotte ja Amanda pikast tööpäevast väsinult uksest sisse vantsisid. Hiljem õhtusööki süües ja suurest kruusist teed rüübates kandsid nad mulle kõik päevasündmused kandikul ette.
Airlie Beachil harjusin pideva värskes õhus viibimisega nii ära, et tunnen füüsilist vajadust iga natukse aja tagant värskes õhus tuulutamas käia. Nii haarangi enamus pärastlõunad raamatu kaenlasse ja lähen mõnetunnisele jalutuskäigule. Esimesel korral tegin vea, valides marsruudiks autodega liiklejate põhitänava. 20-minuti jooksul peatusid neli autot, uurides murelikul ilmel, kas vajan ehk küüti? Üks auto, kes teisel pool teed sõitis, tegi lausa eemal tagasipöörde (keset teed). Kui innukalt kinnitasin, et kõik on korras ja naudin raamatut lugedes ilma, põrnitses kõrval pingis istuv naisterahvas esiaknast välja, minu sõnu omaette korrutades: “loed ja jalutad…” Pole kahtlustki, minu terve mõistus on siin linnas ilmselgelt kahtluse alla seatud. Järgnevad korrad olin targem ja jalutasin piisavalt linna lähedal, et keegi ei tunneksv vajadust mind sõidutada.
Mis ma ikka taolisest linnast ootasin, kus jala ei liiguta. Isegi baarist 250m kaugusel elavad inimesed tulevad autoga. Joovad ennast täis ja siis sõidavad rõõmsalt koju tagasi - see on ju nii lähedal, et mitte ohtu endast kujutada.
Ka külmas majakeses on olukord kõvasti paremaks läinud. Armas hea Caroline (ehk meie boss, kui keegi unustas) vedas mulle radika tuppa, mis isegi vaatamata irvakil olevatele akendele ruumi soojaks kütab. Kohaliku puumehe poolt kallati meile ka suur hunnik küttepuid keset hoovi. Sain Ülo juures õpitud puuriida ladumise oskused käiku lasta. Charlotte polnud taoliste töödega kunagi kokku puutunud. Pindudest lookas hunnikut põrnitsedes jäi ta täiesti liikumatuks, nägu nagu kahvatu kiviskulptuur. Tema jaoks oli see täielik košmaar,.. Aga nalja sai palju. Üks tilluke halg näpus, lonkis ta vihast pahisedes riida poole, suutmata uskuda, kus kõik mehed nüüd on?! Ei mahtunud ka pähe, miks hunnik nii ebaloogilisse kohta kallati või miks meie seda tööd tegema peame? Ta tuli siia kohvikusse tööle, mitte puid laduma. Amanda, kes on Kanadas õuetöödega rohkem kätt proovinud, kangutas puid pilgeni täis pappkasti maast üles, lastes Charlotte vingumise nagu valge müra kõrvust mööda. Selgituseks: puud toodi meile ahju kütmiseks, et elektriarved liiga suureks ei läheks.
Kui juba lobaks läks, siis peatuks põgusalt mu hingelähedase teema, toitumise, juures. Võiksin vist terve raamatu kirjutada kohalike primitiivsest toitumisest ja pikasplaanis hävingut põhjustavast elustiilist. Tean et see ei peaks mulle korda minema, aga tunnen tõsist muret nende tervise pärast - sama lugu oli ka Kellerberrinis tarpingu ajal. Melbournes oli asi kontrolli all, kuid siin kohvikus töötades, pean iga päev vaatama, kuidas need inimesed teosammul enda enesetappu sooritavad. Hommikusöögiks rasvase taigna sisse mähitud sardell (sausage roll), mille nad 2 suur kohvi (hunniku suhkruga) alla loputavad. Lõunaajal tekitavad joogiletti laotud värvilised energiajoogid vaimustunud kulmukergitusi tööriietes rämpsufanattide hulgas. Automaatselt haaravad käed erksinise- või punase pudeldatud vedeliku järele, mille truuks kaaslaseks saab ümmargune juustukook ja rasvast nõretav saiake. Peale tööd tulevad kella kõlinal uksest sisse, näpu otsas kaks pudelit veini ja ostavad koju hiigelsuure valge saiapätsi, mille rohke või ja peekoniga ära kaunistada. Kui kohalike silmis tervislik viinamarjamahl on alla kulistatud, minnakse kõrtsi, et poole ööni leti ja piljardi laua vahel lusti lüüa. Peo ohjeldamiseks sulgetakse kohaliku "kultuurikeskuse" uksed natuke peale südaööd, et truud pidulised mõned tunnid sõba silmale saaks. Olge mureta, järgmine päev algab kogu protsess otsast peale. Meie Kelly on ehe näide. Eile vaevles pohmelusest tekkinud migreeni käes ning läks lõpuks mõned tunnid varem koju. Või noh.. ületee baari.
Siia lõppu tänuavaldus elule, et ta mulle nii ehedalt kandikul ette näitab, kuidas mitte elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar